Laupäeval hakkab „Püha Tõnu kiusamine”

Tarmo Teder

Homme esilinastub Tallinnas uhiuue Solarise keskuse kinos Artis režissöör Veiko Õunpuu teine täispikk mängufilm „Püha Tõnu kiusamine”. Tegin seda pattu, et sain küüned DVD-le taha ja vaatasin „Püha Tõnu kiusamist” sülearvuti ahtakeselt ekraanilt, mis pole muidugi lai kinolina. Kui lühidalt filmi iseloomustada, siis ütleksin, et see on tragifarsi laadis sümbolistlik grotesk. Veiko Õunpuu, kas olete selle määratlusega nõus? Ma olen seda ise ka enam-vähem niimoodi arvanud. No mitte just täpselt nende sõnadega, aga põhimõtteliselt.  Film algab päris ilusti: peategelane kannab oma isa matustel puusärgi rongkäigu ees risti, leiab soises metsas maharaiutud käsivarsi. Teda raputatakse ja Tõnu nagu ärkab  millessegi. Kas inimene peab tingimata ärkama, oma hingenatukese päästmise pärast pabistama? No võiks.  Aga ei pruugi. (Naer, tuppa kantakse koos  kohviga ka värviline liblikas, kes hakkab päikese käes lendlema.) See liblikas peaks kindlasti mingi enne olema. Nojah, oleneb jälle, millistest inimestest juttu teha. Minu arust ideaalis võiks pabistada. Iga inimene võiks olla teadlik eetilistest küsimustest, vajadusest neid küsimusi esitada ja vajadusest nendele küsimustele vastus leida. Aga ma ei oska sellist kohustust otseselt kõigile panna.   

Kas selle filmi tegemisega kaasnes režissööril mingi missioon või äratamise tahe kõige muu kõrval? Et tulevased vaatajad, kes ei ole selle üle nii mõelnud, ärkaksid, teadvustaksid eneses peidus olnud küsimusi  nagu Tõnu filmis?

See on nüüd selline hästi messiaanlik taotlus. Ma ei tahaks ennast sellise äratajana serveerida, et tulen oma piibliga vaataja nina alla vehkima. Pigem tahtsin ikka lõbustada ja hirmutada, pakkuda sellist põnevamat meelelahutust.   

Tähendab režissöörile on oma piibliga vaatajale pähelöömine alles kolmanda järgu tähtsusega ja esmatähtis on ikka film kui audiovisuaalne kunstiteos. Filmi alguses autoga merre kihutamine näitas ka seda, et elu võib hooga täitsa rappa minna või hoopis otsa saada. Räämas matuseline ütleb, et inimese elu pole sittagi väärt. Kas inimese  elu pole liiga tihti sittagi väärt?

See oli maamehe karakterile omane elutarkus, natuke ehk banaalne. Mina ei oska selle kohta midagi öelda, mis elu väärt on. Mulle tundub, et me ise omistame elule väärtusi.   

Vähemalt vaataja oli kerge provokatsiooni tõttu kohustatud selle küsimuse üle mõtlema. Palju ju sõltub sellest, mis ühiskondlikku taustsüsteemi, mis kihtidesse selle inimese elu võrdluseks paigutada. Nalja ja tõsiduse koostoime jätkus politseijaoskonnas, eriti selle poolpalja uurija juures, kes oli koos oma toimikutega miski kongi võlvi alla ladestunud. Kuidas seda seletada, et  farsiliku nalja taga on filmis tegelikult sügavam sisu esitamine?

Nojah, see pole ainult pullitegemine, et ainult nalja saaks. Ma tahtsin ikka kuidagimoodi midagi tõsisemat puudutada. Kuivõrd see nüüd õnnestus või kui tõsine see taotlus täpselt oli, seda praegu ei oskagi öelda.   

Kui palju segas „Püha Tõnu kiusamise” tegemist „Sügisballi” edukuse foon, komeedina kerkinud režissööri vastutustunne, kohustus teha teine kõva film otsa?

Eks see ikka segas ja avaldus eelkõige selles,  et „Tõnu…” on selge vastuhakk suunale, kuhu „Sügisballist” peale kõik võinuks mul tüürida. Tahtsin teha teadlikult filmi, mis ei otsiks nii palju kontakti laiapõhjalise publikuga.   

Filmi algupoolel ja keskel ka paistis mulle  kaadrikompositsiooni läbimõeldus ja kaamera liikumine väga täpselt ja teadlikult paika pandud. Kui põhjalikult te operaatori ja kunstnikuga stseeni või episoodi paika panete, selle ette läbi töötate?

Üldiselt, kuna olen mingil määral pildilise taustaga inimene, ma oma esimeses filmis „Tühirand” ainult sellega tegelesingi, kuna millegi muuga eriti tegeleda ei osanudki. Olen, jah, harjunud täpselt ja püüdlikult pilti läbi mõtlema  ja seda komponeerima. Ja nüüd olen ma tasapisi üritanud hakata ka teisi filmi komponente ja omadusi tähele panema, neid arvestama. Ma keskendusin „Pühas Tõnus…” rohkem rütmile, liikumisele, ei püüdnud enam nii korrektselt komponeerida. Kompositsioone me loomulikult otsisime, aga me ei tahtnud, et need kompositsioonid oleks kõige klassikalisemad. Me rääkisime operaator Mart Tanieliga enne võtteid, mida me enam-vähem pildiliselt  otsime, millist valgusrežiimi, milliseid kompositsioone, ja võtete ajal tuli kaadrite leidmine kuidagi spontaanselt ja lihtsalt. See, et algus on rohkem komponeeritud, on taotluslik. Lõpupoole, kui tegelase maailm logisema hakkab, logiseb ka pilt. 

Tähendab, tegu oleks nagu heas mõttes vana kooli režissööriga, kellele on tähtis maalikunstniku taust ja maali ja filmi omavaheline tihe seos.

Film on ikka visuaalne meedium ja pilt kõneleb väga palju. See, kuidas karakterid on filmiruumi komponeeritud, millises suhtes nad on ümbritsevaga – see kõik on informatsioon ja see asetus saab rääkida lugu. Pildikeeles ma  tunnen end vabamalt kui narratiivses, tekstipõhises loo maailmas. 

Sõna on sekundaarne ja pilt primaarne?

Ma usun, et filmis peakski see nii olema. Kirjandus ja film erinevad teineteisest ikka kardinaalselt.  Mind huvitab selline film, mis on orienteeritud rohkem pildiga jutustamisele, kus valitseb visuaalsem laad. Mulle tundub, et filmikunst ei pea liikuma sinna, kust on tulnud klassikalise dramaturgilise skeemiga film, mis on omakorda draamateatri kaudu kinno tulnud. Huvitavam on see, kui filmis tegeldakse oma väljendusvahenditega.   

Millised võiksid olla tulevikukino väljendusvahendid? Ja millist laadi te enda jaoks oluliseks peate?

Minu arvates võiks tulevikukino liikuda jäiga  lookesksuse juurest rohkem rütmide ja atmosfääride poole. See on ju väga kummaline, et tänapäeva peavoolukino on heal juhul, kui maalikunstiga paralleele tõmmata, jõudnud impressionismini, ja et kahekümnenda sajandi alguse kino on huvitavam kahekümne esimese sajandi alguse kinost. Mina isiklikult otsin võimalust narratiivi lõhkuda, mitte seda päriselt ära kaotada, aga tuua traditsioonilisse loo jutustamisse uut verd.   

Seda taotlust oligi „Püha Tõnu kiustamises” märgata. Filmis oli mitut puhku näha äratuskella: vene tüdruku toariiulil ja vaimuliku kambris. Kas see on ka inimese sisemise raputamisega seotud? 

Ei, ma ei mõelnud selle üle, see oli filmi kunstnike Markku Pätilä või Jaagup Roometi poolt sinna pandud. Üldiselt ma nii täpselt ja detailselt ei jõudnudki alati uurida, mis elemendid on rekvisiitideks. Ma ei omistaks filmi ruumis leiduvatele esemetele alati sümboolset tähendust.   

Pildi kõrval on filmis ka muusikal omaette roll. Kui tähtsaks seda peate?

Muusikaga on lihtne luua võrratu atmosfäär, aga sellega võib ka üle pingutada. Mulle tundub, et „Sügisballi” puhul ma pingutasin muusika mahuga üle. Nüüd üritasin seda vältida ja helilooja Ülo Kriguliga töötasime selle kallal päris kaua. Et kui muusika isegi sugereerib mingit atmosfääri, siis teeks seda võimalikult delikaatselt, et otseselt ei torkaks kõrva. Ainult  mõnes kohas võiks aktsendina ka esil kõlada.   

Film on jaotatud kuueks osaks. Ühe osa alguses hakkab kaamera üliaeglaselt mööda kiriku võlvi ja seina, mis oli silmaga võetav kui abstarktne maal, alla libisema ja muusika mängis seal erilist rolli. Kas te  Franz Kafkat olete lugenud?

No ikka olen.     

Ma filmi ajal ja pärast filmi ka hakkasin tundma, et „Püha Tõnu kiusamine” on kuidagi kafkalik, ainult et intensiivsem ja  emotsionaalsem. Et mees on millestki saatuslikust eksistentsiaalselt nagu tõugatud, mõjutatud, ta kaotab pea, on mingisuguses ahelas, millest ta enam välja ei saa. Et miski on teda pöördumatult raputanud või haaranud nagu mõnda Kafka teose peategelast. Kas kafkalikkus on selles filmis teadlik?

Võib-olla niipalju on mõjutanud Kafka ja mingil määral Beckett ka, et nende ilukirjandus kui kaunis kunst on mingisuguse täiuslikkuseni viidud,  et kirjandus ei ole enam niipalju mingisugune konkreetne lugu või süžee tegelastega, vaid muutub üldisemaks. Aga samal ajal on see teos ise mingi müsteerium ja sumbub kuidagi endasse, on iseeneses eksisteeriv, on selline ise, suveräänne maailm. See mind huvitab küll ja mulle tundub, et kui filmiga õnnestuks teha midagi analoogilist, siis on see väga suur asi.     

Nii et film oleks kunstiteos iseeneses, mis on tegelikult oma ülimas tähenduses ikkagi dekodeerimatu, vastuvõetamatu, vaataja ei saa seda kunagi täiesti ära seletada.

Mul on natuke ebamugav rääkida selle filmi  tähendusest. Sotsiaalkriitiline aspekt on filmis olemas, annab mingi hinnangu, aga ma ei tahaks, et see hinnang suubub mingisse ühte määratlusse kui definitsiooni, et see nüüd on see ja film tähistab seda või filmi mõte on selles ja selles. Film peaks toimima iseeneses müsteeriumina: sa sisened sinna ja filmiruumis olles ei saa sa selle tähendust täiesti kätte. Ta peab avama uksi, mitte neid sulgema.     

Olin enne vaatamist kuulnud, et „Püha Tõnu kiusamine” on kapitalismist põgeneva ärimehe lugu, et filmis on suur lõhe ühiskonnakihtide vahel, aga sülearvutist vaadates oli see ühiskondlikkuse ja kapitalismi  teema mu jaoks kolmandajärgulise tähtsusega. Mis üldse Eesti inimesest kui sellisest arvate? Küllap on ta Püha Tõnu problemaatika jaoks vaimselt liiga loomlollloid, et sellist filmi vastu võtta ja ka mõista. Kas 30 000 vaatajat oleks juba hea?

Oleme siin sel teemal spekuleerinud, aga see on viljatu, isegi totakas minu meelest. Nagu kirjaniku käest küsida, et mis sa arvad, mitu inimest su raamatut loeb? See on kuidagi võigas. Või küsida maalikunstnikult: kui mitu inimest su maali pärast vaatab? Kas siis režissöör ei või olla kunstnik, kes jätab selle küsimuse endale esitamata?   

Kaua „Püha Tõnu …” ideed tuli kanda, enne kui läks stsenaariumiks ja film lõpuks valmis  sai?

Paar aastat.     

„Püha Tõnus …” toimisid paralleelselt reaalsus kui usutav tegevustik ja seda otsekui  teise silmaga kõrvalt jälgiv unenäolisus. Kummitas kergelt, et sellised sündmused ja ruumid ei saa päriselt elus aset leida, et see on ikkagi kunstlik, lavastatud, et see on ikka nagu filmis.

See oli, jah, selline taotlus, et tegevustik mõjuks ka unenäoliselt, et ei saaks aru, kas tegemist on siseeluga, kujutluse või reaalsete sündmustega, et selle nähtava universumi koordinaatteljestik poleks väga fikseeritud.       

Karakterite arengust suurt juttu teha ei saa, need olid üpriski markeeritud, tegelaste käitumine tuli oma minimaalsuses suhteliselt  ilmekalt välja. Aga Tõnu puhul jäid hingeline muutus ja probleemide paine hämaraks. Miks ta ikka hakkas oma ärist kalduma vaestemajja, kirikusse, tühermaale, heidikute kilda, oma töövõtjate juurde? Mis teda konkreetselt erutas?

Karakteri areng on jälle selline klassikalisel dramaturgial baseeruva kino kanooniliseks saanud omadus, mis on minu meelest äärmiselt ahistav. See on selline lihtsustus. Karakter  on ikka inimese lihtsustus ja karakteri arengu konstrueerimine on teine täiesti ebamoraalne lihtsustamine. Kõigepealt konstrueerid endast tunduvalt väiksema ja rumalama tegelase, kellest sa täiel määral aru saad, ja ütled ära, kes ta on. See on juba üleolev suhtumine tegelasse. Ja siis näitad tema arengut filmi raames, tõmbad otsad kokku ja ütled, et vot, see on selline näide, mis illustreerib mingit üht, filmitagust ideed, s.o seda, „millest film räägib”. Ja siis sa  veel formuleerid selle idee. Ja kokkuvõttes, kui see idee on ka veel mingi banaalsus, siis sa ei halvusta mitte üksnes karakterit, vaid ikka vaatajat ja tema intelligentsust, võimet maailmast aru saada ja selle üle mõelda, seda tunnetada. Karakterite arendamise operatsioon nivelleerib maailmas olemist ja minu meelest on see jube mage.   

Olen nõus, et film ei saa olla psühholoogiaõpiku ere näide, kuidas inimene lühema või pikema aja jooksul muutub. Režissöör Õunpuu on tunnistanud, et talle meeldib intensiivsus ja sõjakas lähenemine. Scriptdoctor’ite õpetus ju kipub lõpuks ikka kunsti tapma. Kui palju oli „Püha Tõnu kiusamise” võtmisel improvisatsiooni? Käsikiri polnud ju üleni puust ja punaseks ette tehtud?

Mingil määral ikka improvisatsiooni oli. Tahtsin kronoloogiliselt liikuda, et võib-olla tekkivad asja edenedes paremad ideed ja siis on võimalik midagi muuta. Et äkki avanevad kronoloogiliselt filmiajas edasi minnes karakterite omavahelised seosed ning Tõnu probleemid ja sündmused, mis teda tabavad. Kronoloogilisusega tahtsin leida sellised sündmused,  et unenäoline külg tööle hakkaks: sündmused pole varem ratsionaalselt ette mõeldud, kõike veab nagu intuitiivne suhtumine. Ja et lõpuks, kui asi on koos (ma lootsin, et lõpuks ikka kokku läheb), et see intuitiivse lähenemisega tekkiv ootamatus annab filmile efekti, et see on kuidagi teistmoodi elu. 

Kui palju võttekeskkond intuitiivsust mõjutas? Kallutas stsenaariumi?

Võttepaigad olid varem välja vaadatud, eks meil ikka võttegraafik oli ja teadsime, kuhu läheme, aga see, mis seal täpselt toimuma hakkab, seda ma alati ei teadnud.   

Kui põhjalikult te üldse stseeni või episoodi läbi töötate, proove teete, näitlejatega töötate?

Seekord ma eriti ei teinud. Polnud sellist aega ja otseselt ka selliseid stseene, mida väga palju proovida.     

Oli kuulda jah, et, oh, seda filmi tehti ju paljuski ühe duubliga.

Päris ühega ikka ei tehtud, aga sageli juhtus nii, et esimene duubel õnnestus.       

Mängisid sümbolid nagu kaks korda tapetud koer, kes oli vahepeal nagu elus ja kohati ei saanud selgust, mis juhtus päriselt ja mis kujutluses. Kergelt mängis nagu David Lynchi laad. Kas Püha Tõnu ja inimene üldse ongi nagu kafkalik koer, kes peab surema, millalgi niikuinii? 

Seda küll ei tahaks öelda, et inimene on nagu koer. Ma ei taha seda koera seletama hakata.       

Vaimulik mõjus deemonlike jõudude saadikuna või Kuradi käsilasena, kes raputas Tõnu maksimumi peale: tolle silmad nagu avanevad järk-järgult ja siseküsimuste segadus suureneb. Oli tunda vägivalda, selle õigustatuse küsimuse püstitust. Äkki võibki kodanlikel orikatel käsi otsast raiuda?

Ei tohi kellelgi käsi otsast raiuda. Aga siin on jälle see häda, et kui ma hakkaksin filmi kandvat  ideed formuleerima, siis võiksin kellegi filmivaatamise rikkuda. Kui rääkida kodanlusest või keskklassi mentaliteedist, siis selle mentaliteedi tömp tundlikkuse puudumine pakub mulle huvi või teeb nalja ja ma ei suhtu sellesse väga traagiliselt. See nüridus on groteskne ja selle üle on mingist hetkest alates võimalik naerda, mis siis, et see naer kõlab mõnikord õõnsalt.       

„Püha Tõnu kisuamise” peateemaks tundub olevat inimese lunastus, oma olemasolu lunastamine. Kas tänane maailm on nii hukas, et tõeliselt võib inimese lunastada ainult surm? Peategelane ometi nagu lahkub siit ilmast. 

Ma paneks selle küsimuse lõpus esitatud järelduses rõhu sõnale „nagu”. Kui ise määratleksin, siis see film on kõige rohkem ontoloogilisest probleemist, olemise probleemist, ilma sellele üheselt vastust andmata. Ja lunastus on selle olemisega seotud, kuna ta on üks selle olemise probleemi lahendamise võimalik vahend. Mingil määral see film sellest on, aga ma ei tea, kas ainult. Ja ma pole kindel, et ainult või üksnes surmgi lunastab. Üleüldse  pole ma väga paljus kindel. Kui ma oskaks öelda, siis ma ütleks ja võib-olla ei teeks filme, vaid seisaks, kartulikotist kuub seljas ja rist käes, Vabaduse platsil.     

Tänan jutuajamise eest.

Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming