Lavastatud Uus Maailm

Olev Remsu

Tegu on põlvkonnafilmiga, kus on püütud esitada tänasesse päeva kriitiliselt suhtuvate noorte kreedo. Dokumentaalfilm „Uus Maailm” (Kuukulgur Film, 2011, 88 min), režissöör Jaan Tootsen, stsenaristid Jaak Kilmi ja Jaan Tootsen, produtsent Jaak Kilmi, operaatorid Mihkel Soe, Jaan Tootsen, Jaak Kilmi, Erik Norkroos, Kullar Viimne jt. Monteerijad Marta Pulk ja Jaan Tootsen, helilooja Sander, helirežissöör Horret Kuus. Esilinastus 6. X 2011 Hobujaama tänava kobarkinos. Ausalt öelda tekkis mul selle filmi vaatamisel mõningaid küsimusi, seejuures üsna elementaarseid. Esmalt, millest üldse käib jutt? Linateos on välja kuulutatud kui dokumentaalfilm linnaosaseltsist, kummati näeme Uue Maailma Seltsi tegevust teisel tagaplaanil: pärast esimest tagaplaani ja pärast esiplaani. Need on episoodid linnaosapäevadest, kenakesti lõbusad ja kaunid oma loomulikkuses ja karnevalilikkuses. Ja hästi filmitud, professionaalselt monteeritud! President Toomas Ilvese külaskäik aga näiteks siia ei kuulu. Minu meelest liigitub see esimesse tagaplaani, millest edaspidi. Ja edasi. Mis liigist on film? Reklaamis on juttu dokumentaalfilmist, ometi ei saa teost pidada mitte sugugi puhtaks dokumentaaliks. Alustame liigi määratlemisest. Dokumentaalfilm peegeldagu tõde, olgu ilma lavastuslike episooditeta (nii palju kui võimalik, sest tegelikult on ju iga intervjuugi lavastus), loogu vaatajas kohaloleku tunne.

Kohaloleku tunne

Kohaloleku tunde film kahtlemata loob, ja teeb seda pealegi üpris võimsalt. See on hea. Ainult et kuhu see film vaataja sõidutab? Kas tõesti reaalselt eksisteerivasse Tallinna linnaossa, ajaloolise nimega Uus Maailm? Või hoopis mingisse uude maailma, mis on autori loodud? Ilmselgelt reaalse interjööri eksponeerimine tundub lausa paviljonivõttena.

Film koosneb ju valdavalt lavastuslikest episoodidest, kohati tundub, et isegi tekst on inimestele ette kirjutatud. Mis see siis on? Kas dokumentaalfilmi sugemetaga amatöörnäitlejatega mängufilm? Vaataja annab filmile alati suure usalduskrediidi.

Vaataja usub ja usaldab seda, mida talle filmis öeldakse, rohkem kui ühegi teise kunstiliigi puhul. Ja seda usaldust ei tohi kurjasti kasutada. Selle levinud nähtuse eest hoitas juba Juri Lotman. Aga „Uues Maailmas” on seda tehtud.

Mulle näiteks meeldib boheemlus. Aga ma ei taha, et keegi pannakse boheemlusest lugu pidama (või boheemide eluga tutvuma) mingite kunstkrutskite abil. Niimoodi see aga „Uues Maailmas” paistab. Küllap enamus ei salli bürokraatiat, kuid filmis on paljastatud bürokraatia masinavärgi vahele jäämine lavastuslikult! No ja mis siis, võidakse küsida.

Vahe on suur. Dokumentaalfilmi puhul peaks sõnum olema tõene, lavastuse-väljamõeldise korral on see tõepärane, erinevus on tinglikkuses. Ja kui vaataja avastab, et teda on petetud, siis võib ta koguni hakata veel rohkem põlgama boheemlasi, võib hakata austama bürokraate.

„Uues Maailmas”on episoode, mis on kohe nagu mõne mängufilmi tsitaadid: ärasõit Uue Maailma seltsimajast autohaagisel pianiinot mängides, korraliku kabineti parkettpõranda pühkimine pärast seda, kui boheemilontrused on sealt lahkunud … On teisigi, kirjutamisel ei tule kõik meelde.

Esimene tagaplaan on kommuun. Jääb mulje, et filmis aetakse segi kommuun ja selts ning pakutakse kommuuni seltsi pähe. Sest kõik, mis on seotud seltsimajaga, seal elamisega, selle remontimisega, on ju kommuuni ja mitte seltsi toimetamised.

Kommuunid olid läänes läinud sajandi kolmandal veerandil väga popid ühiseluvormid, seda eriti tudeng- ja boheemkonnas. Seejuures olid need üsna mitmekesise reeglistikuga, alates sellest, et igal liikmel oli oma rahakott, kuni selleni, et ukse kõrval oli anum rahaga, kuhu kõik panid oma teenitu ning igaüks võis võtta, kui palju süda lustis; alates kohustuslikust tsölibaadist kuni kohustusliku kollektiivseksini. Ent kõigil kommuunidel oli üks ühine joon: enamik läks laiali esimesel-teisel aastal, kuid teada on ka üks rekordtulemus, kommuun, mis pidas vastu veerand sajandit ühiselu.

President Ilves külastab kikilipsustatult ju hipilikku kommuuni, mitte linnaosa seltsi. Oletan, et tema kui kunagine Columbia ülikooli tudeng nägi asja läbi, sest oli ju New York omal ajal kõige kommuuniderikkaim linn maailmas. Ja mine tea, ehk on praegugi.

Loogiline lõpp

Filmi lõpus kurvalt tõdetud Uue Maailma seltsimaja sulgemine on täiesti seaduspärane kommuuni lõpp. Aga „Uus Maailm” võinuks julgelt keskenduda Eestis vist absoluutselt unikaalsele (minu teada, aga ma võin eksida) kommuunielule, seda enam, et autor on suutnud panna inimesed siiralt ja avameelselt kaamera ees rääkima. Need inimesed on analüüsivõimelised, teravapilgulised sisesuhete fikseerijad, kes oskavad täpses sõnastuses oma tähelepanekuid väljendada.

Jõuame nüüd põhiküsimuse juurde: mis dokumentaalfilmi žanris siis on tehtud „Uus Maailm”? Kahtlemata on tegu huumorivõtmes portreefilmiga kommuuni eestvedajast Erko Valgust, keevalisest ja meeldivast boheemlasest, kes kahe käe varrukast paiskab ideid, kuidas meie kesine ja igav maailm saaks uueks ja paremaks, maailma hulgas ka Uue Maailma kommuun. Erko Valgu portree on palistatud pisemate portreedega tema ümbert, teiste kommuuniliikmete omadega. Ainult et portreeks (mängufilmis siis tegelase karakteri, dokumentaalfilmis inimese iseloomu näitamiseks) on vaja üsna lihtsaid põhiandmeid portreteeritava(te) kohta. Mis nimi? Kui vana? Mis eriala? Milline sotsiaalne staatus? Kui palju teenib? Missugune maitse ja sättumus?

Teiste hulgas on filmis üsna perfektsuse lähedal portree loodud maja ostmisest huvitatud noorest härrasmehest, kuid see on loodud mängimisega (kaasa arvatud dialoogidega, mida ma peangi lavastuslikkuseks). Temagi puhul jääb õhku rippuma palju küsimärke, isegi see, mis seos on tal majaga? Kas ta on omanik, omaniku esindaja või maakler, kes püüab müügitehinguga kõvasti vahelt lõigata? Igatahes vastandub ta kenasti koos teiste bürokraatidega uuele, helgemale maailmale, mida kuulutab ju sotsiaaldemokraatide hümn „Internatsionaalgi”:
 
Uus, parem ilm on meie püüd,
Uus ilm, kus wõidul ülendame
Neid, keda orjus rõhub nüüd.

Vaatajal on raskusi portreteeritavate nimede teadasaamisega. Kõrvu kikitades (mikrofonitöö on suurepärase kaameratöö kõrval üsna tönts) saab mõnede inimeste nime teada, ent elukutset ja muud mitte kellegi puhul.

Kas see on kavatsuslik? Kui nii, siis oleks vaja seda kuidagi põhjendada, ent põhjendust ma ei leidnud. (Võib-olla ei saanud aru.) Erko Valgu puhul tuleb esile ainult see, et peaaegu igas episoodis esineb uue kostüümiga, vabandust, rõivastusega. Tema kahtlemata mängib, võib-olla mängib iseennast, võib-olla oma soovunelmat, igatahes teeb just tema selle filmi lavastatuks.

Valesebrade võõpamine sõiduteele, politsei provotseerime (selle ja teiste aktsioonide puhul) on ju tegevuskunsti teos, mitte abinõu linnaosa liikluse parandamiseks. Mis sest, et kõik tema plaanid on ju õhulosside ehitamine – millise jõulise kujundlikkuse ja rikkaliku väljendusoskusega on see esitatud. Amatöörnäitlejana on ta kujutanud ka oma tujusid: kord ülemeelik, siis kurb, siis täielikus masenduses. Ja just see mäng lööb umbusukiilu filmi sõnumisse.

Bürokraatia ja boheemlus

Suhteliselt pikka filmi kannab kogu aeg lõbus tehatahtmise meeleolu, see on oskuslikult välja peetud. Sellele peaks olema kontrastiks kurb ja loogiliselt ette valmistatud lõpp – seltsimaja suletakse. Kui boheemkond end reedab ja läheb bürokraatialt raha paluma, siis võib juhtuda see hull ja hukutav asi, et raha saadaksegi. Kogu filmi vältel ongi dramaturgiliselt oskuslikult vastandatud bürokraatia ja boheemlus, bürokraatialt saadud juudaseeklid osutusidki juudalikuks, tähendab poomisnööriks. Hipid ei võtaks tunnustustki bürokraatialt vastu, kuid filmis võib näha, millise heameelega musitatakse kõrges kabinetis kõrgeid tegelasi, kui mingi tühine aukiri saadakse.

Eks see kõik murdis kaela.

Lõpp on kurb, kuna näeme, et seltsimaja sulgemisega võib kaasneda seltsi sulgemine. Lõpp on aga seaduspärane, kui avalikult oleks juttu olnud kommuunist.

Iga kunstiteos peab olema omatähenduslik, vastuvõtja ei tohiks vajada selle mõistmiseks kõrvalabi. „Uues Maailmas” jääb palju selgusetuks, isegi see, mis alusel kommuunimaja on antud kommuunile kasutada ning kellele see üldse kuulub.

Filmis on vaadeldud kommuuni pika aja vältel ning aja jooksu on edasi antud ilusti: ühe kommuuniliikme raseduse kulgemisega ja pärast pisikese kasvamisega, samuti aastaaegadele sümboltähendust lubades.

Ma usun, et tegu on põlvkonnafilmiga, kus on püütud esitada tänasesse päeva kriitiliselt suhtuvate noorte või mitte enam nii väga noorte kreedo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming