Lapsed mobiiltelefonide maailmas

Kristiina Davidjants

 

“Laps” (Belgia-Prantsusmaa), 2005. Režissöörid Jean-Pierre ja Luc Dardenne.

 

Vendade Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide viimane film “Laps” on kino Sõpruse mängukavast nüüdseks maha võetud. Kahekordsete Kuldse Palmioksa laureaatide viimane film on lugu, mis hargneb belgia tööstuslinnas Seraingis. Kaheksateistkümneaastane Sonia (Déborah François) tuleb sünnitusmajast koju, kaasas äsja ilmavalgust näinud poeg Jimmy. Paraku leiab ta koju jõudes, et temast viis aastat vanem teinepool Bruno (Jérémie Renier) on korteri vastutustundetult allüürnikele paariks päevaks rendile andnud. Pärast seda, kui mees on üles leitud, veedab paarike mitu õnneliku hetke ning seda peamiselt raha eest, mis Bruno varastatud kraami müümisest saab. Kui noormehel tekivad musta äri ajamisel tõsised likviidsusprobleemid, müüb ta pikemalt mõtlemata vastsündinu maha. Tüdruk langeb minestusse, viiakse haiglasse ning Bruno läheb last tagasi hankima. Lapse saab ta küll tagasi, kuid peab vahendajatele tekitatud kulude katteks teatud summa kompenseerima. Raha hankimise aktsiooniks värbab Bruno endale alaealise kaasosalise Steve’i (Jérémie Segard), kuid röövi käigus võtab politsei viimase kinni. Bruno otsustab vastutuse enda peale võtta ning filmi lõpus kohtuvad noored lapsevanemad vangla külalisteruumis, mõlemad mõistavad ilmselt alles tol hetkel, mis kõik valesti läks ning kuidas võiks oma eluga edasi minna.

Filmist on eesti ajakirjanduses juba küllalt kirjutatud ning kinos seda praegu enam näha ei saa. Sellegipoolest tasuks “Last” veel kord meenutada. “Lapse” lugu on väga lihtne, pealtnäha on lihtne ka viis, kuidas film on üles võetud. Tavavaataja ei pane ilmselt tähele ei tasemel operaatoritööd ega ka mitte montaaži, soundtrack on olematu. Näitlejad näevad välja nagu inimesed ikka. Intervjuudes on Dardenne’id kirjeldanud oma filmide casting’u protsessi. Ajalehekuulutustele vastab enamasti umbes 1000 soovijat, režissöörid valivad neist välja 300 – 400 ning teevad nendega kaameraproovi. Nendest omakorda jääb sõelale keskmiselt kümme ja siis lõpuks üks või kaks osatäitjakandidaati. Selleks ajaks, kui osatäitja on välja valitud, jõutakse protsessi käigus enamasti juba kogu film läbi mängida. Pikk ning põhjalik casting’u meetod lubab vähemalt vendadel Dardenne’idel oma filmide osatäitjad absoluutselt “lahti” mängida, nende filmide tegelased mõjuvad ekraanil lihast ja luust inimestena. Ka tegelaste keskkond on endistest dokumentalistidest mängufilmirežissööridel lahendatud võimalikult realistlikus võtmes.

Ilmselt on dokumentaalfilmi taustast pärit ka võte, et tegelaste motiive ei seletata, sest elus ei tehta seda samuti. “Lapse” üks inspiratsiooniallikatest on muu hulgas üle 10 aasta tagune juhtum Liverpoolis, kus kaks teismelist noorukit röövisid ning tapsid kaheaastase poisi ning tegid seda kõike ilma mingi silmanähtava põhjuseta. Ainult Hollywoodi filmides suhtutakse jäiga aukartusega Tšehhovi püssi, mille olemasolu põhjendab ära paukumise kolmandas vaatuses. “Lapses” juhtuvad asjad nii, nagu nad juhtuvad, sest elu on säärane ja keegi enamasti ei hooli millestki. Sonia kaebuse peale küsivad politseinikud Brunolt, on’s ta tõesti vahepeal oma last inimkaubitsejatele müütanud. “Ei,” ütleb Bruno, väites, et väike Jimmy polnud küll vahepeal temaga, sest oli hoopis noormehe ema (Mireille Bailly) juures. Stseenis, kus Bruno läheb oma ema paluma, et too tema “alibit” kinnitaks, näeme, et poeg pole ema koju oodatud, kuid sellegipoolest on Bruno ema nõus ilmselt puhtast ükskõiksusest poja juttu politseinikele kinnitama.

“Last” on vaadeldud kui sotsiaalkriitilist teost, milles peegeldub heaoluühiskonna infantiilsus. Ei usu, et see nii lihtne oleks. Pigem räägib film siiski personaalsest täiskasvanuks saamisest. Saanud isaks oma lihasele lapsele, pole Bruno võimeline korda saatma õieti ühtegi isalikku tegu, kuid kui tema alaealine kuriteokaaslane Steve vahi alla võetakse, saab Brunost ühe öö jooksul täiskasvanu. Lapsepõlv ei lõpe ei füüsiliselt “suurekssaamisega” ega ka vanematekodust väljakolimisega (lapsesaamisest rääkimata) ja ka ühiskonnakorral pole sellega midagi pistmist. Tekib tunne, et kuni sissekukkumiseni on Brunol puudunud kujutlusvõime: ta ei adu selgelt, mida teeb oma mõne päeva vanuse poja saatusega ning oma tegude reaalset tagajärge näeb ta alles teismelise Steve’i peal, keda talutatakse politseisse. Täiskasvanuks saadakse iseenda isikliku kogemuse kaudu ning “Lapse” peategelane saab täiskasvanuks hetkel, kui mõistab oma vastutuse suurust noore poisi elu ärarikkumisel.

Belglastest vennad Dardenne’id asetuvad sellesse prantsuskeelse filmi kultuuriruumi, kust tuleb näiteks Laurent Cantet, kelle 1999. aasta film “Inimressursid” rääkis väga lihtsalt inimestevahelisest draamast töötuse taustal, valikutest, mida noor mees mõtlematult teeb, avastades ühel hetkel, et on reetnud oma peresuhted. Taolised lood on enamasti üle mõistuse lihtsad, täpse režii ning meisterlikult valitud osatäitjatega. Hoolimata “tõsistest” teemadest, on neid ääretult kerge vaadata. Ka “Last” on väga kerge vaadata, sest kaadris toimub pidevalt mõtestatud liikumine ning tänu sellele saame vaatajana rohkem infot kätte kui tavamõistes dialoogist punguvas suhtedraamas.

Filmi peategelased on niisiis lapsed, kelle elu koosneb mobiiltelefonidest, SIM-kaartidest, ühesugustest nahktagidest ja kiiretest autodest. Lapse saanud laste arutu ahnus kirevate asjade järele teeb imikust objekti, mitmeid protsesse kiirendava katalüsaatori. Dardenne’id on väga täpselt pannud paika misanstseeni: tegelaste garderoob annab meile üsna selgelt edasi nende päritolu, sotsiaalse klassi, huvid ning võimaliku tuleviku. On küsitud, milline siiski täpselt on olnud režissööride autoripositsioon, kas nad õigustavad Brunot. Julgen arvata, et Dardenne’ide jaoks pole oluline, miks Bruno käitus, nagu ta käitus, vaid hoopis filmi peategelase edasine areng ning seekaudu ka kinopubliku võimalik retseptsioon. Oluline on, et vaataja saaks filmist impulsi, mis paneks teda natukene rohkem elu üle mõtlema. Meelt saab ju lahutada ka publikut intellektuaalselt toites. Tuleb vaid esitada õigeid küsimusi ning loota, et lahendused kristalliseeruvad vastuse otsimise meeliköitvas protsessis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming