Kummastavad liikuvad pildid

Peeter Piiri

Autorifilmi traditsioon eesti multiplikatsioonis elab jõudsasti edasi. Kui olin veel noor üliõpilane 20. eluaastate alguses, suhtusin üsna üleolevalt kõigesse, mis Eestis tehtud või eesti keeles. Küll ei kõlvanud mulle eesti kirjandus, siis oli mul jälle midagi santi ütlemist eesti teatri kohta. Ka filmikunst sai oma jao. Ainuke n-ö eesti asi, mille kallal ma kohe mitte kuidagi ilkuda ei saanud, oli eesti animafilm: Pärna, Parsi, Raamatu ja Tuganovi loomingu ees jäi minu rumalus küündimatuks. Kuulun juba sellesse põlvkonda, kes üles kasvanud televiisori ees, seetõttu tahes-tahtmata, nagu ka suurem osa mu eakaaslasi, olen näinud enamikku tolleaegsest eesti animatsioonist. Nõukogude riigitelevisioon näitas eesti animafilmi palju, regulaarselt ja hea meelega, nii lastele kui täiskasvanutele. Ma ei tea, millal ja kuidas juhtus, et ma Super-Hiire ja „Loomade jalgpalli” kõrval õppisin märkama omakandi linateoseid. Võib-olla sellepärast, et „Mootorratturhiired Marsilt” polnud Eestisse veel jõudnud? Ei tea. Minu põlvkonnakaaslased suhtusid ja suhtuvad paljuski siiani eesti animafilmi kui millessegi odavasse, segasesse ja alaarenenusse. Sõna „klaasikillumäng” oli sõimusõna, mis tähistas just sellist primitiivset, arusaamatut ja seetõttu nõmedat meelelahutust. Midagi läks kuskil valesti, juba tollel ajal tundusid nii Kalju Kivi „Klaasikillumäng” kui Undi ja Volmeri „Nõiutud saar” mulle lummavad. Ma tundsin eakaaslaste ees koguni piinlikkust, kui avastasin, et mulle meeldib ka Priit Pärn, kes ju teatavasti ei oska isegi joonistada. Keegi ei öelnud ega õpetanud mulle, et näe, need asjad on kõva kultuura, et neid peab igal juhul vaatama. Õnneks või kahjuks ei osanud tolleaegne haridus mulle neid ilusaid asju vastikuks teha, nii nagu ta tegi näiteks eesti kirjandusega. Võib öelda küll, et eesti animafilmi suhtes on mul miski kaasasündinud viga küljes.

Nondel aastakümnetel toimus väga kurb protsess, mille käigus meie oma maailmatasemel animafilm kultuurinähtusena marginaliseerus. Miks see nii juhtus?

Osalt oli selles süüdi seesama allergiline reaktsioon äraleierdamisele. Lääne laiatarbe animafilm jõudis tollal meile vaevaliselt. Mäletan, kuidas me lastena aastaid vaatasime kinos ühte ja sedasama Disney filmi, mis oli pärit 1920. aastatest. Seevastu sai televiisorist ja kinolinalt külluses vaadata nõukogude multifilme, nii laste kui täiskasvanute omi. Kuna meil ei olnud tollal veel meelelahutuslik laiatarbefilm kunstilisest autorifilmist eksplitsiitselt eraldunud, siis kõik, mida eksponeeriti, isegi kõige hullem saast oli mingis mõttes autorifilm. Et meedias valitses „autorifilm”, meedia aga oli osa nõukogude propagandasüsteemist, lääne laiatarbefilmi aga tauniti, siis tekkis tavavaatajal umbusk mis tahes sellise „kuntsi” suhtes. Ka eesti animafilm omandas ideoloogiliselt negatiivse märgi, kui tahes kriitiline see nõukogude võimu suhtes ka polnud.

Osalt oli süüdi 1990. aastate kultuurikriis. Kõigi nõukogudejärgsete maade filmiproduktsioonis toimus järsk langus. Langesid tootmismahud, rahastamine kahanes peaaegu olematuks, senised struktuurid varisesid kokku, uued aga ei olnud jõudnud veel tekkida. Filme tehti üldse vähe, mis siis veel rääkida animafilmist. Tehti vähe ja tihtipeale oli ka kunstiline tase allpool igasugust arvestust. Lääne meelelahutustööstusega konkureerimine tundus peaaegu võimatu, autorifilmist ei julgetud eriti isegi mitte unistada. Eesti animafilm lihtsalt ei jõudnud mitte mingisugusel kujul vaatajani.

Uuel aastatuhandel on olukord hakanud muutuma. Eesti multiplikaatorid on tekitanud oma, kodumaise, igati konkurentsivõimelise laiatarbe-animafilmi. „Lotte” edu puhus elu sisse Eesti Joonisfilmile, kus nüüd julgetakse koguni taas autorifilme teha. Aeg on edasi liikunud, uued põlvkonnad filmivaatajaid peale tulnud. Endised ideoloogilised tähendused on kaotamas mõjujõudu, uued vastandused peale tulemas. Eesti filmivaataja võib-olla küll ei tunne eesti animafilmi nii hästi kui võiks, aga ta pole selle suhtes ka enam nii tõrjuvalt meelestatud.
Et animafilm ja kunst on tihedalt seotud, seda on meie enda filmikunstis juba Rein Raamat veenvalt näidanud. Et animafilm filmiliigina avab visuaalse kunsti ees täiesti uue mõõtkava, seda on küll tihti mõistetud, kuid minu arvates mitte piisaval määral ära kasutatud. Ometi on just animafilm selleks sillaks, mis võimaldab kaasaegsele kunstile ligipääsu ka nendele inimestele, kes ei ole krestomaatiliste võtmetekstidega tuttavad. Animafilmi meedium lõhustab ja avab visuaalse kunsti hermeetilisi maastikke. Seetõttu on animafilmi analüüs vältimatult ühtlasi ka kunsti analüüs. Kunstnik kujundab filmi, annab talle oma näo, atmosfääri. Animafilmi puhul kehtib see tuhandekordselt.

Kui animafilmi tegijaid niimoodi laias laastus ja meelevaldselt jaotada (igasugune jaotamine ja sildistamine on aga kunsti puhul paratamatult meelevaldne ja lootusetult subjektiivne), siis võib rääkida neist multiplikaatoritest, kes jutustavad lugu, narratiivi, ja neist, kes liiguvad hääletult visuaalse kunsti sügavikes. Kui rääkida eesti animafilmi ajaloost, siis näiteks Pärn ja Tuganov jäävad ehk lugude jutustajaiks, Pars, Raamat, Kütt ja Kivi aga esindavad n-ö kunsti liikumises või koguni visuaalset kunsti ajalises dimensioonis. Kumbki jaotuse osapool pole parem kui teine, pealegi on olemas loendamatuid vahe- ja üleminekuvorme. Liiati tuleb mõlema puhul mängu lavastuslik mõõde. Ei jutustust ega pilti pea lavastama, aga nii liikuvad pildid kui jutustus piltides nõuavad lavastajakätt. Ajal ja liikumisel on omad proportsioonid ja omad kuldlõiked.

Joonisfilm „Ussinuumaja” (Eesti Joonisfilm, 2012, 15,5 min), režissöör, stsenarist, kunstnik ja monteerija Priit Tender, helilooja Olga Letõkai, operaator Marje-Ly Liiv, produtsent Kalev Tamm.

Äsja lõppenud 2012. aasta tõi kaasa kaks verivärsket linateost Eesti Joonisfilmilt: Priit Tenderi „Ussinuumaja” ning Kaspar Jancise ja Vladimir Leštšovi „Villa Antropoffi”. Tinglikult (väga tinglikult) kehtib kaksikjaotus ka siin. Priit Tender kisub meid mingisse hullumeelsesse kunstilisse tegelikkusse. Ja kui „Ussinuumajas” on olemas veel mingisugune alusnarratiiv, siis näiteks tema varasemas filmis „Köögi dimensioonid” pole muud kui puhta visuaalse vormi orgia, tõsi, väga täpselt tempoga rütmistatud orgia.

„Ussinuumaja” nii äärmuslik ei ole. Aluseks on tšuktši muinasjutt, mida ma maakeeli lugesin juba 1980. aastate alguses kümneaastase poisikesena. Kogumiku nimi on „Unesnõiduja”, sel on pehmed mustad kaaned, jutte illustreerivad veidrad, millegipärast natuke hirmutavad illustratsioonid. See oli osa tollest võluvast pisikeseformaadilisest muinasjuturaamatute sarjast. Narratiivis Tender midagi muutnud ei ole: elavad meest-naist, mees on kütt, naine kannab kodu eest hoolt. Et neil lapsi pole, otsustab mees naise ära tappa. Aga otse ta seda ka teha ei julge, niisiis ehitab ranna peale kividest ilma ukseta maja, selle sisse paneb elama ussid. Käib ja kütib, nuumab usse, koju ei vii midagi. Nuumab usse, et saaks lõpuks naise ussidele sööta. Mis edasi, seda saab igaüks juba ise vaadata.

Tšuktšid „vähem arenenud rahvana” ei olnud Proppi muinasjutu skeemi ja muude taoliste vahvate tsivilisatsiooni saavutustega kursis, seega on ka „Ussinuumaja” meelikõditavalt eksleva sündmuskäigu ja kokkusõlmimata lõpuga segane lugu. Kunstilises vormis, milles Tender ussinuumaja lugu esitleb, pole aga midagi segast või ekslevat: see on täpne, väljapeetud, pingestatud. Vormipoeetilised kujundid avaldavad muljet, vähemalt mul on põnev näha taevast kui üht suurt jääkaant ja päikest kui sünkjate pragudega musta auku selles. Öötaevas on ämblikuvõrk, kuu aga suur helendav lõngakera. Peamiste tegelaskujude vormimisel kasutatakse fotoanimatsiooni, s.t muidu joonistatud tegelastel on näitlejate liikuvad fotonäod.  Fotoanimatsiooni ja joonisfilmi kokkusulatamine on äärmiselt riskantne ettevõtmine, antud juhul aga mõjub igati asjakohaselt. Liikuv fotonägu viitab psühholoogilisele reaalsusele, mis vastandub nähtavale, tinglikule, müütilisele tegelikkusele.

Kui nüüd küsida, et mida see film nüüd õieti tähendab või mis ta sõnum õieti on, siis mina tõesti vastata ei oska. Ma arvan ka, et ei peagi. On see nii oluline? Film toimib. Kes tahab, võib sealt välja lugeda mida tahes, aga see on tõesti tema enda asi.

Priit Pärn on demonstreerinud, et animafilm võib narratiivi kanda ka ülimalt nappide visuaalsete vahenditega. Pärn ja tema minimalism on loomulikult mõjutanud eesti nooremate animaatorite arengut ja nende väljendusvahendite valikut – keda vähem, keda rohkem. Kaspar Jancis seisab vahest Pärna filmikeelele kõige lähemal – seda kõige paremas mõttes. Tema „Weizenbergi tänav” näiteks meenutab mulle kohe Pärna „Kolmnurka”.

Joonisfilm „Villa Antropoff” (Eesti Joonisfilm ja Lunahod, 2012, 13 min), stsenaristid ja režissöörid Kaspar Jancis ja Vladimir Leštšov, kunstnik Vladimir Leštšov, helilooja Kaspar Jancis, produtsendid Kalev Tamm ja Vladimir Leštšov.

„Villa Antropoff” kannab minimalistlikku animajutustuse traditsiooni ausalt edasi. Kaspar Jancis jutustab lugusid, teeb seda haaravalt ja lõbusalt. Tema filmides saavad visuaalsetest kujunditest sümbolid, mis kõrvuti sündmustiku põhiliiniga moodustavad intrigeerivaid all- ja kõrvalkontekste. Olustikulise satiiri varjus hiilivad sotsiaalkriitilised vihjed või siis puhas, süüdimatu absurd.

„Villa Antropoffis” näiteks kujutatakse mingi rikkuri pulma kuskil maakirikus. Kõigil asjaosalistel on suu nii raha täis topitud kui vähegi võimalik ja kas maksab siis imestada, et kirikutorn lehvib õhuvoogudes nagu tuulelipp. Neeger, kelle ainsaks varanduseks on kasutatud kondoom, ujub üle mere tõotatud maailma, valge mehe paradiisi. Ta satub untsu läinud pulmapeole, avastab kuskilt palja pruudi, keerab tolle rinnal nibu küljest, pruut teeb õhus tiiru ja muutub tühjaks kotiks. Lõpuks see hoone, kus pidu peetakse, lõhkeb, tõmbub kokku, lendab taevasse ja kukub järjekordse neegripoisi jalge ette kasutatud kondoomina. Väga mürgised kujundid, väga hambulised paralleelid, väga kolmemõttelised vihjed.

Mul on väga hea meel, et autorifilmi traditsioon eesti multiplikatsioonis pole välja surnud, et tegijaid jätkub ja et need tegijad on nii eripalgelised, et latti ei lasta kuidagi alla. Ja kui nii saab rääkida pelgalt Eesti Joonisfilmis viimastel aastatel tehtu põhjal, siis võib laiem pilt olla ehk veel lootustandvam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht