Kuulsuse narrid

Sigrid Saarep

Pole oluline, kas kuulsus tuleb rolliga rahvus- või seebiooperis, peaasi, et see tuleb.      Dokumentaalfilm „Wiiralti unenägu“ (Eesti 2010, 55 min), autorid Ene Rämmeld ja Liina Keevallik. Pilt ja heli Marco Delor, Nicolas Dupius, Ryszard Piegza, Zoran Jeremić,  Eric Loriot, Liina Keevallik, Jüri Šestakov. Montaaž Jüri Šestakov, muusika Liina Vahtrik. Esilinastus 31. V Tallinna Kinomajas.  Väikeriik Eestil on püsiv alaväärsuskompleks, mis väljendub jonnakas püüdes olla kellegi  teise, territoriaalselt, rahvastikult ja SKP-lt suurema silmis parimatest parim. Maailmas soovitakse välja paista kui väike, aga geniaalne Balti tiiger, kes mõjub (just nimelt mõjub) tarmuka, targa ja terasena. Sama kompleks näib puudutavat ka eestlasi kui indiviide. Eestlasel on kindlasti vaja olla naabrist parem. Isegi kui selleks puudub majanduslik ja intellektuaalne võimekus, punnitatakse kas või veri ninast välja. Innovaatiline leiutaja Jaan Tatikas ja tunnustamata  kirjamees Salomon Vesipruul, Eduard Bornhöhe kirjanduslikud kangelased XIX sajandi lõpu Tallinnast, elavad meie hinges ja südames edasi. Pole oluline, kas kuulsus tuleb rolliga rahvus- või seebiooperis, peaasi, et see tuleb.

Lavastuskunstnik Liina Keevalliku („Kuhu põgenevad hinged”, „Cosi fan tutte”) ja näitleja taustaga Ene Rämmeldi („Libahunt”, „Lindpriid”, „Tuhkatriinumäng”) dokumentaalfilm  „Wiiralti unenägu” näib ühelt poolt küsivat, mida me teame eestlastest Pariisis ja teisalt tunduvad filmitegijad ironiseerivat eestlaste vesipruulliku, rahvusliku orientatsiooniga tuntuseiha üle. Kuna mõlemad autorid on (olnud) tihedalt seotud teatrimaailmale omase dekoratiivsuse ja näivusega, siis seda ausamalt mõjuvad amatöörlikud filmitegemisvahendid ning naiivne lavastus rohke veinijoomise ja jutuvadaga ning mängurõõm, mis ajab tegijaid  mõnikord liigselt ja plikalikult itsitama. Filmi suurimaks väärtuseks on hea teemavaliku kõrval nn higilõhna puudumine antiperspiranti kasutamata. Seetõttu ei ole mõtet iriseda ega rääkida värisevast ebakvaliteetsest kaameratööst, puudulikust helitaustast või halvasti fokuseeritud kaadritest.

Kes siis on need „kadunud” kaasmaalased, kes on tunginud elusate inimestena või eeterkehadena eestlaste jaoks maailmakuulsa, kuid  pariislaste jaoks tundmatu Eduard Wiiralti unenäkku? Kindlasti filmiautorid ise, kuid peamiselt ka Pariisi Rahvusooperi kaamerapõlglik dirigent Vello Pähn, seltskondlik ja legendaarne intellektuaal Vahur Linnuste, kunsti ja filosoofiat ühendada püüdev mitmekülgne skvottija Kaie Kiik ning Pariisi Père Lachaise’i kalmistul asuva Eduard Wiiralti hauamonumendi ja Marie Underi büsti autor, skulptor Maire Männik (1922-2003, Vahur Linnuste elukaaslane).  Kuigi autorid väidavad rõhutatult, et mainitud loovinimesi Eestis ei teata, on see poolik tõde. Eestlased ei tunne sageli ka kodumaal elavaid andeid, kumb on tuntum, kas Lembit Sarapuu või Anu Saagim? Teisalt kustutati nõukaajal kõikidest ametlikest trükistest nende tuntud inimeste nimed, kes emigreerusid Läände – nii kadusid 1980. aastal koos helilooja Arvo Pärdiga näiteks keskkooli muusikaajaloo õpikud, „Nukitsamehe” tiitritest väljutati  laulja Marju Kuudi nimi ning ainult tõeliselt missioonitundelised õpetajad julgesid rääkida „tagurlikest” kirjanikest Ristikivist, Hindreyst, Mälgust ja nende teostest. Filmis kujutatavatest inimestest on vaataja jaoks kõige lummavam kindlasti 1944. aastal Rootsi pagenud ja hiljem Pariisi siirdunud Vahur Linnuste isiksus.

Huvitavalt joonistub filmiautorite ja vana tarkpea vahelisest dialoogist välja tõik, et kuulsus võib inimesele  külge kleepuda tema jaoks täiesti ebasobival, tema isikule isegi vastandlikul moel. Nii püüab Linnuste tõrjuda temale inkrimineeritud boheemlust, hipiideoloogiat ja ka seda, et näitleja Ene Rämmeld teab teda kui teatriuurijat ja mitte kui ühiskonna probleemidega tegelevat teadlast. Paljudel inimestel on kalduvus näha teistes neid omadusi, mida nad usuvad neil olevat või mida nad näha tahavad. (Peagi valmib Vahur Linnustest täispikk dokumentaalfilm,  mis loodetavasti aitab kodueestlastel täita kultuuriloolisi lünki.) Kaia Kiigest saame filmis teada, et endine teadusajakirjanik elab juba aastaid kunstnikest koosnevas kommuunis Pariisis ning valmistub südame põksudes oma esimeseks isikunäituseks Eestis (näitus „Strata” leidis aset 2009. aasta aprillis Vaala galeriis) ja loodab, et tema tööd pääsevad kunagi muuseumi. Ta loodab ka kuulsaks saada.  Miks siis need kaks rõõmsamoelist naist, „Wiiralti unenäo” autorit filmis ikkagi niipalju kuulsusest jahuvad? Filmi 55 minuti jooksul pinnivad nad mainitud eestlaste ja ka mõne kõrvaltegelase (Ilmar Raag, Pariisi vanim eestlane Olga, väike eesti tüdruk) käest, kas nemad tahaksid kuulsaks saada või kes on nende meelest kuulus eestlane. Kas nad soovivad ise kuulsaks saada, nagu kaadritagune hääl pärast filmi lõputiitreid retooriliselt küsib või teevad nad  lihtsalt enese ja vaataja lõbustamiseks komejanti? Nii nagu mängivad tola Anatoli Tafitšuk ja Contra ETV „Erisaates”. Arvata võib, et eestlasena välismaal läbi lüüa on tunduvalt raskem kui kodus. Ene Rämmeldi arvates on saavutus seegi, kui suudetakse võõrsil ellu jääda. Kuulsus võibki olla ainult üks ilus suur mull, mis läbi seebise vahurõnga puhutuna aina suuremaks paisub, kuni plaksab katki või hajub kaugusesse.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming