Lennud liiga madalal

MART NOORKÕIV

Elo (Katriin Meribel Kungla) lasteaiavangistuses. Kaader filmist „Elo”

Elo (Katriin Meribel Kungla) lasteaiavangistuses. Kaader filmist „Elo”

Lühifilmide kassett „Lennud unes või ilmsi“ (Eesti 2015, 64 min), režissöörid Helen Takkin („Elo“), Edina Csüllög („Liblikmees“), Leeni Linna („Tiibadeta piloot“) ja Carlos E. Lesmes („Äralend“). Esilinastus 9. oktoobril.

Eesti noorte tegijate uusi töid vaadates settis minusse süvenev nukrus. Filmid tänavusel lühifilmide kassetil näivad olevat reastatud kvaliteedi järgi. Kõik algab päris hästi, aga esialgne heakskiit asendub lõpuks nõutusega. Kas see ongi parim, mida noortel on vaatajale pakkuda? Kui selline kassett peaks olema läbilõige noorest filmikunstist, siis näib hetkeseis olevat tõepoolest üpris kurb.
Alustame tunnustavalt, kuna kogumiku esimene film on ühtlasi ka tugevaim. Lasteaialapse katsumusrohkest elust jutustav „Elo“ on meeldivalt nostalgilises soojas toonis lugu, mis võlub eelkõige oma stilistikaga. Tegevusajaks on millegipärast valitud nõukogude aeg, kuigi loos endas ei ole midagi ajastuspetsiifilist. Perioodi tabamine on suurepäraselt õnnestunud: alates riietusest ja olmest kuni pisikeste detailideni, nagu söögi sees leiduvad rohked pekitükid, mille peale tekib ehk paljudel okserefleks, kui nad meenutavad oma lasteaia- või kooliaega. Elo leiab mängukaaslastega koos neile õnneks parema otstarbe kui söömine.
„Elo“ ja ette rutates ka ülejäänud filmide komistuskiviks on loo emotsionaalne telg. Filmi põhikonflikt seisneb Elo läbisaamises kahe kasvatajaga. Esimene neist (Kaie Mihkelson) on range olemisega despoot, kes keelab, käseb, poob ja laseb. Tema tüdinud näos peegeldub aastakümnetepikkune kasvatustöö lastega, kes on tema silmis muutunud erinevate soovide ja hingeeluga olenditest pigem häirivaks nuhtluseks, keda tuleb normaalsest käitumisest irdumise tõttu pidevalt korrale kutsuda. Ta käsib joonistamistunnis isegi Elo sinise päikese kollaseks värvida, küsides: „Mis värvi on päike?“ Elo ei liialda, kui võrdleb lasteaiaelu vanglaga.
Omamoodi päikese toob uus kasvataja (Kärt Tammjärv), kes on noor, ilus ja laste vastu uskumatult armas. Temas on sära ja naudingut oma tööst, mida aastatepikkune rutiin ei ole jõudnud veel tuhmistada, Elo õnne varjutab aga lapselik armukadedus uue kasvataja kavaleri vastu. Elo mõtteid ja dilemmasid on otsustatud edasi anda rohkete sisemonoloogidega, mis on filmi üheks põhiliseks probleemiks. Ükskõik kui lapsemeelseks poleks seda püütud kirjutada, kõlab jutt lõpuks ikkagi nagu täiskasvanu aimdus lapse mõtlemisest. See torkab eriti valusalt kõrvu lõpus, kui kogu filmi mõte on püütud Elo suhu suruda. Mõjub nii ebausutavana, et ei lase mingilgi siiral tundmusel maksvusele pääseda. Filmi lõpus on ka tublisti kiirustatud, mis samuti takistab mõtte usutavat edasiandmist. Filmist suurema osa võtab enda alla lasteaia igapäevaelu, mis on kahtlemata nauditavam kivist välja pigistatud paatosest. Osalt võiks ju süüdistada lühikest kestust, mis ei lase teemasid sügavamalt välja arendada, kuid lühifilmi formaadi puhul tundub selle vabanduse taha pugemine suhteliselt jabur. Filmi mõte on igati hea, kuid tsiteerides Roger Ebertit: oluline pole see, millest film on, vaid see, kuidas ta sellest on. See „kuidas“ tundub tegijatel pisut segaseks olevat jäänud.
Kui enamiku siin käsitletavate filmide puhul on vähemalt selge, mida on tahetud öelda, siis Edina Csüllögi „Liblikmehes“ on selle äraarvamine keerukam. Žanriliselt võiks selle ehk liigitada maagiliseks realismiks. Maagia on selles loos ka kesksel kohal: tegevus toimub tsirkuses, kus noor Anselm (Nero Urke) on suure maagi Ernesto (Toomas Suuman) truu abiline. Anselm saab võimaluse astuda rambivalgusse päeval, kui Ernesto võlub end etteaste käigus mõistatuslikult kadunuks. Filmi pealkirja tähendus muutub selgeks hetkel, kui Anselm esimest korda liblika enda seest välja laseb. See geneetiline hälve kipub avalduma ainult väga stressirohketel hetkedel. Loomulikult näeb tsirkusejuhataja selles meeletut rahalist potentsiaali, kuigi häbelikuvõitu Anselmile on see vastumeelne.
Siit saaks ehk lugeda välja midagi sensatsiooninäljas maailma kohta või kellegi hälbe üleekspluateerimisest rahalise kasu eesmärgil, kuid film ise ei tundu eriti huvituvat mingist kaalukamast mõttest ning näib rahulduvat pelgalt elegantse stiiliga. Kunstiline kujundus ja eriti kaameratöö on tõesti kiiduväärsed. „Liblikmees“ on neljast ainuke, kus operaatoritöö eraldi silma jäi. Csüllög kasutab muljetavaldavaid katkematuid võtteid, kaamera jälgib sündmusi ja tegelasi sujuva liikumisega. Kindlasti tahetakse osalt edasi anda etteaste vahetust ja mitte murda võlutriki illusiooni. „Liblikmehes“ on seega rohkelt esteetilisi naudinguid, kuid kahjuks puudub stsenaariumil huvitav eesmärk.
Viimast ei saa aga öelda Leeni Linna „Tiibadeta piloodi“ kohta. Selle eesmärk on täiesti selge: kujutada sõjakoldes püsiva vigastuse saanud sõduri (mitte)toimetulekut oma puudega ning mõju suhetele lähedastega. Režissöörile ei ole temaatika kaugeltki võõras: Linna seni kõige laiemat kajastust leidnud töö on dokfilm „Veregrupp“ (2013), mis jälgis Afganistanis sõdivate Eesti sõdurite käekäiku. Seda kummastavam on tõsiasi, et „Tiibadeta piloodi“ tundub olevat teinud keegi, kellel puudub vähimgi arusaamine antud temaatikast. Kahtlemata on see terve kasseti kõige raskem vaatamine ja seda mitte loo muserdava iseloomu, vaid äärmiselt piinliku teostuse tõttu.
Priit Võigemasti mängitud piloot Kurg (film ei hiilga just eriti peene sümboolikaga) kaotab Afganistanis sõbra ja nägemise ühest silmast. Koju jõudes ootab etteaimatav allakäiguspiraal: joomine, masendus, apaatia pere vastu, enesetapukatsed. Film oleks justkui kirjutatud tulnuka poolt, kes teab, milline inimlik tundeskaala välja näeb, kuid kellele jääb mõistmatuks selle olemus. Püüd lisada psühholoogilist sügavust kukub välja naeruväärselt banaalsena. Kui lisada veel jabur lõpp õhupallisõiduga Tallinna kesklinna kohal, jääb üle vaid piinlikkusest silmad langetada. Midagi esileküündivat on siit raske leida ja jääb mõistetamatuks, kuidas see film üldse valikusõela läbis.
Programm lõpeb Kolumbia päritolu Carlos Lesmese „Äralennuga“. Huvitav, et kasseti kaks välismaist režissööri (Edina Csüllög on pärit Ungarist) on läinud rohkem fantastika teed. Lesmes on otsustanud näiteks sellise äärmiselt ebaeestipärase žanri kasuks nagu ulme. Kosmonaut (Argo Aadli) jäetakse oma kaaslaste poolt kogemata üksikule planeedile ning järjest väheneva hapnikuvaru ja pääsemislootusega kosmoselendur peab silmitsi seisma iga hetkega järjest tõenäolisema surmaga (meenutab kangesti ühte hetkel kinos jooksvat Hollywoodi menukit).
Edukas ulme ei nõua tingimata suurt eelarvet ja efekte, küll aga on vaja ligitõmbavat peategelast ning huvitavat lähenemist inimeseks olemisele. Neist kahest jääb „Äralennul“ tunduvalt vajaka. Filmi tuum peitub kosmonaudi ja Maal mängiva väikese tüdruku ootamatus metafüüsilises sidemes, puudub aga piisavalt oskuslik materjal, mis seda mõjuvalt kujutaks. Seetõttu jääb ka filmi lõpu lähiplaan Aadli näost, milles peaks peegelduma sügav emotsioon, täiesti tühjaks. Hea stsenaarium lubaks üle vaadata teostuse kahtlemata vähestest vahenditest tingitud konarustest, kuid „Äralend“ kannatab kogu kassetti vaevava hea alusmaterjali puuduse all.
Käsitööoskus on neil filmikooli lõpetanutel kahtlemata olemas, aga millest on puudu? Miks on Eesti suhteliselt heade võimaluste kohta tulemused sedavõrd nigelad? Suurim probleem ei peitu väikeses eelarves või kesistes tingimustes, vaid eelkõige stsenaariumis. Ehk on mureks vähene vilumus oma ideede tekstis tööle panemisel? Või ongi filmitegijate noorema põlvkonna seas hulgaliselt neid, kel lihtsalt ei olegi midagi huvitavat öelda? See viimane variant on muidugi hulga masendavam ja ma siiralt loodan, et nii see siiski ei ole. Loodetavasti tõestab järgmine kassett tegijate võimeid paremini kui käesolev.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming