Laila Pakalniņa 180 kilomeetrit Tallinnas

Annika Koppel

Laila Pakalniņa (s 1962) on üks Baltimaade tuntumaid režissööre, et mitte öelda – kõige tuntum.  Euroopa olulisemad ehk Cannes, Veneetsia ja „Berlinale” festival tunnevad ja hindavad teda. Pakalniņa filmikarjäär avaldab muljet: pärast VGIKi lõpetamist 1991. aastal on ta teinud 27 filmi, millest kolm pikad mängufilmid. Vähesed teavad, et Pakalniņa filmid valmivad sageli Eestis. Režissöör käis paar nädalat tagasi Tallinnas oma viimast dokumentaalfilmi monteerimas. Film kannab pealkirja „Jõuluvana 33 looma” ja seal näeme üht Riia magalarajoonis elavat naist, kes peab oma pisikeses korteris loomi.        Miks teete oma filmide montaaži just Eestis?  Mulle jaoks on see enesestmõistetav, olen siin juba 2003. aastast saadik monteerinud vähemalt viis filmi, need, mille olen ise ka tootnud. Muidugi oleks mul monteerimiseks tuhandeid võimalusi, saaksin teha seda Riias või kus tahes mujal, aga mulle meeldib teha seda just Eestis, Digitaalses Sputnikus koos Kaspar Kallasega. Teine asi on see, et montaažiks tuleb kusagile ära minna, olla koos oma filmiga, ilma et miski muu segaks. Tallinn pole Riiast kuigi kaugel, aga ma olen ikkagi igapäevaasjadest eemal ja saan keskenduda vaid oma filmile. Me töötame  päris kiiresti. Eriti kiiresti läheb mängufilmide montaaž, sest ma tean juba, kuidas montaaž läheb, kui kirjutan stsenaariumi. Dokumentaalfilmid seevastu montaažis sünnivadki. Nii et ma võin öelda, et kuna nad sünnivad Eestis, siis nad ongi seetõttu peaaegu eesti filmid. (Naerab.) Monteerisin siin kümmekond päeva oma uut dokumentaalfilmi „Jõuluvana 33 looma”. Loodan sellega tulla Pimedate ööde filmifestivalile. Film on ebastandardne,  kestab 50 minutit. Ma nimelt usun, et igal filmil on oma pikkus ja formaatidesse surumine seda paremaks ei tee. Televisioon sundis dokfilmile peale formaadi 26 või 52 minutit. See on sama, kui meil oleks näiteks ainult kahes suuruses ukseauke ja ei midagi muud.     

 „Rubiksi rajas” on vaatluse all üks tervisesportlaste rada ja seal käib tõepoolest vilgas elu. Filmi raamib teade, et lätlased valisid kurikuulsa ekskommunisti Alfrēds Rubiksi, kes oma kuritegude pärast Läti iseseisvumise perioodil koguni vangis istus, Euroopa parlamendi saadikuks. Kuidas te selle filmi idee leidsite?   

Rubiksi rajal käisin üheksa aastat, sõitsin rattaga ja jooksin; see rada asub mu kodust kahe kilomeetri kaugusel. Ja alles hiljuti tuli mulle mõttesse, et sellest peaks tegema filmi. Ideede leidmises pole mitte midagi ratsionaalset. Kohtud inimestega, käid eri paikades ja järsku on see film. Teen filme asjadest, millest teised eales ei teeks. Tegin lühifilmi „Vesi” (2006). Läksin ujulasse ja naine, kes seal istus, ütles: „No water!”. Vett ei ole – alles hiljem ta ütles, et pole üksnes sooja vett. See ei olnud nii külm, sain ujuda küll. Ujudes tuli mulle igasuguseid imelikke ideid, aga kummitas ikka see „vett ei ole”. Tulin koju ja kirjutasin stsenaariumi. See võis olla episood kusagil, aga võis olla ka lühifilm. Miks  peaksin seda jõuga kusagile suruma, kui see võib olla omaette lühifilm? Ja nii ma alustasin lühifilmiga, ehkki tavaliselt on ju vastupidi, et alustad lühifilmiga ja siis teed pika, aga mina olin pika mängufilmi juba teinud. Kirjutasin stsenaariumi, järgmisel päeval oli kultuurkapitali tähtaeg, taotlesin ja nad toetasid mind. Film läks Berliini.       

Festivalidel võib teid näha varahommikul hotellist jooksutrenni minemas. Jooksete alati ja igal pool, iga päev. Miks?       

Niikaua kui ennast mäletan, olen alati mingit sporti teinud, aga regulaarselt jooksma hakkasin kuus aastat tagasi, koos tütrega. Reisin päris palju ja käin festivalidel, aga igal pool ei ole ujumisbasseini, ma ei saa ratast igale poole kaasa  võtta, niisiis jooksmine on kõige lihtsam. Võid joosta igal pool ja see ei maksa midagi. Olin nüüd Tallinnas 12 päeva ja jooksin iga päev 15 kilomeetrit – kokku 180 kilomeetrit. Tegin igal hommikul kolm ringi ümber vanalinna. Tõusin kell kuus, jooksin, sõin ja siis läksin montaaži. Trenn võtab poolteist tundi, päeva tuleb planeerida, varem üles tõusta. Aga kui ma terve päeva toas istun, siis ma lihtsalt vajan seda. Mulle meeldib ka sel ajal pilte teha, sest  jooksen vara ja olen just siis näinud kõige ilusamaid asju. Tallinn varahommikul ilma autodeta on ilus, ehkki kevadel lendab siin õhus liiga palju tolmu.   

Olete teinud 27 filmi, nendest kolm mängufilmi: „King” (1998), „Püüton” (2003) ja „Koer, lennuk ja laulupidu” (2006). See on kadestamisväärne produktiivsus, kuidas õnnestub tempot hoida?   

Lõpetasin VGIKi 1991. aastal dokumentaalfilmi režissöörina. Sel ajal oli peaaegu võimatu teha mängufilmi, raha lihtsalt polnud, aga dokumentaalfilmi saab teha ka vähese rahaga. Ma isegi ei unistanud mängufilmide tegemisest, kui lõpetasin. Mulle meeldis filmi teha reaalsest elust, aga 1997. aastal alustasin oma esimest mängufilmi „King”, mis jõudis ka Cannes’i.  Tahtsin kogu aeg hirmsasti Cannes’i minna, aga ei arvanud, et saan sinna minna oma filmiga. Tahtsin lihtsalt näha seda kohta, kus sünnivad legendid. Kasvasime uue laine filmidega üles, mäletan „Apokalüpsist” ja „Plekktrummi”. 1996. aastal võeti kaks minu filmi Cannes’i programmi. Ma isegi ei pakkunud neid, nad lihtsalt helistasid ja kutsusid. Ja see oli ametlikus valikus, programmis „Un Certain Regard” („Kõrvalpilk”), kus ma olin ainuke režissöör, kel kaks filmi ametlikus võistluskavas – ja veel dokumentaalfilmid! See oli absoluutselt ebatraditsiooniline. Rääkisin Gilles Jacobiga ja ta küsis, kas ma tulen järgmisel aastal. Ma ütlesin, et uue filmi tegemiseks läheb mul kaks aastat. Ja nii läkski.         

Cannes’i filmifestival on režissöörile justkui olümpiamängud sportlasele. Juba osalemine on võit. Kas see annab ka rohkem võimalusi?         

Ega filmid lähe sellest paremaks ega halvemaks, kas nad Cannes’is välja valitakse või mitte. Pärast iga Cannes’i olen ma nokaudis. Olin 2009. aastal Cannes’is ja järgmisel aastal ma ei saanud oma filmidele mitte mingisugust toetust, dokki polnud võimalik alustada. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tegin „Jõuluvana 33 looma” peaaegu eimillestki, sain väikse toetuse kultuurkapitalilt, 9000 eurot.  Võtsime selle üles Canoni fotokaamerga, see on täis HD-kvaliteediga digikaamera. See oli kompromiss, aga ainus võimalus filmi teha ja ma nautisin seda. Tegime mustvalge filmi. Kokku tuli eelarve veidi rohkem kui 20 000 eurot. Väikese eelarvega filmid pole muidugi õige asi. Pole enam need prisked ajad, kui raha oli kõikjal, ja sellepärast peame praegu tegema odavaid filme, et üldse midagi teha saaks. Aga see tuleb inimeste arvelt. Tegelikult võinuks  odavaid filme teha hoopis heal ajal, sest siis oleksid sõbrad võinud tööd teha ka tasuta või vähese raha eest, sest neil oli sissetulek olemas. Kuid nüüd, kus hulk inimesi on sootuks ilma töö ja sissetulekuta, ei saa küll oodata, et nad teeksid tasuta tööd. Ma ei saa enam filme teha nagu tudeng, et lähen sõbra juurde ja teeme midagi põlve otsas valmis. Aga ega saa ka kaevata. Eriti Lätis, kus suletakse haiglaid ja kärbitakse pensione.  Elektrihind tõuseb. Kuni ikka leidub veel natuke raha ka filmi jaoks, ei tohi kurta. Kui rääkida kultuurist, mõtlen alati Sloveeniale. Tegime filmi „Koer, lennuk ja laulupidu” Eesti-Läti-Sloveenia koostöös. Sloveenias on kaks miljonit elanikku umbes nagu Lätis ja see on pindalalt umbes sama suur kui Eesti. Nad said iseseisvaks 1991. aastal ja see on nende esimene iseseisvus ajaloos. Aga kultuurivaldkond on seal hästi tasustatud. Näiteks näitlejad  teatrites saavad palka, mis ei ole kuidagi võrreldav näitleja palgaga Lätis. Küsisin, kuidas on see võimalik? Nad vastasid, et jäime rahvusena kõigi nende aastasadade kiuste ellu ainult tänu kultuurile. Nüüd, kus me oleme iseseisvad, peame seda kultuuri hoidma. 

Siiski, vaatamata masule on teil tulemas uus mängufilm … 

Jah, jälle väike eelarve. Produtsendina mõistan  olukorda, et kui riigis alustatakse vaid kahe mängufilmi tootmist ja üks nendest on minu oma, siis see on suur au ja vastutus ühel ajal, teha väikese rahaga korralik film. See saab olema eriline produtseerimine. 

Millest see film tuleb?   

Leidsin idee paar aastat tagasi uudistest. Kaks noort ja lõbusat pitsaküpsetajat peavad töö  juures pidu, ühel hetkel saab jook otsa, aga raha uue toomiseks pole. Nad võtavad natuke kassast. Aga üks töötaja on veel ka kohal ja näeb kõike, ei teata politseisse, vaid kirjutab raporti ja paneb selle seifi, keerab seifi kinni, võtab võtme kaasa ja läheb ära. Poisid püüavad seifi avada, aga ei saa, ning nad otsustavad seifi varastada. Et seda teha, peavad nad ka auto varastama. Kui nad on auto varastanud, mõistavad mehed ühtäkki, et see on pitsaauto, millel aadress ja telefon küljele kirjutatud. Järelikult tuleb varastada teine auto. Päriselt läksid nad Leetu, üks saadi kätte ja teine lipsas minema. Lugesin seda ja mõistsin, et see on film. Muidugi panin ma sinna veel rohkem, kuidas ühest kuriteost tuleneb teine ja lõpuks nad põgenevad Eestisse. Kuhu siis veel? Mul on millegipärast alati ideed seotud Eestiga, olen Eestis nii palju käinud. Kui varem meil Lätis räägiti anekdoote eestlastest, siis nüüd enam  keegi sellist nalja ei tee. Nüüd räägitakse hoopis, et Eestis on kõik palju parem. Ja sellepärast oli selge, et poisid peavad tulema Eestisse. Järgmisel päeval tuleb üks Lätti tagasi, aga teine jääbki Eestisse. Ja film lõpeb Eesti pitsakohas. Sellest tuleb huvitav, hull ja samal ajal ka väga lihtne lugu, milles jagub ruumi ja aega filmi jaoks.       

Teie filmilugusid näibki iseloomustavat ühelt poolt pehme iroonia ja teiselt poolt tugev sümbolism. Mida ise oluliseks peate?       

Kord alustasin filmi kaameramehega, kes tahtis minuga väga töötada ja küsis, et mis on esimene asi, mis ma ütlen. Mu abikaasa hakkas naerma, et esimese asjana ütleb Laila kindlasti: pane palun kaamera kolmjala peale. See on mu esimene reegel. Filmi „Buss” tegime koos Arko Oki ja  usbeki Ališer Hamidhodžajeviga. Ališer filmis käsikaameraga ja Arko staatilise kaameraga. Nii et ma ka eiran seda reeglit vahel, kuid üldiselt on hea kompositsioon nagu korras puhas ruum. Lühifilm „Vaikus” (oli Cannes’is), mis esindab mu meelest klassikalist filmikeelt, sai Iraanis parima eksperimentaalfilmi auhinna. See oli üles võetud 35 mm staatilise kaameraga – täiesti normaalne film. Tänapäeval  võib-olla juba eksperimentaalne?   

Mis on suurim tunnustus filmitegijale?     

Võimalus teha järgmine film. Ma ei ütle, et tunnustust ja auhindu pole vaja. Olen üldiselt optimistlik inimene, aga igaühel on oma kurvad  päevad. Festivalid pole mulle väga palju tähendanud, aga vahel tulevad nad küll väga õigel ajal. Eelmisel aastal, kui mul polnud ühegi filmi tarvis raha, ilmus ajalehes „Rubiksi raja” kohta tõeliselt tappev arvustus. Ma ei lugenud seda, sest seal polnud juttu mitte üksnes sellest filmist, vaid kõikide minu filmide kohta. Ma ei teadnud, kuidas edasi minna. Mõnikord ma kirjutan sellistel hetkedel stsenaariume,  kuid nüüd kaotasin enesekindluse. Mõtlesin, et pean mõneks ajaks filmitegemise katki jätma. Kuni tuli e-kiri teatega, et „Rubiksi rada” valiti Veneetsiasse. Nad leidsid, et mu film on hea! See tuli tõesti väga õigel ajal.   

Kuidas te kriitikutesse suhtute?   

Usun, et iga rahvas vajab filmikriitikuid, aga  neil pole enam kusagile kirjutada. Ajakirjandus on läinud nii meelelahutuslikuks, et tõsised arvustused ei paku enam huvi. Ma arvan, et iga läti film peaks saama arvustatud ja mitte ainult ühe kriitiku poolt, samuti vajame infot ja juhtimist läbi kireva maailmakino karusselli. Pole kohta, kus seda saada. Kinos Riia siiski toimub loengutsükkel ja näidatakse filme ning need on osutunud äärmiselt populaarseks. Seal käivad nii noored kui vanad.  See annab hea tunde, et inimesed vajavad filme. Ja nad ei vaja mitte üksnes filme, vaid ka tausta ja teadmisi filmi kohta ajaloos ja muud kaasnevat, et seda paremini mõista. 

Olete palju räägitud Balti koostöö võimalikkuse ja edukuse omamoodi musternäide. Järelikult, see töötab? 

Minu puhul väga hästi. Alati ei pea ju raha kokku panema, võib kokku panna ka oskusi ja ideid. Minu esimene koostööfilm Eestiga sai alguse 1995. aastal, film „Tamm” tuli välja aasta hiljem. Mul polnud siis isegi produktsioonifirmat. Polnud ka kultuurkapitali, Sorosi fond toetas filmi. Kirjutasin projekti ja sain 10 000 dollarit. Mul polnud siis ka isegi isiklikku pangaarvet mitte ja nad andsid mulle 10 000 sularahas. Vist Arko Okk ütles mulle, et pead minema Eesti Televisiooni, neil on 16 mm tehnika. Läksin Reet Sokmanni juurde, kes töötas siis Eesti Telefilmis. Minu poolt oli 10 000 dollarit ja nendel tehnika. Montaaž ja heli tehti ka Eestis. Nii et see oli tõeline koostöö – tegime filmi peaaegu ei millestki. Ja see koostöö kestab juba üle kümne aasta. 

Küsinud ja üles kirjutanud Annika Koppel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht