Kus valgust, seal varju

Mathura

Hoolimata „Pimeduse rüütli” suurest menust ja kassarekorditest on uus Batmani-film ka intellektuaalselt nauditav mõtisklus hea ja kurja üle. End Batmaniks rüütanud tühja hingega elunautijast miljardär (Christopher Noland) seisab keset XXI sajandi gootikat. KAADER FILMIST

On tõsi, et pealtnäha on „Pimeduse rüütel” lihtsalt järjekordne põnevusmenuk, kus headust kehastav ohvrimeelne superkangelane päästab maailma kurjuse kütkest. Ent hoolimata filmi suurest menust ja kassarekordite purustamisest, mis seda väidet justkui kinnitaksid, on uus linalugu nahkhiiretiibadega õigusemõistjast ometigi ka intellektuaalselt nauditav mõtisklus hea ja kurja vastastikuste suhete üle. Julgen lausa oletada, et kui tegu oleks olnud ajaloo esimese Batmani filmiga, võinuks nahkhiirekeebiga mees oma kultuslikku sümbolistaatusse ka tõusmata jääda. Nimelt on „üliinimene” siin tavalisele inimesele lähemal kui ehk kunagi varem.

 

Tagasi gootilikku Gothamisse

Nagu teistegi Batmani-filmide puhul, kuulub mõistagi ka „Pimeduse rüütli” juurde oma kindel jagu muinasjutulikkust. Kogu Gotham City, lugude toimumispaiga juures on midagi ebareaalset. See on väike omaette maailm, mille kontaktid välismaailmaga on enamasti piiratud, kauged ja kaudsed. Nahkhiiremehe ja Jokkeri sümbollikkus on ka Gothami elanikele ilmne ning nad suhtuvad eepilise kangelase ja antikangelase olemasolusse enesestmõistetavusega, milles reaalses maailmas võiks kahelda. Ent Christopher Nolani „Pimeduse rüütel” (sama lavastaja tõi ekraanile ka eelmise jao, filmi „Batman alustab”) teadvustab asjaolu „kus valgust, seal varju” ning see toob ta lihtsast muinasjutulikkusest märksa filosoofilisemate küsimuste juurde.

Filmi edenedes näib üha selgem, et iga jõud kutsub esile oma vastandjõu, et headus ise selles mõttes sünnitab kurja – või vähemasti saab tajutavaks eraldi nähtusena alles oma vastandi avaldudes. (Nagu näiteks ei suuda peategelane Alvin Arthur C. Clarke’i romaanis „Linn ja tähed” oma ideaalses tulevikulinnas teadvustada partneri ilu, sest ta polnud kunagi osanud mõelda, et inimene võiks olla inetu.) Ning mida tugevamaks muutub üks jõud, seda tugevam on ka ta vastand. See kontseptsioon on muuhulgas küllalt sarnane vendade Wachowskite kuulsa „Matrix’i” triloogia kahe viimase osaga, kus kurja ja kaost külvav agent Smith osutub vähemalt mõneti ülima vabastaja ja maailmapäästja Neo enda paratamatuks kaasnähuks. Igaühesse on kätketud kaks poolust.

Nii ei ole ka „Pimeduse rüütlis” vist päriselt ühtegi tegelaskuju, kellel ei ole mõnd varjukülge, mõnd sisemist konflikti või lahendamata küsimust. Tavamaailma jaoks on Batmani maski taha varjunud Bruce Wayne tühja hingega miljardärist elunautija, kelles pole üllust. Ning ka selline ta pale on Christian Bale’i esitatuna igati usutav (võib ju meenutada, et Bale’i üks seni kuulsaim roll oli peategelane filmis „Ameerika psühho”). Kõige üllamana näiv prokurör Harvey Dent (Aaron Eckhart) läheb filmi edenedes seevastu lausa maniakaalseks, inimeste elu üle kulli ja kirja visates meenutab ta sedasi paratamatult Javier Bardemi mängitud psühhopaati filmis „Ei ole maad vanadele meestele”. Kõige sirgjoonelisem tegelaskuju on ehk Jokker, keda siiski esitatakse kohati hoopis ohvrina (traumeeritud laps) ning ajuti ta vaid nendib kurjust, maailma äraspidisust. Sellest äraspidisust näitavast pildist võib ära tunda ka mõnegi killukese realismi. Jokker pole seejuures kuigivõrd huvitatud Batmani kui kangelase hävitamisest, vaid pigem viimase meelitamisest oma pimedama poole kütkesse. Nagu politseiülem Jack Wander (Forest Whitakeri heas kehastuses) David Ayeri hiljutises filmis „Tänavate valitsejad”, tahaks temagi nentida: „Me kõik oleme halvad”. Tegutseb ju ka headuse kaitsja Batman lõpuks pimeduse varjus ja end musta maski taha varjates. Jokker on oma hulluses aga ettearvamatu ja oma ettearvamatuses omamoodi geniaalne.

 

Inimese valikud ja kangelase valikud

Boris Tuch on käsitlenud „Pimeduse rüütlit” juba suurepärases artiklis Postimehes (26. VII), mille ta on tabavalt pealkirjastanud: „Kangelane peabki olema äratõugatu”. Kangelase mõistetavus ühiskonnas on teine huvitav teema, mille Christopher Nolan oma filmis tõstatab. Batman – imago, mida tema kandja Bruce Wayne on otsustanud kasutada selleks, et mõista õigust seal, kus seadus seda nii hästi ei võimalda – ei pruugi alati olla kõigile mõistetav. Valiku küsimus, millele Tuch on viidanud, muutub siinkohal eriti akuutseks. Näib, et kangelane, kes jääb kindlaks oma missioonile, langeb tihtipeale paratamatult mõistetamatu või lausa vihatu rolli, sest tema tegevuse kasulikkus võib ilmneda hoopis hiljem või üldse mitte ilmneda. Nii ka antud juhul: Batman, kes korra taastumise tegelik põhjus, jääb filmi finaalis hoopiski tagaaetuks.

Küllap on ses asjaolus ka midagi üldisemat kui vaid filmikangelase kahetine saatus. Pole ju harvad näited ajaloost, kus olulise muutuse või pöörde põhjustanud isikud on pidanud esialgu taluma rohket kriitikat või lausa äratõugatust. Valik edasipürgimise pluss pahameele versus vana rahumeelse olukorra säilimise, status quo vahel võib puudutada igaüht meist, kes tahab oma inimsuhetes, eneseteostuses või eluvaates välja jõuda uuele tasandile. Iga muutus tähendab ajutist ebamugavust, mugavus ja harjumus võivad aga osutuda inimese raskeimateks ahelateks. Kui Batman teeb valiku saada tagaaetuks, siis mõnes mõttes teeb ta seda ju selleks, et varjata tõde nende eest, kes pole veel valmis seda vastu võtma, ilma et see kärbiks nende usku ja innustust – usku väärtustesse, mille eest Batman on otsustanud seista.

Sellised vastuoksused ja kihistused teevad Nolani filmist tõeliselt nauditava teose. Filmis puudub koomiksi primitiivsus, isegi kui siin-seal on kasutatud ilmselt ebausutavaid lahendusi, nagu näiteks Kaksnäo Harvey Denti ellujäämine autoavariis, kuigi kõik teised hukkuvad, või tema suutlikkus edukalt ringi tuuseldada auklikuks põlenud näoga. Aga teatud muinasjutulikkus on iga Batmani loo puhul ju paratamatu. Nolani meisterlikkus väljendub ka asjaolus, et „Pimeduse rüütel” suudab ligi tõmmata mitut laadi vaatajaskonda. Tallinna-Rapla rongis näen labasevõitu noorukeid tõstmas pöidlaid Jokkeri naljade peale, kuid film kõnetab ka hoopis sügavama meelelaadiga vaatajat. Filmis on nii sisu kui vaatemängulisi eriefekte.

Tugeva aluse filmi õnnestumisele paneb ka suurepärane näitlejavalik. Nagu juba öeldud, suudab Christian Bale Bruce Wayne’is aka Batmanis hästi välja mängida eri poolusi ja sagenevaid kõhklusi selle osas, milline teguviis oleks õige: kas ta peaks avalikustama isiku maski taga, peaks loobuma oma missioonist, et vältida suuremat kaost, kui ka „väike kurjus” selle arvelt jätkub? Paljudes Christian Bale’i rollides on olnud teatud tumedust – mainitud sai juba lavastaja Mary Harroni „Ameerika psühhot”, ent isegi Terrence Malicki filmis „Uus maailm” luurab tema pealtnäha lihtsakoelise ja heasoovliku John Rolfe’i palge taga teatud mõistmatus, teatud omakasu, mis näitab ennast Pocahontase maailma suhtes kontrastselt tumedana. Batmani/Bruce Wayne’i rolli toob see tumedus hulga suurepäraseid pooltoone.

Mainimata ei saa jätta muidugi ka Heath Ledgeri sooritust Jokkerina. Ta on väljapeetud ja terane ning nagu Batmanit kehastav Bale, nii toob ka Ledger Jokkerisse mingit just talle omast isikupära – midagi sellist, mida vaid Ledger suudab sinna panna. Ledgeri esitust on mõned ta kolleegid pidanud lausa nii võrratuks, et kiputakse arvama, et järgmises Batmani-filmis tõenäoliselt Jokkerit ei ilmugi. On mõistagi kahetsusväärne, et sedavõrd andekas näitleja lahkus nii noorena. (Heath Ledger suri ravimite üledoosi all selle aasta 22. jaanuaril, peatselt pärast „Pimeduse rüütli” valmimist. Näitleja oli pikemat aega vaevelnud unetuse käes.)

Ka paljud teised osatäitjad näivad justkui valatud oma rollidesse, isegi kui näitlejad mängivad nende puhul suhteliselt tavatuid karaktereid. Näiteks on Gary Oldmani mängitud politseipea Jim Gordon ilmselt positiivseim tegelaskuju tihtipeale just kurjust kehastanud näitleja senises karjääris. Michael Caine’i aristokraatlik teener Alfred jätab aga mulje, justkui näitleja peaaegu et ei näitlekski.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht