Lapsik koletis ja püha lihtsameelsus

Jüri Laulik

„Koletis” („Der Unhold/ The Ogre”, SaksamaaPrantsusmaa-Suurbritannia 1996, 112 minutit). Režissöör Volker Schlöndorff, stsenaristid Jean-Claude Carrière ja Volker Schlöndorff Michael Tournier’ romaani „Le Roi des Aulnes” (”Haldjakuningas”) järgi, operaator Bruno de Keyzer, helilooja Michael Nyman. Osades John Malkovich, Gottfried John, Heino Ferch,  Marianne Sägebrecht, Agnès Soral, Armin Mueller-Stahl, Volker Spengler jt. Film on pühendatud prantsuse kineasti Louis Malle’i mälestusele. Levitab Galileo Medien AG . Volker Schlöndorff on paljude jaoks esmajoones menufilmi „Plekktrumm” režissöör. Ta on veel palju häid filme teinud, aga natsiSaksamaa ja Teise maailmasõja temaatika juurde pöördus ta esimest korda pärast „Plekktrummi” tagasi just „Koletisega”. 

„Plekktrummi” peategelane on alati väikeseks jääv Oskar Matzerath oma maagilise lastetrummiga, mille põrinaga võib purustada aknaid. „Koletise” peategelane prantslane Abel Tiffauges (John Malkovich) kasvab suureks mehemürakaks, aga jääb hingelt ja mõistuselt ikka lapseks. Oskari kannab saatus nagu laevuke üles laineharjale ja siis jälle sügavikku, aga eluvaim jääb ikka sisse. Ka siis, kui kõrval kõik surevad. Samamoodi on saatuse  heidik ja lemmik Abel. See jääb muidugi vaataja otsustada, kas on tegemist juhuste kokkulangemisega või on tema tahtel maagiline jõud. Vaeslapsena õpib ta kloostrikoolis, kus karistatakse karmilt peksuga iga üleastumise eest. Järjekordset karistust vastu võtma minnes palub poiss, et see neetud kool maha põleks. Ja tulekahju puhkebki. Karistus jääb ära, aga selle eest hukkub tema ainus sõber. Sinna jääbki Abeli täiskasvanuks saamine  pidama. Ta hakkab autoremondilukksepaks, kepib naist, kes nimetab teda esimesena koletiseks, aga hoopis rohkem tahaks ta mängida ja suhelda lastega. „Hoidke lapsi ja loomi” on talle arusaadav elu põhimõte. Just siis, kui ta peab valesüüdistuse põhjal vangi minema, algab Teine maailmasõda, ta amnesteeritakse ja saadetakse armeesse. Paradoksaalsel kombel on veriseima sõja algus Abelile õnnemärk. Ilma ühtegi pauku tegemata võetakse Abel kohe vangi ja saadetakse kuhugi Masuuriasse vangilaagrisse. Õnn ebaõnnes: mees viiakse feldmarssal Göringi jahimõisasse abiliseks. Schlöndorff hiilgab suurejoonelise pildi ja peenelt väljajoonistatud misanstseenidega. Hermann Göring (Volker Spengler) on lihtsalt üks paks tõusik, aga see, kuidas ta jahil kirest läikivate silmadega järjest etteaetud loomi tapab, ei jäta kahtlust, millise inimesega on tegemist. 

Sõda hakkab natsi-Saksamaa jaoks nihu minema, Göring pakib asjad ja Abel saadetakse järgmisesse kohta. Kaltenbroni lossis asub Napola, internaatkool uue natsliku eliidi kasvatamiseks. Kakssada hoolikalt rassiliselt kontrollitud poissi peavad läbi tegema nii ideoloogilise, füüsilise kui ka militaarse väljaõppe, et saada Hitleri janitšarideks. Abel, kes on oma arengus jäänud pidama kloostrikooli, tunneb, et on jõudnud koju. Ta on ju  samasugune poiss nagu need kõik, ainult suurem, tugevam ja mõistetud täiskasvanute maailma. Sõjalised harjutused, millega poisid on iga päev hõivatud, on tema jaoks vahva mäng. See, kuidas prantslasest sõjavang vahepeal püüdlikult kätt viskab ja „Sieg heil!” karjub, jääb sinnapoole hea ja halva tavapärast liigendust. Abeli armastus laste vastu on pime. Kui ta valitakse ümbruskonnast uusi  poisse kooli tooma, siis on ta uhke ja usin oma jahis poisikeste järele. Ta on mitmes mõttes vastuoluline kuju. Kui Abel, väike poiss süles, läbi metsa Napola poole ratsutab, siis tekivad põnevad allusioonid. „Koletis” on tehtud romaani „Haldjakuningas” järgi, mis omakorda saanud nime ja tausta Goethe kuulsalt poeemilt „Erlkönig”. Ratsuta kui kiiresti tahes, surm jõuab sulle ikka järele. Ka see väike poiss filmis ratsutab vastu surmale. Tsitaate leidub  veelgi, kas või rivistused ja natsirituaalid (Leni Riefenstahl!) Napolas. Natsi-Saksamaal osati visuaalselt võimsaid vaatemänge korraldada. Ei ole ka peategelase nimi Abel mitte juhuslikult. Tema on see vend, keda tapetakse läbi elu mitmel korral. Kusjuures erinevalt piibliloost elab ta kõik Kainid üle. Kaini rolli sobivad mõnedki, eriti Napola ülem SS-Oberststurmbannführer Raufeisen (Heino Ferch), kes keeldub alla andmast ja viib lõpuks kõik poisid kohale jõudnud Vene tankide vastu surma. Abeli pingutused veel midagi päästa (ta ronib lossitorni valget lippu lehvitama) ei päästa enam midagi. Ta ongi koletis, kes kõigest väest aitas lapsed surma viia. Ise seda tahtmata ja poisse kogu hingest armastades. Lõpp on küll väga teatraalne: Abel läheb, väike päästetud juudipoiss kukil, läbi soode kuhugi kaugusesse, taustaks preestri sõnad  kusagilt lapsepõlvest, et kõik te kannate last, mõelge sellele, niikaua, kui te kannate last, võite end peita süütuse mantli alla ning siis võite läbi jõgede ja raju minna ja isegi läbi patu leekide. Küllap oleks peategelane jäänud plakatlikuks ja literatuurseks, kui poleks selles rollis võimsalt mängivat John Malkovichi. Tema osa on filmis nii suur, et teised jäävad paratamatult varju. Volker Spengler Göringina ja Armin  Mueller-Stahl natsirežiimi põlglikult suhtuva vana aadlisuguvõsa järeltulijana krahv von Kaltenbronina jäävad samuti hästi meelde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming