Kunstiteos kunstist

Kaarel Tarand

Olukorrast, kus valitsuse kommunikatsioonijuht on psühhopaat, saab peaministri jaoks kindlasti olla vähemalt üks veel halvem variant – nimelt see, kui kommunikatsioonialale spetsialiste üldse palgatud polegi ning poliitik oma meediasuhete eest ise püüab hoolitseda. Isetegemine viib sõjani hoopis kiiremini ja kergemini kui pistrike tagantlükkamine. 

Peaminister Tony Blairi avalikkussuhteid juhtis aastaid skandaalne Alastair Campbell, keda Ühendkuningriigi avalikkus tänaseni mäletab, sest Campbellist kujunes poliitilise elu keskne figuur, hoopis nähtavam staar kui nii mõnigi kabinetiliige. Hea või halb, aga tema tegevuses oli suurust. Kas Campbelli kaasabil (või juhtimisel) kujundatud Blairi partei kommunikatsioonistrateegia oli moraalitu, maitsetu, alatu või hoopis kaunis  kunstiteos, on tagantjärele vähetähtis. Faktiks jääb, et see tõi tööparteile uue näo loomisel edu ning aitas Tony Blairil peaministri ametis püsida muljetavaldavad kümme aastat. Campbelli hakati juba enne „Telgitaguste” filmi valmimist pidama režissöör Iannucci samateemalise TV-seriaali „The Thick of It” („Ohtlik olukord”) kangelase Malcolm Tuckeri prototüübiks.

Mida Campbell sellest ise arvab, võib lugeda nii tema blogist kui  küsimuse ulatuslikust kajastusest Briti meedias filmi linastumise järel. Kohati näib, et Campbelli personaalküsimus kippus filmikriitikat varjutamagi ning suhtumine Campbelli isikusse mõjutama kriitikute hinnanguid. Viimasest järeldub ülevoolav kiitus filmile, sest Campbell ei olnud eriti ajakirjanduse silmis hinnatud, vaid vihatud kuju. Miks? Mitte ropu suu ja ülbuse pärast, nagu seda filmist võiks järeldada. Pigem ikka seetõttu, et Campbell  neljanda võimu ees lömitamise poliitilise kõrgmoe ajal julges ja tahtis üle piiri läinud ajakirjanikke ka korrale kutsuda. Ka pärast riigijuhtimise juurest lahkumist võtab Campbell regulaarselt sõna poliitikute kaitseks ajakirjandusliku klišeekäsitluse vastu („Kõik poliitikud on sead, varganäod, kaabakad …!”).

Poliitiline satiir käib ajaga kenasti kaasas. Kui Eestiski riigiametnike kõrgkihi piibliks kujunenud pila „Jah, härra minister” kesksed  kujud olid veel vana kooli bürokraatialordid, siis „Telgitagustes” neid ei esine. Veel olulisem on aga poliitikute rollimuutus. Jim Hackeri tüüpi marionett-poliitikutest avaliku teenistuse ametnike käes on „Telgitagustes” saanud osavad ja intelligentsed lõppotsuste tegijad, kelle tegevust erakondlikes broilerifarmides valmivate aina uute ambitsioonikate noorte „kõigi karjäärisõda kõikidega” küll pisut kursilt võib kallutada, kuid lõpuks  maksab kogemus ja elutarkus ikka rohkem kui nooruse piiritu jultumus. „Telgitagused” pole kaugeltki kompleksivaba lugu. Ühendkuningriigi välispoliitika nurgakivi, transatlantiline erisuhe püsib ses vaates endiselt ebavõrdsena. Kuigi Downing Street 10 peremees ei ole enam ammugi „Bushi puudel” Blair ja Washingtonis on võim sõjapistrike asemel rahutuvide käes, ei muutu sellest miski ja väiksema venna alaväärsus  tahab ikka veel väljaelamist.

„Telgitaguste” tüüpi kunstiteoste puhul tavatsetakse öelda, et need peaksid riigiametnikele kohustuslikud olema. Kui kümmekond aastat tagasi ilmus Eestis „Jah, härra minister”, kippusid meie noored ja uljad riigiametnikud briti huumorit ülearu realistlikult võtma ning paroodiast ammutatud töövõtteid tõsimeeli ministeeriumides juurutama, mis oli mõistagi halb. Kui aga  nüüd „Telgitagustest” natukenegi Eesti poliitilisse tegelikkusesse kanduks, oleks sellest ainult kasu. „Iga päev töötavad valitsusasutuste kommunikatsioonispetsialistid selle nimel, et inimesed saaksid aru, miks valitsus ühe või teise otsuse langetab ja kuidas see otsus mõjutab nende elu,” on lugeda valitsuse kommunikatsioonibüroo kodulehelt. Oleks soovida küll, et praeguste kenade inimeste asemel seal mõni Malcolm Tucker  töötaks – jääks ehk lubatud tegevusest ka mõni jälg järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht