Kummardus Mikk Mikiverile

Olev Remsu

 

Mikk Mikiver dokumentaalfilmis “Mikk”. Kaader filmist

 

“Mikk”, stsenarist Jaan Kruusvall, režissöörid Rein Raamat ja Peeter Brambat, operaatorid Arvo Vilu, Mait Mäekivi ja Rein Raamat, teksti esitaja Tõnu Mikiver. Produtsendid Helvi ja Rein Raamat, 52 min, video. Raamat-Film, 2006. Esilinastus kinos Sõprus 1. IX 2006, Eesti TVs 4. IX kl 20.05.

 

Meil on väärtusi, mis ei tohiks tolmuks pudeneda. Väärtusi, mille vastu austus võiks kesta igavesti. Üks neist on Mikk Mikiver (4. IX 1937 – 9. I 2006). “Tellimus” Mikiveri meie keskel hoidmiseks ripub õhus, nii hingeliselt kui ka sotsiaalselt. Aga ka latt on hästi kõrgel…

Dokumentaalfilm peaks vaatajas looma juuresolekutunde, rikastama teda elamusega olukordadest, kuhu vaataja ise ei pääse.

Mikk Mikiveriga oli nii, et ühelt poolt oli ta justnagu meile kõigile kättesaadav. Pole ju kaua aega möödas, mil ta vaatas vastu teleekraanilt ja kaanepiltidelt, võttis sõna, andes hinnanguid ka nende asjade kohta, millest ta ise eemal seisis. Filmis “Mikk” on keskendutud sellele ajale Mikk Mikiveri elust, mil kuulsus elas avalikkuse eest varjul, tagasitõmbunult Võsul, kunagi Georg Otsale kuulunud suvilas. Aastast 2003 kannatas ta raske haiguse käes. Näitlejal, kelle häält tundis arvatavasti iga eestlane, oli raskusi rääkimisega.

Niisiis, vaataja on viidud erak-Mikiveri juurde Võsule. Ent vaatajale on avatud ka kuulsus-Mikiveri eraklus: ei koosnenud tema elu ju üksnes aplausidest, kummardamisest publikule, presiidiumides istumisest, rollidest ja lavastustest, järjekordsete autasude vastuvõtmistest. Tema elus oli tähetundidelgi palju seda, mis ühiskonna eest peidus. Ei mäleta, et peale Enn Säde Jüri Müüri filmi  oleks mõnes muus Eesti filmis nõnda avameelselt räägitud nimeka portreteeritava alkoholisõltuvusest nagu “Mikus”?  Ja kas meeste suurus sellest kahaneb? Ei, sugugi mitte, lisandub vaid ülevkurba helistikku, pealegi avaneb selle kaudu ajastu olemus.

Filmis pole varjatud ka seda, et eneseteostuse huvides oli Mikiver valmis olema komsomolistaar ja parteisõdur. Ja kavalad aparatšikud lihtsalt kasutasid teda oma vapiloomana. Mikiveri tiivaripsutamisi põhjendab humanist Jaan Kaplinski, kes teatavasti oli toona ebaõiglaselt alla surutud. Mõne endise parteikaaslase jutt oleks mõjunud eneseõigustusena ja vähem veenvalt. Stsenaristi lask kümnesse.

Ent Mikiver ligineb võimule veel teistki korda elus, Laulva revolutsiooni ajal saab temast niivõrd-kuivõrd pärispoliitik, ta tõuseb koguni NSVL rahvasaadikute kongressi saadikuks. Ta peab nn positiivseid kõnesid, võitleb Eesti vabaduse eest. Ja tulemus on jällegi sügav pettumus. “Mikust” jääbki ühe sõnumina kõlama mõte, et poliitika võib ausat inimest kägistada igal ajal, tehtagu siis poliitikat rahva poolt või rahva vastu. Tänase Toompea kirbutsirkuse ajal on see tõdemus eriti aktuaalne.

Mikk Mikiveri isiklikku elu on valgustatud kolme abielu hindamisega ning siin on autoritel jätkunud nii delikaatsust kui ka järjekindlust. Libastumisigi on käsitletud ausalt, nõnda et ekraanil ei paista esindusfilmi dekoratiivpühak.

“Miku” ülesehitus on lihtne: kronoloogiline elulookäsitlus ning intervjuud inimestega, kes peategelast hästi tundsid. Igasugune vormiga eputamine oleks tundunud autorite katsena teostada pigem ennast. Lihtsus tõstab aga esile üksnes Mikiveri.

Olgu siin üles loetud usutletavad, kuna ka nemad annavad filmile kvaliteedi: Guido Kangur, Tõnis Mägi, Aarne Üksküla, Jaak Allik, Reet Mikkel, Ervin Õunapuu, Angelina Semjonova, Ain Lutsep, Lea Tormis, Eri Klas, Fred Jüssi, Lilian Vellerand, Jassi Zahharov, Viive Ernesaks, Endel Nõgene, Helvi Raamat, Adolf Šapiro, Carmen Mikiver, õde Mai Mikiver, vend Tõnu Mikiver, Kalju Haan, Elmo Nüganen, Mihhail Švõdkoi… ega keegi ometi vahele jäänud? Kõik need inimesed on oma filmi tulekuga austanud meie Mikiveri.

Filmi esimeses pooles on palju ajastupäraseid arhiivilõike Tallinnast ja toonasest elust, eriti mõjus oli abielu registreerimine Ada Lundveriga, mis avas oma näilisele pealiskaudsusele vaatamata Mikiveri hella üksiolekut keset peokära vahest kõige sügavamalt.

Filmi üldiselt heast tasemest allapoole jäävad mõlemad Soome lõigud ning odavavõitu sümbolina mõjuvad kaadrid, kus Mikiver oma viimaseid lavastuskavatsusi liivale kirjutab. Filmist õhkub karmi ja õilist, realistlikku tegelikkusepeegeldust, igasugune kujundlik ümberütlemine tundub olevat mõnest teisest ooperist. Võib-olla on ülearu palju ka  lõike kunagistest filmidest ja lavastustest, nende tagant ei paista portreteeritav enam hästi välja.

Kõige rohkem läks hinge vend Tõnu meenutus, kuidas nad Mikuga komme jagasid, ning õde Mai jutt, et neil olid Mikuga kahe peale ühed pidulikumad kingad. Need on säravad piisad, milles peegeldub ookean – ajastu ja inimesed oma ajas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming