Life, sure. Sodankylä aastal 0

30 aastat Sodankylä filmifestivali „Midnight Sun“ ehk „Kesköine päike“

EERO TAMMI

Virisemine keelatud! Pildike Sodankyläst.

Virisemine keelatud! Pildike Sodankyläst.

Internet

Keskealisele, kõigega harjunud ametimehele pakuvad Sodankylä filmifestivali „Midnight Sun“ pidustused artistliku, boheemliku egotripi looduses. Viina tohib juua pudelist ja rannas saab maas istuda ilma fliisita. On „kunsti“, „rahvusvahelisust“ ja „hüva fiilingut“. Festivali autentsusest ja erakordsusest annavad selliste asemel tunnistust aga päris tõelised, filmi ja ellu kirglikult suhtuvad inimesed. Vähemalt veel seni.

Pier Paolo Pasolini hülgas Palestiina oma „Matteuse evangeeliumi“ („Il vangelo secondo Matteo“, 1964) võttekohana. Uue aja ebaautentsus oli püha maa korrumpeerinud. Et keset kesköise päikese filmipidustusi selle aasta juunis tikuvad pähe mõtted Pasolini reisifilmist „Palestiina võttepaigad“ („Sopralluoghi in Palestina“, 1965), on kui segatud signaal, kuna seda filmi pole programmis.

Sodankylä asetseb polaarjoonest põhja pool ja kümbleb ööpäevaringses päikeses. Festival avatakse valguse peona ja selle võrdlemine religioosse rituaaliga ei valmista raskusi vähemalt kirjanikpastorile, kes töötleb tantsupõrandat, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud, ise pühast veinist purjakil. Ta on just näinud „Derzu Uzalat“ (Akira Kurosawa, 1975) 70millimeetrise filmikoopia pealt.

„Laulge kaasa“-linastustel, mis paigutuvad uude, parimatel hetkedel 1500 inimest mahutavasse tsirkusetelki, kujuneb paganlikum festivalifiiling. „Purpurse vihma” („Purple Rain“, Albert Magnoli, 1984) poolpornotav öölinastus rebestab end funkmeister Sam Huberi juhtimisel sellisesse punkti, et kogu telk näib olevat valmis orgiaks.

Festivali 30. aastapäeva pidutuju võtab malli maailmalõpu meeleoludest. Edaspidi meenutatakse selle sündmusega seoses aegu enne ja pärast festivalijuht Peter von Baghi (1944–2014). Viimasel aastal köhis ta muret tekitavalt, samal ajal kui tugevnes digitaalne haare festivali ümber. Fotokeemilise kunsti (ja tselluloidfilmi) kaitsjana nägi von Bagh digitaalsuses kurjuse telge. Leidus neid, kes pidasid teda jäärapäiseks.

1998. aastast alates olin tunnistajaks – kas turisti, festivalitöötaja või ajakirjanikuna – von Baghi mitmetunnistele vestlustele filmivalla maailmanimedega: Wim Wenders, Terry Gilliam, Francesco Rosi, Bob Rafelson, Francis Ford Coppola, Abbas Kiarostami, Milos Forman, John Boorman jne. Philip Kauf­man, lavastaja, kelle „Eliitlendurid“ („The Right Stuff “, 1983) lehvitas oma tiibu festivali suures tsirkusetelgis aastal 2013, on kirjutanud postuumses kirjas von Baghile: „Sa teadsid filmist iga intiimset detaili. Ta saladusi, salajasi mõnusoppe ja tujukusi … Sa olid valmis tõmbama mõõka tupest nagu Odüsseus, et tappa valekosilasi, kes üritasid teda rüvetada ja ära kasutada. Sa kaitsesid ta minevikku ja astusid raevukalt nende vastu, kes said tulevikus teda alandama teda pikslitest lahti riietades.“

Mehaaniline silm avaneb

Festivali uus kunstiline juht Timo Malmi seisab ilmselgelt võimatu ees. Avafilmi linastus nõuab reibast investeerimist usku, et optimism õitsele puhkeks. Atmosfäär on maadligi, tulvil igatsust rituaali järele. Von Bagh oli valgusjõuline teenäitaja. Malmi ei ole esineja ja toimkonna liige Aki Kaurismäki on jäänud pubitelki. Kohal on uudishimulik Mike Leigh, kelle „Vera Drake“ (2004) on pandud ametlikuks avafilmiks. Leigh libiseb kohe mõne tunni jooksul loomulikul moel Sodankylä rahva sekka. Külluslikke grupifilme loov ajastuse meister, ruumi ja aja suveräänne valitseja, haistab õhust nii festivali mängureeglid kui ka selle, et midagi on valesti.

Von Bagh oleks arvatavasti hauas pöörelnud, kuuldes, et Leigh’ hommikuvestlust peetakse otsetelevisiooni kaudu, teiseks saatejuhiks sponsor, Soome ringhäälingu YLE esindaja Liselott Forsman, kes suhtleb vahepeal telepublikuga ja katkestab külalise just neil hetkedel, mil too on hoogu sattumas. Kurbnaljakas on seegi, et Leigh kõneleb filmitegemistest jätkuvalt meievormis, kuid rõõmutu Forsman lõikab situatsioonidesse sisse, „mina“ kilbina ees. Malmi istub kogu vestluse vältel, nagu oleks teiba alla neelanud, ja on sisemisest õudusest kange. TV-poolel kommenteeritakse Leigh’ juttu kui spordisündmust, asja kallal YLE enesekriitikata igiliikur Axa Sorjanen ja soomestunud briti koomik Neil Hardwick, kes parasjagu käsil travestia ainukese entusiastina oleks ka kõige paremini sobinud suunama seda oma kaasmaalase hommikuvestlust. Ilmselt on YLE see suur kala, kes määrab tulevikus Sodankylä iseloomu. Institutsiooni helicam-robotid jälgivad juba festivalipublikut taevast. Oleks meeldiv loota, et edaspidi tulistataks need õhupüssidega alla.

Boheemiturism ja cinephilia

Nii mõnigi režissöör on Sodankyläs taasleidnud selle väikese lapse, kes kunagi armus elava pildi imesse. Isegi kõige parkunuma küüniku silma tikkus pisar, kui Terence Davies teatas mõni aasta tagasi kõige liigutavamal ilmel: „See on olnud minu elu kõige erakordsem elamus üldse.“

Üha uued varjud ähvardavad väikesi tegijaid, kes kaotavad oma kaitsjad ja triivivad ohtude keskel üksi edasi. Elujõuline bürokraatia, poliitika, egoism ja ahnus on klassikalised filmiteemad ja Sodankylä ähvardavad nad sama vältimatult kui Chaplini filmides. Lagunemise märgid hakkasid juba liiga selgeltki silma, kui sponsorlogod kippusid valitsema 2014. aasta festivali avaürituse muidu nii maagilist meeleolu.

Ametlik filmiavalikkus parvleb soomlaslikult pubitelgi keskmes nagu kärbseparv lauda all (kui õllekraani juurde poetaks tillukese pommi, saaks kogu tööstuse puhtalt pinnalt üles ehitada). Maksujõulised kliendid jälgivad hämmastusega nende wannabe-boheemide naeruväärset olekut ja väljanägemist.

Vähestel festivalidel realiseerub elu ja filmikunsti liit sedavõrd kaunilt. Filme nähakse elu osana ja cinephilia ei hangu triviaalsuseks. Sodankylä atmosfäär toetub publikuosale, kes armastab filme ja elab linastuste mõjusfääris ilma pause võtmata. Vestlusse ei laskuta režissööride nimede või aastaarvudega, vaid asjade, sisu, meeleliigutusega. See kõik eeldab muidugi mingisugust juhtimist.

Peasündmus, laivorkestri saadetud tummfilm, on istumiskohtade poolest paisutatud eelmiste aastatega võrreldes kahekordseks. Pilet hinnaga 25 eurot toob kenakese võidu, eriti kui müüakse üle ja ilma istmeta jäänud inimesed nuputavad endale kohti vahekäikudes. Film ise, Jaques Feyderi „Uued härrased“ („Les nouveaux messieurs“, 1929), on kaugelt liiga pikk ja omadega puntras ning algab tagatipuks tund lubatust hiljem.

Kolmsada rohkem või vähem vaesunud talgulist teevad tasuks majutuse, „toitlustuse“ ja juhuslike piletite eest sündmuse võimalikuks sellele kõrgemale keskklassile, kes käivad õllepurgi eest välja 6-7 eurot, veel 6 viinalonksu ja lisaks 5 sinepiga kabanossi eest.

Süütuse kaitseks

Soov kaitsta süütust kostub mitme kogenud tegija filmides ja mitte vähe ka von Baghi viimases kollaažis „Sotsialism“ („Sosialismi“, 2014). Kümnete filmide katkendite kaudu kujutab see utoopia ilu, aga ka selle saavutamise võimatust inimliku väikluse ja ahnuse palge ees. Jean-Luc Godard’i 3D-teose „Hüvasti, keel“ („Adieu au langage“, 2014) Soome esilinastus saab teoks Sodankyläs. Selles filmis on Godard määratlenud koera „ainsaks olendiks, kes armastab teist olendit nagu iseennast“ ja näib viimaselt vabandust paluvat inimkonna jätkuva hävitustöö eest. Samal ajal töötleb ta avarat pildi- ja heliruumi, purustab vaataja tingituse, avab meeled unest ja paneb mõtted liikuma.

„Hoidu purunenud mälestuste eest“, tsiteerib Godard Luis Aragoni. „Hoidu meeste eest, kes kannavad kollast lipsu,“ hoiatab noort tüdrukut üks festivali asutajatest Anssi Mänttäri oma uues melanhoolses filmis „Must koer mu õlal“ („Black Dog On My Shoulder”, 2009). Festivalikorraldajatel oleks paslik mõlgutada oma maskoti Mänttäri filmi teise lause üle: „Edu saladus on enesekriitika puudumine“.

Kui kolmandik Sodankylä restoranide aastatulust tuleb viiepäevasest festivalist, on selge, et sündmuse üle ei valitse ainult kunst ja atmosfäär. Festivali ähvardab sama oht, mis kommunisti, kes kaldub tasapisi sotsiaaldemokraatiasse. Tootmise seisukohast efektiivne DCP-formaat sobib Sodankylässe nagu Starbucksi tops Kaurismäki filmi.

Kui Frank Borzage’i jumalik „Õnnetäht“ („Lucky Star“, 1929) on linastunud Antonio Coppola kauni klaverisaatega, järgneb maitsetus – kodumaise tosina­komöödia esilinastus. Publiku hulk kasvab ürituse jooksul 15%, saavutades festivali lõpuks 30 000 piiri!

Laupäeval libisen hotell Sodankylä järjekorrast mööda J. Karjalaise esinemisele. Vana trubaduur on just avaldanud oma ilmselt parima plaadi „Sa pole üksi“ ja pannud kokku bändi, mis sunnib kuivanud puudki lehte tärkama. „Mennyt mies / oon historia,“ nostalgitseb Karjalainen ja suve lähenemine on tunda. Ainus häda on see, et Sodankylässe on tekkinud liiga palju inimesi. Klubid on täis pakitud, YLE sponsoreeritud saunatelk jõerannas rebeneb oma limases atmosfääris.

Piirid hämarduvad

Peakülalisteks on lisaks Leigh’le taanlane Nils Malmros, ajukirurg ja autobiograafiline filmitegija ühes komplektis, USA Whit Stillman, mingikujuline vaese mehe Woody Allen oma jutukate neuroosidega; Portugali Miguel Gomes, eneseteadlik filmihull, kelle filmidest ei puudu sõnastuse ambitsioonikus, avar teemade ring ja piisav ulatus – „Araabia ööd“ („Arabian Nights“, 2015) on kuuetunnine; Poola Malgorzata Szumowska, värske Berliini-võitja, kelle „Keha“ („Cialo“, 2015) on kliiniline ja üllatusteta film anoreksiast ja muudest intiimsetest asjadest; Kaurismäe püsioperaator Timo Salminen, kelle peitlitöö, Argentinas toodetud „Jauja“ (Lisandro Alonso, 2014) on võlts, laisk ja tähenduseta, aga kangesti üles kiidetud ja taga nõutud.

Aastakümneid oma isiklikku biograafiat filminud taanlase Malmroosi hommikusessioon muutub sakslase Olaf Mölleri kätes ohakaseks, poolkoomiliseks psühhoanalüütiliseks posimiseks. Möller, kelle pilk tungib läbi ekraani mis tahes režissööri hinge ja ajju, rapib Malmroosi isiklikku ajalugu ja motiive nii armutult ja nii lähedalt, et viimane sooviks lahkuda juba tund aega enne ürituse lõppu. Besserwisserism läheb üle igasuguse piiri ja kestab liiga kaua, aga esimese tunni ajal sünnitab Mölleri lähenemine ka palju huvitavaid vaatenurki.

Malmroosi oma naine tappis keset psühhootilist episoodi omal ajal nende üheksakuuse lapse ja on režissööri uue armastusloo „Kurbus ja rõõm“ („Sorg og glæde“, 2013) lähtepunktiks. Juba 1970. algusest on Malmroos jälginud otsekoheselt mitmekujulisi, tabutundlikke psühholoogilisi mustreid. See, kas too tsiviilelus malbelt käituv, Mölleri küsimustesse vastumeelselt suhtuv härrasmees on mingil moel ka hea filmitegija, on teine küsimus. Filmitegemisest kõnelev noorusaastate autobiograafia „Öine Århus“ („Århus by Night“, 1989) näib olevat valmistatud justkui mingit pildilist düsleksiat põdedes.

Jälle on enim ideed Godard’i pilgus: kui kujutis näib selline, et see on kohe-kohe midagi ütlemas, säilitab ta huvitavuse. Valmis, iseenesest selges kujutises ei ole vältimatult mitte midagi. See ei aktiveeri, ei küsi, ei leia oma paika, ja on määratletud juba enne sündimist. „Hüvasti, keel“ on meeltliigutavate, mitte-valmite kujutiste vaatamisele toetuv film, mille montaaž on hüpertäpne. Värvide, vormide ja ruumi kaudu pilku sõidutava väljenduse vahendusel meenutab Godard, et valitsemine ja kontrolli all hoidmine on kaks eri asja: ärkvelolek, valvsus, on vältimatu, aga soomustumine, sissepoole pöördumine, on surmav elu jätkuvas sõjaseisukorras. Sama mõte tuleks ka Sodankylässe sisestada.

Festivali programm tundub toetuvat teistelt tulevale etteantud heakskiidule. Iga film on pidanud saama kas Cannes’i, Berliini, Veneetsia, Cahiers du Cinéma või Sight and Soundi õnnistuse. Iga teist uut režissööri esitletakse kataloogis kui oma maa „Kaurismäge“. See on paigaltammuv, viljatu strateegia, mis nüüd, von Baghi vabalt elavate, aga kindlates kätes olnud pealiinide kadudes hakkab meenutama siili enesekaitset.

Godard filmis oma eelmist filmi „Film Socialism“ (2010) reisilaeval Costa Concordia. Aki Kaurismäki (see soome oma) võtab aga võidu kaduvate maastike salvestajana hetk enne nende surma. Auberi Edleri suurepärases dokumentaalfilmis „Ükskord ammu … Le Havre“ („Once Upon a Time … Le Havre“, 2014) räägib ta, kuidas buldooserid ootasid kaks nädalat aedade ääres, et „Le Havre“ (Aki Kaurismäki, 2011) saaks filmitud. Kaurismäki on harjunud jälitama inimliku arhitektuuri viimaseid sopistusi ja püsima paar päeva hävitusmasinatest ees.

Kui selle kõrval kisendab 1500 seksinäljast inimest Prince’i saatel Sodankylä öötus öös, sõdib iroonia tõega.

Film on valgus

On ilmselt olulisim, et filmi ja looduse dialoogis on endiselt suurt maagiat. Festivali ainus paduvihm kohiseb suure telgi kohal, kui ekraanil leiab aset vihmane pulmapidu 70millimeetrises nõukogude filmis „Valge lind, musta märgiga“ („Бiлий птах з чорною oзнакою“, Juri Iljenko, 1971). Slovaki filmide sarjas nähtud Dusan Hanáki „Vana maailma pildid“ („Obrazy starého sveta“, 1972), poeetiline, esseistlik ja sürrealistlik pastoraal, ei jäta kuiva silma publiku hulka. Linastuses on tunda elu väärtuslikkust, haprust ja erakordsust, mis ekraanil aset leidval koduteel ka kohe tühistatakse. „Life, sure,“ tõdeb halvahambuline vana maakas Hanaki filmis.

Quo vadis, Sodankylä? Festival pöörleb paradoksides: tema atraktiivsus peitub muutumatuses, aga vanade põhilausetega ei saa ilma silmakirjaliku pühaduse aura tekkimiseta edasi minna. Näib, nagu ei oskaks ta end defineerida. Kui piire ei määratleta uuesti, teeb ehk publik otsuse festivali eest, killustub sisemiselt ja läheb rändama.

Loodame, et cinephilia kannab.

Tõlge soome keelest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar