Lihvimata Jakuutia teemant

Rahvusvähemuste filmikultuuripäevadel Tallinnas näidatakse Jakuutia filmikunsti, mis on sattunud suure rahvusvahelise tähelepanu alla.

TRISTAN PRIIMÄGI

Filmitööstus on pidevalt sensatsiooni otsinguil: oodatakse uut imet ja haibi laineharjal on saanud tuule tiibadesse viimase paarikümne aasta jooksul nii Taani, Rumeenia, Argentina, Kreeka, korraks isegi Eesti filmikunst. Mõni tähelend jääb kestma, mõni mitte. Kuigi järjest enam räägitakse rahvuste ja riikide kadumisest, on filmikunsti moevoolude puhul natuke samamoodi nagu spordis: võistlevad riikide võistkonnad ja mõned on paremas vormis kui teised.

Sel hooajal on kõrgliigasse end jõuliselt välja murdnud Jakuutia filmikunst. „Berlinale“ põlisrahvaste filmikunstile pühendatud eriprogrammi raames linastus veebruaris kolm Jakuutia filmi. See oli Venemaa filmikriitikute gildi juhi Kirill Razlogovi sõnul festivali tähtsündmus.1 Nädala pärast, 12. oktoobril algaval Aasia kõige olulisemal filmifestivalil Lõuna-Koreas Busanis on aga plaanis näidata koguni kahtteist Jakuutia filmi eriprogrammis „Sahha filmikunst. Maagilise looduse ja müütide maailm“, nende hulgas ka mõned filmid 1980. ja 1990. aastatest.

Nende kahe filmimaailma tähtsündmuse vahele mahuvad sel nädalavahetusel Tallinnas Artise kinos toimuvad rahvusvähemuste kultuuripäevad, mille raames näidatakse nelja uut Jakuutia filmi. „Fookuses on Jakuutia, särav põhjateemant!“ teatab reipalt festivali reklaammaterjal.

Teemant tõepoolest, selline veidi lihvimata sorti, aga eks see tänapäeva filmikunsti häda veidi olegi, et kõik on väga poleeritud ning – mis veel hirmutavam – täiesti veatu. Eksimusteta. Jakuutia filmid on põlisrahva filmitraditsiooni ehe näide (neid ei pea muidugi primitiivseteks metslasteks pidama), kus on paigas konfliktijooned ning õiged ja valed valikud.

Jakuutia filmides võib temperatuur olla alla kuuekümne kraadi, aga inimlikust soojusest puudu ei tule. Kaader filmist „24 lumi“.

Loodusele lootes

Kuna Venemaa suurima haldusüksuse (18% territooriumist) maa-ala on üüratu, aga rahvastiku tihedus maailma väikseimate hulgas (0,31 inimest ruutkilomeetri kohta, Eestis on see näitaja 29), on selge, et inimesest tühja koha täidab loodus. Nii on ka Jakuutia filmides, kus üks peategelane on alati loodus – lõputuna laiuvad tundrad ja taigad.

Jakuutia filmides tundubki olevat keskne looduse ja tsivilisatsiooni (kultuuri) konflikt, nende omavahelises võimuvõitluses peab poole valima iga inimene. Mõni valib vana, traditsioonilise, vaevarikka elustiili käsikäes loodusega – vahel helde, aga vahel täiesti halastamatu kaaslasega, kellega kooselu on igapäevane katsumus ja valesamm võib kergesti lõppeda surmaga. Uuem põlvkond tunneb aga materialistliku tsivilisatsiooni hüvede tõmmet ja kolib linna kergemat elu otsima, minetades selle käigus osa traditsioonikohasest ligimesearmastusest ja eneseväärikusest. Asustust – linnu ja väikeasulaid – näidatakse neis filmides trööstitute ja kõledate paikadena.

Tegelikkuses ei pruugi see pilt olla loomulikult nii ühekülgne. Aimar Ventsel näiteks ütleb tutvustuses oma raamatule „Minu Jakuutia“: „Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. … Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad.“2

Tugitooliantropoloogi relvaks on üle maailma aga reisikogemuse puudumisel tihti just filmikunst ning tundub, et Jakuutia filmides konstrueeritakse üsna jõuliselt sellist … võiks isegi öelda rahvuskonservatiivset kuvandit, kus on aukohal vanad väärtused ja eluviis. Seetõttu kannab (vähemalt Tallinnas linastuvaid) Jakuutia filme teatud eleegilisus. Sisimas teab ju igaüks, et maailm enam endiseks ei saa ja miski ei ole enam mitte kunagi nii nagu enne. Suutmatuses muutustega toime tulla jäädakse aga haiguse sümptomite kirjeldamise juurde, ravi pakkumata. Ainus nõuanne ongi klammerduda senise eluviisi külge.

Loomulikult on see manipulatsioon vanade ja tuntud mütoloogiliste motiividega. Uue ja vana kokkupõrge väljendub nii tegelastes kui ka sõnades. „Poisist saab mees vaid siis, kui ta austab loodust. Linnalaps ei saa asjadest iial aru,“ ütleb üks hobusekasvataja mõtlikult teisele dokfilmis „Lumi 24“.3 Siberi põlislooduses aset leidvas ja tõsielusündmustel põhinevas ellujäämispõnevikus „Sattumatud“4 näeme aga lausa kaht tegelaspaarikut, mis kuvavad meile arusaama sellest vastandusest selgel ja natuke lausa karikatuursel moel. Metsa on eksinud füüsilisest tööst lugu pidav keskealine ja tasakaalukas puuraidur Toka (Danil Ossipov) ja noorem, moodsas dressipluusis rikkast perest võsuke Uigun (Ilja Portnjagin). Nad peavad veetma taigas 56 päeva, mille jooksul joonistatakse selgelt välja kahe maailmavaate erinevus: raskustega silmitsi seistes on sunnitud oma pirtsakaid seisukohti korrigeerima ka Uigun, selleks et ellu jääda. Poisist saab tõesti mees vaid siis, kui ta austab loodust. Enda sõnul Prantsusmaal, Tais ja mujal reisinud poisi kogemustest pole koduses Siberi metsas mitte midagi kasu.

Neile sekundeerib vanemas eas metsavahist ja tema noorest ja opakast nõbust koosnev paar, kes läheb poisse otsima. Purunenud moraalse GPSiga noorem käitub metsas ebaadekvaatselt ega suuda hinnata võõrast inimelu, vanema ja kogenuma siberlase ülesanne on talle (mõttes koos vaatajaga) peale käratada. Tema suu läbi saame ka meie kinnituse, kuidas asjad tegelikult käivad.

Spirituaalsus ja lumevesternid

Looduse austamine võtab tihti ka spirituaalse vormi. Ei piisa sellest, et normaalselt käituda, omaks tuleb võtta ka teadmine, et peale terve mõistuse jälgib meie käike taigas ka mõni kõrgem võim. Sellele võimule tuleb tuua ohvriande (sigaretid, toit ja alkohol „Lumi 24s“) ning tema poole palvetada. „Kas sul sõitis katus ära?“ küsib noor Uigun „Sattumatutes“ Tokalt, kui näeb teda puu najal palvetamas mingite vaimude poole, kellele filmis nime ei anta. Üleolek annab maad lootusetusele ja positiivsuse poole kaldub lookõver siis, kui puupalveks murdub ka Uigun.

Vaimud vaatavad.

Ilmselt pole ka juhuslik, et Jakuutia filmides sarnaneb loodusega ühes rütmis hingav üksik hunt vesternidest tuntud nimetu mehe prototüübile, kelle mängis Sergio Leone filmides kuulsaks Clint Eastwood ning keda on seejärel matkitud kogu selle žanri edasise ajaloo vältel. Mis need Jakuutia filmidki muud on kui modifitseeritud vesternid: kõrb on asendatud lumega, preeria tundraga ja lääs idaga, aga lugu ja kangelane selle keskmes on äärmiselt sarnased. Vana ja auväärse elustiili viimased praktiseerijad, kes peavad donquijotelikku võitlust tühise ja pealiskaudse moodsa maailma pealetungiga. Leone võrdluse kinnituseks kõlab „Lumi 24“ ühes episoodis Ennio Morricone legendaarne suupillimotiiv filmist „Ükskord Metsikus Läänes“.5

Eesti võib küll otsida superstaari, aga alateadlikult otsitakse ka oma üksikut hunti. Üksiku hundi ja nimetu mehe kategooriasse kuulub ju ka leivareklaamis hames oma talu ees pingil musta leiba haukav Rain Simmul, taustaks sensuaalne naishääl ütlemas „Ürgset väge täis must leib“, kinnistamas ürgmehe macho-kuvandit. Erinevalt jakuutidest peab Eesti ürgmehel aga ka põlismetsas olema tagataskus 6G-internet, millega saab „tööd teha ükskõik kus“. Jakuutide siira loodusekummardamise kõrval tundub selline vastukäivus pehmelt öeldes pisut põhimõttelage. Jakuutia filmide vaatamine aga rikastab kindlasti pilti nii maailma- kui ka filmikunstipilti.

1 Film critic Kirill Razlogov: Yakut movies – the main event of Berlinale. www.yatoday.ru, 21. II 2017.

2 Aimar Ventsel. Minu Jakuutia. Petrone Print, 2013.

3 „24 снега“, Mihhail Barõnin, 2016.

4 „Муммуттар“, Aleksei Ambrosjev, 2015.

5 „C’era una volta il West“, Sergio Leone, 1968.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht