Lemmikkangelastega ühist keelt otsides

Laste- ja animafilmide tõlge on kommertsfilmide kasvava edu valguses järjest olulisem teema, aga keelega käiakse tõlkimisel ümber üsna vastutustundetult.

TRISTAN PRIIMÄGI

Muinasjutud on laste arengus kaalukad. Esiteks ergutavad need fantaasiat, oskust näha maailma veidi võimalusterohkema paigana. Ühtlasi on muinasjuttudel suur allegooriline väärtus: antiikkreeka müütidest Perrault’ ja Grimmide muinasjuttudeni või Krõlovi valmideni on seda sorti lood olnud anumaks, millega viia lugejani mõni õpetussõna või mõttetera.

Kuna elame audiovisuaalajastul, on selge, et muutunud on ka muinasjuttude vorm ja jutuvestja asemele on tulnud filmid. Filmikunsti võidukäiguga on lastefilmist ja -animatsioonist saanud ehk kõige olulisem fantaasiamaailma vahendaja, kusjuures ka kõige mõjuvõimsam. Loomulikult on need filmid enamasti kui filmitööstuse toimemehha­nismide õpikunäited. Raske on leida poest lastetoodet, millel pole peal mingit sorti animamärki, „Autod“, „Lumekuninganna“ ja „Käsilased“1 on kõikjal: patjadel, jookidel, särkidel … Merchandise ehk lisakaup annab lõviosa filmifrantsiisi tuludest, aga iga sellise müügimüüdi aluseks ehk nn sisenemiskanaliks, mille abil filmitootjad ronivad laste pähe ja vanemate rahakotti, on siiski film ise. Nende filmide populaarsust ja mõju ühiskonnale on raske mõõta. Lastele meeldib ju tuttavat teksti endale ikka ja jälle korrata, et tunda rõõmu oma teadmistest ja suuresti avastamist ootava laia maailma sellest imeväiksest osast, mis on juba tuttav ja mille mängureeglid on selged. Tuttav film on lapsele kinnitus, et ollakse maailmaga dialoogis, räägitakse samas keeles.

Aga milline see keel siis on? Teoreetiliselt eesti keel. Usutavasti on Hollywoodi suurstuudiotes palgal filmide subtiitrite kontrollimise tarbeks ka kohalikku metslaste keelt oskavad ülelugejad ehk eestlased. See luksus ei pidada aga laienema animatsioonile ja tulemus on näha. Juba mõnda aega on eestikeelse dublaažiga täispika animafilmi seansi külastamine nagu visiit hambaarsti juurde: tead juba ette, et kohati saab olema väga valus, nii et ajab lausa toolis visklema, tuimestus (valu ignoreerimine) ei aita, nii et lõpuks tuled saalist läbiklobituna välja tundega, millega Bill Bailey on kirjeldanud Briti optimismi: not too bad. Teoreetiliselt, ma saan aru, nähakse nende tõlgetega hirmsat moodi vaeva. Aga miks on ikkagi tõlgitud sõnu ja mitte tähendust? „Kalatüdruk Dory“, uus „Jääaeg“ ja „Lemmikloomade salajane elu“2 on kõik keeles, mille tundub olevat kokku pannud mõni masin. Huvitav, et multikate ümber on küll palju poleemikat tekitanud nii seansside keelevalik (mõnede filmide originaalkeeles seansse on leida raske, kui mitte võimatu) ja 3D-teema (filme näidatakse ainult 3Ds, mis on end esiteks tehnilise vahendina täielikult ammendanud ja teiseks ei meeldi kaugeltki kõigile), aga see tõlkeasi tundub olevat siiski olulisem. Eriti lõikab hinge see, kui film tundub tõesti väga hea, aga dublaaž tirib filmireaalsusest ropsuga välja. Legendaarse Laika stuudio uus täispikk animafilm „Kubo ja kaks pillikeelt“3 algab reaga „Kui sa tahad pilgutada, siis tee seda kohe“. Hädapärast võib ju selle lause tähenduse välja mõelda, aga filmi eesmärk pole ilmselgelt panna vaataja tõlkemõistatusi lahendama. Eesti keeles ei saa seda sõna niimoodi kasutada – pilgutatakse silmi. Ingliskeelne blink on siinkohal aga leidnud esimese sõnaraamatuvaste (mitte tõlke). Eesmärkidest rääkides: mees ütleb naisele: „Sa oled mu eesmärk.“ Ma ju saan umbes aru, mida on mõeldud. Aga siiski? Inglisekeelne goal on märksa laiema tähendusväljaga sõna kui kantseliitlik „eesmärk“, mis ei tähenda selles kontekstis tegelikult midagi. Ühest hetkest on olukord aga selline, et ei olegi võimalik enam sisu jälgida, sest tekst on nagu mingi päevapraevabrikust välja pigistatud pasta, kus on raske eristada peeti vahukoorest. Võiks ju end välja lülitada ja vaadata neid väga ilusaid filme umbes nii, nagu T. S. Eliot oli väidetavalt lugenud prantsusekeelset luulet või inglise mod’id vaadanud prantsuse ja itaalia filme, taipamata sõnagi ja vaid esteetilist poolt nautides. Nii jääb aga realiseerimata moodsate jutuvestjate eesmärk vaatajale filmiga midagi öelda. Vaimustav ja fantaasiarikas sisu ei anna end praegu täiel ja vajalikul määral kätte. Ma ei taha teha siin paari hüsteerilise näite pealt laiapõhjalist üldistust, aga hulgaliselt leiab ka lihtsama koega mutantfraase, mille tagant paistavad inglise keele pikad kõrvad, olgu tegemist optimistliku ergutusega „sa tead, et sa suudad seda“, dialoogide levinud parasiitfraasiga „ma kuulsin seda“ või mille muuga. Kes otsib, see leiab hulgi.

Muidugi kujundab Disney meie lapse­põlve. Eriti nüüd, pärast Pixari, Marveli ja Lucasfilmi järjestikust ostmist, jooksevad kõik niidiotsad ühte kohta kokku. Kui aga filmiteoreetikud nägid varem Disney põhilist ohtu looritatud kapitalismipropagandas ja heteronormatiivse valge ideaali juurutamises, siis nüüd tundub, et Disney ja teiste suurstuudiote tekitatav võimalik kahju sünnib lihtsalt mingit tüüpi ükskõiksusest keele vastu. Tegelaste suu liikumine filmis peab umbkaudu vastama eesti keeles öeldud fraasile ja fraasi pikkus peab üldjoontes kattuma. Väidetavalt tehti omal ajal „Lõvikuninga“4 tegelaste miimikale selline visuaalne lahendus, et see vastaks võimalikult täpselt tõlkele suurematesse keeltesse. Keel peab siin alluma teatud mudeldamisele . Kui aga keelereeglite ja mõtteselguse asemel hakkab määrama üksnes fraasi pikkus, siis modelleerivadki meie kõnekeelt mehed teisel pool maakera. Nad oskavad eesti keelt küll vaid tagasitõlke vahendusel, aga teavad oma huvi ja positsiooni tõttu, kui pikad meie laused olema peavad. Eestikeelsete lausete tegelikku tähendust teavad seega meist paremini need, kellele tuleb need laused sõna-sõnalt ära tõlkida.

Andrei Tarkovski „Peeglis“5 on stseen, kus ema (Margarita Terehhova) jookseb ummisjalu tagasi tööle trükikotta, et järele vaadata, kas olulises sõnas lipsas sisse kirjaviga või mitte. Tarkovski ema, kes oli töötanud trükikojas korrektorina, on meenutanud, kuidas üks töökaaslane oli Siberisse saadetud, sest nimi „Stalin“ oli lehes valesti kirjutatud. Selline hirm on muidugi liiast ja igasuguse tsentraliseeritud kontrollimisega oleme lähiminevikus eksperimenteerinud juba piisavalt. Sellist jama meil vaja ei ole. Teatud vastutust aga küll, sest probleem on süvenedes libisenud tasahilju meelelahutuse valdkonnast hariduse alla: kui esimest reguleerib turg (ja jumal temaga), siis teist ei tahaks küll pelgalt turu ja iseregulatsiooni hoolde jätta. Siinse hala saab kergesti tasalülitada väitega, et keel areneb ise ja selle arengu piiramine on vägivald, pealegi liigub tekstiloome niigi järjest napima eneseväljenduse suunas: jututoad – Facebook – Twitter – Snapchat. Teksti jääb vähemaks ja meie verbaalset eneseväljendusoskust hakib ühelt poolt vaimselt taandarenev ühismeedia, teiselt poolt teevad seda „kehanäppajad“, kes võtavad fraasi üle nii, et see näeb pealt enam-vähem samasugune välja, aga on imelik ja midagi on selle juures valesti. Andke mulle vaheaeg!

Sel kombel ei anna me keelele võimalust areneda mingisse uude, fantastilisse ja põnevasse suunda, vaid asendame ühe keele lihtsalt teisega, juhuslikult ja möödaminnes. Käime ajaga kaasas. Me ei saa seda protsessi oma kontrolli all hoida ega röövida lastelt lapsepõlve, mille on nüüd küll lavastanud Disney ja mitte enam Andersen või Lindgren. Asi pole niivõrd sellistes subtitreeritud laste ja teismeliste megasarjades nagu „Tähesõjad“ või „Kariibi mere piraadid“,6 sest nende puhul on olemas mitu pedagoogilist momenti: inglise keele kuulamisoskuse arendamine, heliriba dialoogi ja subtiitrite võrdlemise võimalus, miks mitte ka lugemisoskuse lihvimine kiiremaks ja sujuvamaks. Dubleeritud animafilmid ei jäta aga enesearendamisele eriti mingit ruumi ja (väike) vaataja on mõnes mõttes talle pakutud võimaluste vang.

Animatsioon suudab viimasel ajal igal aastal tulla välja erakordsete originaallugudega, mis konkureerivad edukalt aasta parima filmi tiitlile (eelmisel aastal näiteks „Pahupidi“, tänavu „Zootropolis“7). Minge vaatama nii „Kubot“ kui ka teisi uusi täispikki animafilme, sest osal neist õnnestub lapsepõlve fantaasiamaailm edukalt taaselustuda ka kalestunud täiskasvanutes. Paraku peab enamasti lisama ühe ja sama kurva kaassõna: võimaluse korral valige originaalkeeles linastuv seanss.

1 „Cars“, 2006, 2011; „Frozen“, 2013; „Minions“, 2016.

2 „Finding Dory“, Andrew Stanton, Angus MacLane, 2016; „Ice Age: Collision Course“, Mike Thurmeier, Galen T. Chu, 2016; „The Secret Life of Pets“, Yarrow Cheney, Chris Renaud, 2016.

3 „Kubo and the Two Strings“, Travis Knight, 2016.

4 „The Lion King“, Roger Allers, Rob Minkoff, 1994.

5 „Зеркало“, Andrei Tarkovski, 1975.

6 „Star Wars“, 1977–; „Pirates of the Carribean“, 2003– .

7 „Inside Out“, Pete Docter, Ronnie Del Carmen, 2015; „Zootopia“, Byron Howard, Rich Moore, 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar