Liikuv liikuvas

Jaak L?s, EFSi peaekspert

93. eesti filmi aasta EFSi aiaaugust vaadatuna  

näitlejad Hendrik Toompere jr, Maria Avdjuško ja

Ülle Lichtfeldt

 “Kuldrannakeses”.

Thomas Schmauser ja

Rasmus Kaljujärv filmis “Kõrini!”.

 

Rein Oja “Vanameeste

paradiisis”.

 

 

Paul Oskar Soe “Ruudi”

nimiosas.

4 x KAADER FILMIST

 

2005. aasta ei toonud eesti filmi suuri tõuse ega tagasilangusi. Möödunule vaadates võiks ütelda, et suhteliselt normaalse rütmiga tehti tööd, filmielu liikus kaasa muu kultuurielu liikumistes. Sellise stabiilse olukorra kohta võib ägedam ja ootusärevam kriitik hüüda: no mis me nokitseme? Aga saab ka vastata: pea hoogu! Head ja paremad asjad küpsevad tasapisi.

2006. aasta alguses jõnksahtas meedias mõningane kära EFSi juhtimise ja eelarve asjus, ent see oli enam-vähem lahtise ukse kangutamine, kuna sisuliselt oli selleks ajaks otsustatud seegi väike asi, et Eesti Filmi Sihtasutuse juhatuses on aeg järgmiseks kolmeaastaseks perioodiks muudatusi teha. 2006. aasta riigitoetust EFSile sellal enam arutada polnud mõtet: kas viriseda, et ollakse langenud mängufilmitoetustega 2003. aasta tasemele või, olles konstruktiivsem, tõdeda, et ollakse liiga kauaks samale tasemele tammuma jäänud, suurt vahet pole. Teine sõnastus kõlab üksnes positiivsemalt, osutades kiiremini liikumise vajadusele.

Aga tagasi 2005. aastasse, mis oli meie rahvuslikule kinokunstile üheksakümne kolmas, arvates Johannes Pääsukese esimesest filmivõttest Tartus 1912. aastal.

Riigitugi, mida EFS 2005. aastal ümber jaotas, oli 44,5 miljonit krooni (2004. aastal 36,74; 2006. aastal püsib eelmise aasta tase). Kui palju sellest filmitegemiseks stuudiotele anti, sellest allpool, esmalt aga tagasivaade linale jõudnud filmidele – filmi valmimishetkeks tuleb lugeda ikka seda momenti, kui filmi näeb vaataja silm.

Filmiaasta 2005 laiemas tähenduses oli hea selles mõttes, et linale tuli rekordarv uusi filme, 148 uut elavpilti (2004. aastal oli see arv 141, aastal 2000 aga näiteks ainult 81). Programm mitmekesistub, valikuvõimalused lähevad kirjumaks. Samal ajal, nagu enamikus Euroopa maades, näitab Eestiski kinokülastuste ja kinode piletitulu viimastel aastatel langustendentsi: eestlane käis 2005. aastal kinos per capita 0,84 korda, 2004. aastal oli sama number 0,88 ja rekordiline “Nimed marmortahvlil” linastumise aastal 2002 1,14.

Eesti uusi filme jõudis esilinastuseni 40, peaaegu 28 tundi ekraaniaega (võrdluseks: 2004. aastal olid need arvud 41 ja 27). Esilinastus viis täispikka mängufilmi, neli lühimängufilmi, viis lühianimafilmi, 25 dokumentaalfilmi, lisaks jooksis põgusalt kinos täispikk animatsioon “Frank ja Wendy”, mis esilinastus 2004. aasta PÖFFil. (Siinkohal  on silmas peetud ainult neid filme, mille tootmist on toetanud EFS. Kõigi tööde kohta, mida statistikaamet aastakokkuvõtteid tehes filmina arvele võtab, ei suuda EFS vastust anda, samal ajal tuleb trendi, et igal aastal valmib üha rohkem filme ka ilma riigi abita, üksnes tunnustada.) Täispikkade mängufilmide osas ei tohi unustada ETV algatatud n-ö teledraamade “Kohtumine tundmatuga” ja “August 1991”  lisandumist, aasta lõpul sekundeeris neile uus tükk “Libahundi needus”, videofilm, mida toetasid juba ka EFS ja kultuurkapital.

Eesti filme käis 2005. aastal vaatamas 58 482 piletiostjat, mis on pisut vähem kui 2004 (63 976), aga kahjuks pea kolm korda vähem kui 2002. aastal (166 596). Alanud aasta, eriti “Ruudi” menu, tõotab paremat tulemust kui mullu. Film, mida saavad vaadata ka lapsed, on Eestis jätkuvalt edukas (ärgem unustagem, et ka “Nimed marmortahvlil” vaatajate seas oli suur osa koolilastel). Pool 2005. aastal kinos eesti filmi vaatamas käinutest vaatas “Röövlirahnu Martinit” (müüdi 29 863 piletit), sellega platseerus René Vilbre debüütlavastus 148 levis olnud filmi hulgas vaadatavuselt viiendale kohale. Kõige huvitavamad reaktsioonid, poolt- ja vastulaused kutsus ajakirjanduses esile kindlasti Õ-Fraktsiooni “Malev”, mis kujunes ka DVD-levis ja Interneti-vastukajades lausa kultusesemeks. 2006. aastal astuvad samalt rajalt tubli sammu edasi niihästi “Tühirand” kui ka “Tabamata ime” projekt, tõestades kõige muu kõrval “Maleva” kannul, et ka rahvuslik erakapital on Eesti filminduses asunud oma imet püüdma. Tasapisi, aga ta liigub siiski.

Eesti filmid ei võitnud 2005. aastal suuri auhindu, meie filme näidati siiski 43 riigi festivalidel ja filmiüritustel. Eesti TV on eesti filmi seni tähtsaim näitaja, näiteks iga uut dokumentaalfilmi vaatas mullu ETV ekraanil keskmiselt 63 000 inimest, küllalt suur hulk, mis osutab ka filmitegijate vastutusele auditooriumi ees.

Aasta esimesel poolel algatatud juubeliprogramm “Eesti film 100” on andnud esimesed filmiviljad: valminud on mõned animaklassika taastused ja juba kuu aja pärast peaks kinolinale jõudma Soomes restaureeritud “Kevade”, puhta pildi ja ragisemata heliga. 2005. aasta teine pool tõi kaasa Balti Filmi- ja Meediakooli asutamise. 2006. aastal alustavate tudengite filmisaavutusi hakkame ekraanile ootama 2009. aastast.

Oktoobrikuus sõlmitud lepingud ETV, kultuurkapitali ja EFSi vahel kindlustavad dokumentaalfilmide sarja “Eesti lood” jätkumise senisest soodsamatel rahastamistingimustel ja samuti videomängufilmide tootmise jätkumise samade toetajate koostöös.

2005. aastal sõlmis EFS filmiprojektide toetuseks 167 sihttoetuslepingut  kogusummas 41,54 miljonit krooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming