Laila Pakalniņa: „Dokumentaalfilm sünnib montaažis.”

Kaspar Kaljas

Laila Pakalniņaga kohtusin esimest korda kino Sõpruse ees, kus meid tutvustas Arko Okk. Läksime vaatama Arko produtseeritud ja üles võetud Kristiina Davidjantsi filmi „Intiimne linn”. Selle filmi jaoks olin ma teinud oma esimese tasustatud filmitöö – eriefektid. Arko tutvustas mind kui suurt monteerijat, kellega Lailal on au teha oma  järgmine dokumentaalfilm. Ka see Laila Pakalniņa film oli Arko produtseeritud ja osaliselt üles võetud. Teine operaator filmile oli Ališer Hamidhodžajev. Sellesamal esilinastusel istus meie ees Urmas E. Liiv, kes oli ülikoolis mind just montaaži kursusest vaevu läbi lasknud, andes mulle kaasa kõvera kahe ja palju konstruktiivset kriitikat (mida ma olen hinnanud palju rohkem, kui seda „hinnet”). Rääkisin kohe Lailale, et olen just montaaži  eest kahe saanud ja ei tea, kui hea tööga ma üldse hakkama saan. Ei mäleta küll Laila otsest vastust, aga oma tavapärase rahuga arvas ta, et saame kahepeale hakkama küll.   

  

Tänaseks oleme Lailaga kokku monteerinud vist kaheksa filmi, mis on kõik väga nimekatel  festivalidel osalenud. Kõik filmid on olnud kas dokumentaal- või lühimängufilmid, täispikka mängufilmi pole ma Lailaga koos monteerinud. Ma arvan, et Laila on kõige geniaalsem monteerija, keda ma oma elus olen kohanud. Kui Urmas E. Liiv andis mulle paraja matsuga õige suuna, siis käsitööoskuse olen saanud just Lailalt. Võib-olla see teebki meie koostöö väga ladusaks. Näiteks lühimängufilm „Vaikus” (14 minutit) sai monteeritud vaid  paari tunniga. Sellele vaatamata valiti film Cannes’i ametlikku lühifilmi programmi. Tavaliselt on Pakalniņa juba režissöörina otsustanud montaaži stsenaariumi kirjutades ja film on üles võetud nii, et seda saabki ainult ühtmoodi kokku panna. „Vaikus” oli ühtlasi esimene film, kus muutsime filmi struktuuri montaažis. Kui mängufilmid on nagu rong, mis on rööbastele lükatud, siis dokumentaalfilmid saabuvad kui udused ideed. Režissööril  on proovimiseks ideed ja fargmendid, aga pole struktuuri, rütmi ega järjekorda. Nagu Laila ise ütleb: „Dokumentaalfilm sünnib montaažis.” 

Montaažiprotsessi ma väga täpselt kirjeldada ei oska, iga kord on isemoodi, kuid alati valmib film mõistliku ajaga. Viimane film on 50 minutit pikk ja monteeritud sai kaheteistkümne päevaga. Miks paljud rahvusvahelised grupid peavad mind läti monteerijaks, on küsimus, millele saab vist ainult Laila ise vastata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming