Lastele, teate küll!

Uussiirad uued lastefilmid

MARTA BAŁAGA

Ennemuistsel ajal tehti selget vahet laste- ja täiskasvanute filmide vahel. Iga lapsevanem, kes on pidanud veetma piinarikkaid minuteid, vaadates teist korda „Mu väikest poni“ („My Little Pony: The Movie“, Mike Joens 1986), kinnitab kahtlemata mu sõnu. Ajast ja arust soorolle etendavad tegelased ja elutud objektid kukuvad ühtäkki ilma erilise põhjuseta esitama keerukaid laulu- ja tantsunumbreid, mis tabavad vaatajat täiesti ette hoiatamata. Umbes nagu oleks Bollywood kohtunud rääkiva hobuse härra Ediga.

Ja siis muutus miski 1990. aastate lõpus. Võib-olla tõi selle muutuse „Mulan“ (Tony Bancroft, Barry Cook, 1998), mille nimitegelane lõikab maha oma täiuslikult küütleva Disney-paruka ja läheb sõjaväkke. Võib-olla oli see hoopis „Shrek“ (Andrew Adamson, Vicky Jenson, 2001) oma pahupidi pööratud kaunitari ja koletise loo ja stringides Pinocchioga. Olgu süüdlane, kes tahes, üks on kindel: ühtäkki sai põlastusväärne sõna „koguperemeelelahutus“ täiesti uue tähenduse.

Animeeritud karakterite muundumine otsekui „Maatriksist“ („The Matrix“, vennad Wachowskid, 1999) pärit märulikangelasteks võis küll olla ülimalt meelelahutuslik, kuid nagu kõik hootised trendid jäi ka see veidi liiga kauaks kestma ja ammendas end ühel hetkel täielikult. Teatud tüüpi värskusest sai omaette klišee: kõik klassikalised muinasjutud pidid saama uues võtmes tõlgendatud ja rõhutatult siivsad ja tagasihoidlikud printsessid muutusid särtsakamateks kui Pussy Riot.

Rob Marshalli „Sügavasse laande“ („Into the Woods“, 2014) võib tähesäralist näitlejaansamblit ja kallist produktsiooni kõrvale jättes markeerida hetke, mil kogu see uut laadi koguperemeelelahutuse kontseptsioon saab lõpuks hakkama „üle hai hüppamisega“.¹ Kuigi film põhineb Stephen Sondheimi samanimelisel tunnustatud muusikalil, tõestab see, kui väsinuna võib praegu mõjuda irooniline lähenemine koguperemeelelahutusele. Võib-olla on asi ajastuses. Lõppude lõpuks võis mõte, et lugu saab oma alguse (mitte lõpu) sõnadega „ja nad elavad õnnelikult kuni tänase päevani“, veel paari aasta eest leida avasüli vastuvõtu. Enam mitte. Punamütsikest teab kui mitmeteistkümnendat korda Rapuntseliga semutsemas nähes hakkad taga igatsema aega, mil (kui iganes poliitiliselt ebakorrektselt see ka ei kõlaks) teadsid kõik muinasjututegelased pagana pärast oma kohta.

Üsna kõnekas, et kuu aja vältel näeme esilinastumas kolme pealtnäha erinevat filmi, millel on ometigi üks ühine omadus: kuigi need kõik räägivad VÄGA tuntud ja väljakujunenud tegelaskujudest – „Tuhkatriinu“ juured ulatuvad väidetavalt vanasse Egiptusesse –, on lähenetud loole suhteliselt sirgjooneliselt. Tolmu mahapühkimine on loomulikult hädavajalik, aga seejärel on valitud moekamas suunas liikumise asemel meie ehmatuseks hoopis … traditsiooniline lähenemine. Isegi sellise huvitava juhtumi puhul nagu „Käsna-Kalle Kantpüks“ („The SpongeBob Movie: Sponge Out of the Water“, Paul Tibbitt, 2015), mis on oma asjassepühendatutele mõeldud naljade rohkusega juba nii meta, et hakkab endale vastu töötama, osutub lähemal vaatlusel ometigi peaaegu sama süütukeseks kui „Pollyanna“ (David Swift, 1960).

Ole vapper ja lahke

Üks on kindel. Kenneth Branaghil on inimeste arvamusest täiesti ükskõik. Kui kõik manitsesid teda mitte astuma Laurence Olivier’ hiiglaslikesse kingadesse ja mitte taaslavastama Shakespeare’i näidendit „Henry V“ (Kenneth Branagh, 1989), õnnestus Branaghil debatist väljuda nii parima näitleja kui parima lavastaja Oscari nominatsiooniga oma debüütfilmile. Kui ta otsustas hakata lavastama Marveli filmi Põhjala jumalatest, kes vehivad laiale üldsusele hääldamatute nimedega haamritega („Thor“, 2011), sai ta hakkama oma seni suurejoonelisima shakespeare’liku draamaga, mis osutus kinodes tõeliseks kulla­auguks. Ja kui ta lõpuks avalikustas üldise silmapööritamise kiuste oma plaani proovida kätt maailma kõige üleekspluateerituma muinasjutuga „Tuhka­triinu“ („Cinderella“, 2015), otsustas ta selle lahendada ebatavalisel moel: muuta võimalikult vähe, võtta kogu südamest omaks Charles Perrault’ armsa versiooni. Ei pea vist lisama, et võtete käigus kellelgi varbaid maha ei lõigatud.

Ella (Eloise Webb ja Lily James) kasvab üles keset armastust ja õnne, aga idüllilisele lapsepõlvele teeb järsu lõpu tema ema (Hayley Atwell) äkksurm. Kui leinav isa (Ben Chaplin) otsustab uuesti abielluda, tõotab Ella oma uue kasuema (Cate Blanchett täielikus üle-võlli-vormis) oma koju ja südamesse vastu võtta ning hoida meeles oma kadunud ema nõuannet olla vapper ja lahke. See optimistlik elufilosoofia pannakse aga õige pea proovile.

Aastad pole Tuhkatriinule hästi mõjunud. Kuna ta on saanud kõvasti vatti oma vaikse olemise ja ebaterve nõrkuse pärast majapidamistööde vastu, pole ta kunagi olnud feministidele eriliseks eeskujuks. Kui Kenneth Branagh teatas, et ta EI KAVATSE muinaslugu ajakohastada, muuta ühtki ikoonilist elementi, ega, oh õudust, teha loo nimikangelasest järjekordset printsess Xena klooni, oli õhus tunda hetkelist ärevust. Mõni ime. Isegi vaene Lumivalgeke pidi koos lindudega siristamise asemel hiljuti vallutama losse ja võitlema härgadega Hispaanias („Lumivalgeke“/„Blancanieves“, Pablo Berger, 2012).

Branagh täitis oma lubaduse. „Tuhkatriinu“ pole neile, kes hindavad kõrgelt postmodernistlikku irooniat. Kuigi filmi käsikirja pole kirjutanud ei keegi muu kui Chris Weitz, „Kuuma piruka“ („American Pie“, Paul Weitz ja Chris Weitz, 1999) kaaslooja, on see ilmselt aasta kõige konventsionaalsem film. Võiks ju väita, et Branaghi nägemus on samm tagasi. Kui välja arvata 1950. aasta Disney versioon ja selle otse videolaenutuse tarbeks tehtud järjed, on tehtud arvukaid katseid sellele omajagu ära kulunud loole uut elu sisse puhuda, nende hulgas Harlemis toimuv muusikal, animeeritud lühifilm pingviinidega, poliitkorrektne „Tänase päevani“ („Ever After“, Andy Tennant, 1998) ja üsna süütuke sexploitation-žanri kuuluv kurioosum, kus Tuhkatriinu kohtab oma printsi ühel orgial. Kuigi me sel korral tüdrukut Thomas More’i „Utoopiat“ lugemas ei näe nagu filmis „Tänase päevani“, on see versioon erinevalt kõigist neist ülepingutatud taaselustamistest ja tõlgendustest tegelikult … lahe meelelahutus.

„Omaenda elus üritame me õnneliku lõpu suhtes olla küünilised, ent tahame ometi, et miski meid inspireeriks. „Tuhkatriinu“ loo emotsionaalne sügavus võib endiselt üllatada. Vähemalt minu puhul oli see küll nii,“ on selgitanud Briti režissöör.² „On see üks rida, mille Tuhkatriinule ütleb tema ema: „Ole vapper ja lahke“. Mõnede sõnul mõjus see fraas tühisena, aga ma tuletasin neile meelde Shakespeare’i „Kuningas Leari“, kus Edgar ütleb: „Ole kannatlik ja pea vastu“. Kannatlikkus on minu meelest võrreldav kaastundega ja vastupidavus on julguse teatud vorm. Mulle meenus, et need elementaarsed, inimlikud ja põhjapanevad olukorrad on suurtel loovestjatel alati kasutuses ja kõigi nende lugude vahel on ilmselge seos. Ma tahtsin teha filmi vaprusest. Ja lahkusest.“ Seda kõike tundub maailmal küll vaja minevat.

Voonakeste vaikimine

Branaghi sõnul oli kõigi suurimaks katsumuseks võtteperioodi ajal „puudutuse kerguse“ leidmine, õige tasakaalu tabamine, et mõjuda künismivabalt, aga ilma liigse sentimentaalsuse või isegi lapsikuseta. Selle keerulise ülesandega on animatsioonifirma Aardvark Animations ometigi alati toime tulnud. Bristolis asuv stuudio on suutnud peensuseni lihvida kunsti, kuidas mõjuda siira ja süütuna, ilma et see meid, küünilisi inimesi, öökima ajaks. Päris huvitav, et Aardman jäi oma stiilile kindlaks animatsiooni kinematograafilise iseteadlikkuse kõrghetkedel. Võib-olla on põhjus selles, et nad on rohkem inglaslikud kui Marmite’i marmelaad. Või selles, et nad teevad plastiliininukufilme, mis nõuab peaaegu üliinimlikku kannatlikkust, võtab kurikuulsalt palju aega ja on töömahukas protsess. Kui edukas nädal tähendab umbes kahe minuti jagu materjali, siis mõjub igasugune popkultuuri kallal teravmeelitsemine juba eos täiesti ebaolulisena.

Samblasaba farm toimib kellavärgi täpsusega – peaasi et järgitaks rutiini ja igapäevased toimetused saaksid linnukesed kirja. Kõik see töötamine ilma meelelahutuseta hakkab Shauni (Justin Fletcher) ära tüütama. Ta igatseb hirmsasti mingit muutust ning veenab lambakarja, et need Talunikule (John Sparks) väikese vimka viskaksid. Pannud mehe ühe üleannetult kombineeritud üle tara hüppamisega magama, saavad nad väljateenitud vaba päeva. Kõik läheb plaanipäraselt, kuni … enam ei lähe. Kui vaene talunik leiab end mälu kaotanuna Suurest Linnast, asuvad lambad retkele, et mees koju tuua.

Lammas Shaun tegi oma esmaetteaste 1995. aastal Nick Parki parima lühi­animatsiooni Oscari pälvinud lühifilmis „Napp pääsemine“ („A Close Shave“, 1995) koos ei kellegi muu kui Wallace’i ja Gromitiga. 2007. aastast peale on tal oma telesari ja temast on saanud firma ajaloos kõige menukam animeeritud tegelane. Eelmisel aastal valiti ta BBC lastekanali kõige populaarsemaks karakteriks, kes näitas koha kätte isegi Postiljon Patile. Ja tema mustvalgele kassile. Suurele linale kohandatud versioon ei muuda seda kõike kuidagi. Kuigi „Lammas Shaun“ („Shaun the Sheep Movie“, 2015) venitab seitsmeminutise episoodi 80minutiseks täispikaks filmiks, on säilinud telesarja vaim: suure südamlikkusega jutustatakse Aardmani parima tava kohaselt lihtne lugu. Tõsiasi, et peategelane (ega ka keegi teine) ei räägi mitte sõnagi ja suhtleb vaid mõminate ja ühmatuste abil, ei tundu filmi võluvust vähendavat – pigem vastupidi.

Nagu „Tuhkatriinus“ on ka siin midagi meeldivalt vanamoelist; „Lammas Shauni“ metsikud tagaajamis­stseenid ja keerukad petuskeemid ei meenuta mitte niivõrd „Võimatut missiooni“ („Mission: Impossible“), kui Buster Keatoni ja Jacques Tati tragikoomilisi sebimisi.

Nii loojad kui publik tunduvad olevat arvamusel, et Shauni põhiliseks rahvusvaheliseks trumbiks on tema lihtsus. „Shaunil on kogu maailmas hästi läinud. See sari on väga lihtne, pakub midagi kogu perekonnale ja sellega ei kaasne ka keeleprobleeme. See ei ole nii läbinisti inglaslik kui „Wallace & Gromit“. Pole vahet, kas oled hiinlane, jaapanlane või Lähis-Idast,” kommenteerib Sean Clarke Aardmanist.³

Popkultuuriviidete asemel ootab meid slapstick-huumor ja 1589 määd.⁴ Tundub ju aus vahetus. Ah jaa, kahest lambast koosneva pantomiimhobuse saab veel kauba peale.

„Everything is Awesome“

Teeme ühe asja kohe selgeks, et pärast poleks mingeid arusaamatusi. „Käsna-Kalle Kantpüks“ on film … käsnast. Merikäsnast, kui nüüd täpne olla. Ja sellest kummalisest faktist hoolimata on animaatori ja merebioloogi Stephen Hillenburgi loodud Käsna-Kallest saanud meediafrantsiis: mänguasjad ja muu nänn on sisse toonud juba üle kaheksa miljardi dollari. Tema arvukate fännide hulka kuulub Barack Obama ja tal õnnestus skandaalseid laineid lüüa evangelistlike gruppide hulgas, kes kahtlustasid teda … homoseksuaalsuses. Siin pole juttu lihtsalt animeeritud tegelasest, vaid tõelisest fenomenist.

„Käsna-Kalle Kantpüks“ on järg „Käsna-Kalle Kantpüksi filmile“ („The SpongeBob SquarePants Movie“, Stephen Hillenburg ja Mark Osborne, 2004). Seeria ikoonilisel kurikaelal, läbikukkunud restaureerija Planktonil (Mr. Lawrence) on plaanis taas varastada imemaitsvate krabiburgerite retsept. Nagu arvata, tabab Planktoni pingutusi ebaõnnestumine, aga retsept kaob ja paari minuti jooksul tabab veealust Bikini Bottomi linna postapokalüptiline kaos. Käsna-Kalle (Tom Kenny) on ainus, kes usub Planktoni süütusse ja otsustab oma ammuse vaenlasega liitu astuda, et olukord päästa. Järgnevad laulvad merikajakad, ajas rändamine ja laseritega kosmilised delfiinid.

Asjasse pühendamatud ei usu oma silmi ja võivad „Käsna-Kalle Kantpüksi“ vaadata ammuli sui. See on ilmselt aasta kõige trippivam film. Seriaal pole iial sürrealismist tagasi põrganud, näiteks eelmise filmi tipphetkel astusid üles David Hasselhoff ja tema hämmastavad rinnalihased. Teine osa läheb aga veelgi kaugemale. 2D-animatsiooni ja mängufilmi seguses filmis näeme episoodilises rollis ka oma sisemise Jack Sparrow’ga kontakti otsivat Antonio Banderast. Režissöör Paul Tibbitti sõnavaras ei ole ilmselt kohta sõnale „tagasihoidlik“. Selline võiski seestpoolt paista biitlite „The Magical Mystery Tour“.

Miks on Käsna-Kallet saatnud ülemaailmne edu? Vastuse leiab Nick Parki põhjendusest Shauni edule: „Minu meelest on ta edukas osalt seetõttu, et ta on filmis väike, nunnu, süütu ja kangelaslik“.⁵ Sama võib öelda ka tema veealuse kolleegi kohta.

Esmakordselt 1999. aastal avalikkuse ette tulles oli Douglas Adamsi ja spagetivesternite viidetega Käsna-Kalle uue seltskonna küünilisemate kangelastega selges vastuolus. Kõrgendatud iseteadlikkus oli Hillenburgi arvates lüheldane moenähtus, mis ennast vältimatult ammendab. See polnud olnud kunagi tema sarja eesmärk. „Käsna-Kalle maailm räägib tegelikult ainult temast endast ja ta siirast käitumisest ning optimismist,“ on ta kommentaariks lisanud. Käsna-Kalle pidi kujutama igavest last, kes näeb alati elu helgemat poolt ja leiab igas olukorras positiivse vaatenurga. Kui kõik need neoonkirkad värvid ära võtta, jääb alles üllatavalt traditsiooniline tegelaskuju. Tema käitumises on midagi, mis meenutab väga viiekümnendaid. Täname jumalat selle võimaliku geiallteksti eest, sest muidu oleksime taas tagasi Pleasantville’is.

Pehme ja imal

Kordumatut Roald Dahli tsiteerides on kõik meile tuntud lood valminud juba aastaid ja aastaid tagasi ning tehtud pehmeks ja imalaks vaid selleks, et lastele heameelt teha. Tundub, et lastel on sellest hea meel ka tänapäeval: „Tuhkatriinu“, „Lammas Shaun“ ja „Käsna-Kalle Kantpüks“ on olnud rahvusvahelises filmilevis enam kui edukad, „Tuhkatriinu“ üksi on teeninud peaaegu 400 miljonit kasumit. Rahvas on hääletanud rahakotiga.

Veenvalt on tõestamist leidnud, et pärast aastate vältel tekitatud pealtnäha ravimatuid haavu vajavad inimesed taas traditsioonilisemaid, irooniavabu muinasjutte. Disney tundub nõustuvat. Miki-Hiire kodufirma naaseb rõõmuga oma juurte juurde. „Tuhkatriinu“ on esimene mängufilmidena kavandatud taasekraniseeringute reas, „Kaunitar ja koletis“ („The Beauty and the Beast“, Bill Condon, 2017) Emma Watsoniga peaosas on juba arenduses.

On see ka hea asi? Oleneb asjaoludest. Kenneth Branaghi kristallkingakeseliku filmi taandarengulisusest on palju kirjutatud. Mõned väitsid üsna teenimatult, et see on konservatiivsem kui Disney animeeritud originaal. Sama võiks ju öelda ka kõigi teiste kohta. Kui särav pealispind kõrvale jätta, tunduvad need filmid meile õpetavat, et mitte iial ei tohi alahinnata oma kodu ja perekonna olulisust, tuleb väärtustada kellast kellani tööd mõnes kiirtoidurestoranis ja kanda äärmiselt ebamugavaid jalanõusid, et püüda mehe tähelepanu. Ronald Reagan naeratab kindlasti kusagil endamisi.

Aga vahest on sellele kõigele teine seletus. Selline, mis ei vallanda dissertatsioonide tulva, aga tundub piisavalt julge, et mõjuda usutavana. Mis siis, kui pärast aastatepikkust keerutamist ja üleintellektualiseerimist vajatakse midagi … lihtsat? Umbes nagu filmikunsti hularõnga ekvivalenti. Lastele, teate küll!

Tõlkinud Tristan Priimägi

¹ Jumping the shark – Hollywoodis märgib see väljend hetke telesarja arengus, mil asi hakkab odavate nippide meeleheitliku kasutuselevõtuga allamäge minema. Fraas sai alguse telesarja „Õnneliku päevad“ („Happy Days“, 1974–1984) viienda hooaja episoodist, kus sarja peategelane Fonzie hüppab veesuuskadega üle hai.

² Kate Connolly, Kenneth Branagh debuts updated, non-sexist Cinderella in Berlin film festival – The Guardian 14. II 2015.

³ Daniel Ericksen, The Art of Adaptation, The Writing Studio, http://www.writingstudio.co.za/

⁴ Lugesin piinliku täpsusega kokku kõik filmis esinenud määd, loomulikult ajakirjandusliku tööeetika tõttu. Ja selleks, et pääseda kevadkoristusest.

⁵ Shaun the Sheep – Production Notes. press.opti­mumreleasing.net