Lasteaineline loodusfilm liigirikkusest

Margit Adorf

Edasi antakse küll emotsioone ja seisundimeeleolu, kuid tegevustik on lakooniline, üllatustevaba, turvaline.        Mängufilm „Tomboy” (Prantsusmaa 2011, 84 min), režissöör ja stsenarist Céline Sciamma, operaator Crystel Fournier, monteerija Julien Lacheray, produtsent Benedicte Couvreur. Osades Zoé Héran, Malonn Levana, Jeanne Disson, Sophie Cattani, Mathieu Demy, Yohan Vero, Noah  Vero jt. Linastub kinos Artis.      Prantsuse filmilavastaja ja stsenaristi Céline  Sciamma värske film „Tomboy” võtab vaatluse alla paar nädalat 10aastase tüdruku (poisi) Laure’-Michaëli elust. Laure’-nimeline plika kolib vanematega uude kohta, õige pea selgub, et see pole pere esimene kolimine. Ema on viimast kuud lapseootel, varsti algab uues kohas kool, on augustikuu, ilmad veel soojad, saab ujumas käia ja väljas palli taguda ning veesõda mängida. Seda muidugi juhul, kui kohalikud lapsed uustulnuka omaks võtavad. 

Laure (Zoé Héran) tutvub õues Lisaga (Jeanne Disson) ja ütleb tollele pikemalt mõtlemata, et ta nimi on Michaël. Hiljem selgub, et ta on ka varasemates kohtades poissi mänginud, ta kannab lohvakaid poisteriideid ja turris soengut ning näeb üsna poisi moodi välja. Laurel on kuueaastane õde ja armastavad, kuid veidi eemalolevad vanemad: ema peab palju magama ja voodis lebama, isa on palju tööl.       

Õed veedavad palju aega omavahel. Michaëliks kehastunud plika vaatleb õues mängivaid poisse ja püüab neid matkida, tal õnnestub see veenvalt. Kuueaastane õde on juba harjunud sellega, et Laure parema meelega  poiss oleks ja räägib ka ise temast kui oma vennast. Seda siiski laste ringis, mitte perekeskis. Ema ja isa paistavad olevat sellel teemal täiesti pimedusega löödud.       

Filmi üldine toon on vaikne ja igav. Päevad ja tunnid mööduvad tasases kulgemises, tihti ei ole mitte midagi muud kella tiksumise taustal peale hakata kui oodata. Muusika puudub selles filmis peaaegu täielikult, on kasutatud vaid naturaalseid helisid: uks kääksub, linnud laulavad, vesi soliseb, sammud kajavad … Ühes kohas, kus Lisa tantsib, lastakse muusikat, sedagi nappideks  sekunditeks. Süüakse vaikuses, toas mängitakse vaikuses, kõik on täiesti au naturel. Vaikus rõhutab peategelase vaikivat leppimist oma olukorraga, samas võimendab see mõttetühjust, kulgemist, olemist. Laure ei püüa kordagi kellelegi seletada, miks ta tahab poiss olla, ta (enam?) ei otsi sellele ka vastust. Ta on küll ilmselgelt mures oma välimuse pärast, et ikka võimalikult poisilik välja näha, kuid suuremaid siseheitlusi me siin ei näe.       

Visuaalses plaanis on film üles võetud meisterlikult: kaamera läheb noortele näitlejatele 

lähedale ja kohati on tunda niisugust ehtsust, nagu oleks tegemist varjatud kaameraga, loodusfilmiga, kus kannatlikud operaatorid kuude kaupa faunat passivad, oodates, et midagi juhtuks, jäädvustades reaktsioone, dokumenteerides olelusvõitlust. Ühest küljest jõuab publik filmitavatele objektidele käegakatsutavalt lähedale, teiselt poolt jätab niisugune loodusfilmilaadne jahedus vaatajad siiski eemalseisja rolli. Midagi ei kommenteerita ja nagu mainitud,  kordagi ei esitata küsimust: miks? Kui Laure ema sunnib tüdrukut tema vastleitud sõpradele ja nende vanematele tunnistama, et ta pole poiss, tekib laste seltskonnas kohe kerge konflikt. Ja lapsed, kelle esimene küsimus alati on miks, ei küsi midagi. Neile on see lihtsalt kohe automaatselt vastuvõetamatu ja mitte ükski laps ei ilmuta uudishimu, miks tüdruk ikkagi tahtis olla poiss. See pole laste seltskonnas, kus noorim on viie ja poole aastane,  normaalne. See kõige väiksem oleks ikka aru pärinud, miks nii on.     

Filmi autor Céline Sciamma on ka varem noorte seksuaalsuse avastamise teemadel  filme teinud, viimati pälvis suuremat tähelepanu tema „Vesiliiliad” („Naissance des pieuvres”, 2007). Eelmine film oli veidi teistsuguse käekirjaga, filmilikum, kui nii võib öelda. „Tomboy” on etüüd, isegi novell mitte, sest puudub puänt. Edasi antakse küll emotsioone ja seisundimeeleolu, kuid tegevustik on lakooniline, etteaimatav, üllatustevaba. Turvaline. Kui filmis on midagi relvitukstegevalt rabavat, siis see, et lapsed mängivad oma rolle väga  hästi, iseäranis Laurie-Michaëli osatäitja Zoé Héran, kes ekraaniväliselt tõenäoliselt ei soovi olla poiss. Sellest annavad tunnistust noore näitlejanna kõrva tehtud kõrvarõngaaugud. Filmis on ta aga poiss mis poiss ja ainuüksi selle suurepärase rollitäitmise pärast tasub filmi vaatama minna.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming