Kultuur 2020 – Pontu seiklused Euroopas

Me peaksime veenduma selles, et räägime Eestis filmist endiselt kui kultuuriobjektist.

TRISTAN PRIIMÄGI

Värskes 2008. aasta panganduskriisi käsitlevas mängufilmis „Suur vale” („The Big Short“, Adam McKay, 2015) kõlab umbes selline sentiment: pangandusealane finantslingo ongi selleks välja mõeldud, et hoida laia massi eemal tõeliste otsuste tegemisest. Raske on talupojal kaasa rääkida, kui täit arusaamist teemast ei ole. Umbes sama argumendi teravik on olnud suunatud ka Taavi Rõiva pihta seoses pagulastemaatikaga: kuskil midagi otsustatakse ja rahvas saab hiljem tagajärgedega tutvuda. Usutakse võimu järjest süveneva rahvast isoleerituse stereotüüpi. Eks seda ole ka mugav uskuda, sest see võimaldab projitseerida oma argimured kellelegi teisele.

Eelmise aasta kevadel aset leidnud vaidlused Euroopa komisjoni digitaalse ühisturu voliniku Andrus Ansipi taktikepi järgi Euroopa Liidu liikmesriikides planeeritava digitaalse ühisturu teemadel1 on päädinud sellega, et komisjoni sõnul säilivad territoriaalsed filmiõigused. Ehk ei realiseeru ka kõige mustema stsenaariumi vormis senised filmitööstuse suurimad hirmud: kaob võimalus müüa filme Euroopa riikidesse eraldi (mitte Euroopasse üldse) ja väljapääs olukorrast osutub ühtlasi sissepääsuks Ameerika gigantidele nagu Netflix, kellega tuleks Euroopa väikeriikidel ja -tootjatel hakata tähelepanu pärast võitlema ühistel alustel. Kogu selle palagani raames räägiti vähe sisust ehk sellest, millised on need filmid, millele need vabadused laienevad.

Lihtne oli selles retoorikas kaotada silmist film kui kultuuriobjekt ja hakata seda käsitlema millegi sama elutuna kui koera laip, mida Saalomon ja Vesipruul kordamööda üle tara loobivad. Meie andmed Eesti filmi kohta ühtivad selle koera omaga. Me teame, et ta nimi oli Pontu ja ta kuulus Tatikale, aga milline oli tema elu enne tüliõunaks saamist, sellele me postuumselt enam tähelepanu ei pööra. Objekt on sama, aga tema roll laiemas narratiivis on muutunud. Mõneti on see vastuolu alati filmivaldkonda iseloomustanud. Skisofreenilises olukorras üritavad kunstnikud laiutada tiibu ja muu tööstus neid sundida lendama ettenähtud trajektoori pidi, toimivad teatud kokkulepped (sest muidu ju ei sünniks filmid), aga filmitegijate ja rahastajate-produtsentide-turundajate vahel jääb ilmselt alatiseks alles põhimõtteline eesmärkide vastuolu. Filmivaldkond liigub edasi nende kahe pooluse omavahelise hõõrumise pinnal. Eeldusel, et valitseb tasakaal.

Albert Schweitzer väljendas muutuvate jõuvahekordade pärast muret umbes selliste sõnadega: kuningatele ei anna pärast tööstusrevolutsiooni enam nõu mitte filosoofid, vaid töösturid. Ühiskonna prioriteedid on muutunud. Üldise hüvangu sildi all muudetakse kultuuri rolli sotsiaalses hierarhias ja allutatakse see mingitele elututele, formaalsetele, ametlikele mehhanismidele, et mõõta kaootilist kunstilist impulssi ratsionaalsete parameetrite abil.

Loodan väga, et seda suundumust ei peegelda kultuuriministeeriumi hiljutine pressiteade selle kohta, et kultuuriministri audiovisuaalse sektori nõunikuks (ehk talupojakeeli filminõunikuks) on veebruarist alates määratud Mati Kaalep, kes on pressiteate sõnul kaitsnud õigusteaduse magistri kraadi Tilburgi ülikoolis, spetsialiseerudes IT-õigusele. Võttes nüüd arvesse Eesti seotust sellesama digitaalse ühisturu projektiga (volinik on ju eestlane!), on seda problemaatikat hakatud Eestis käsitlema filmivaldkonna keskse probleemina, justkui oleks see mingi Eesti filmi asi, mida peaks ajama. Ma pole lõpuni veendunud, et see on üldse nii oluline probleem.

Tegemist pole ju sisulise, vaid sisu reguleeriva nähtusega. Teiselt poolt on Eesti kinnitatud Euroopa Liidu eesistuja­maana 2018. aasta jaanuarist juulini ja meil peab ju olema selleks ajaks kodutöö tehtud, ehk midagi sellist lauale panna, millest me saame rääkida „Eesti asjana“. Tegelikult aga astutakse filmi kui kunstiliigi arengus samm hoopis küsitavas suunas, kui pööratakse prioriteet kinolt väikestele ekraanidele ja filmide digitaalsele tarbimisele. Veelgi enam, filmidelt teletoodangule, kuna järjest rohkem on selles digitaalse juurdepääsu teemas ja geoblokeeringu kaotamises juttu sellest, kuidas eestlased välismaal peaksid saama vaadata eestikeelseid omasaateid ükskõik, millises Euroopa riigis. See kõik on muidugi väga tore, aga kas see on Eesti filmikunsti arengu seisukohalt kõige olulisem?

Tahan muidugi härra Kaalepile tunnustust avaldada, et tal on julgust noore ja ilmselt tegusa mehena astuda sellele eeldatavasti mitte kõige populaarsemale tööpostile ja võtta see filmiasja ajamine enda peale. Tahaksin olla aga ka veendunud, et garanteeritud poleks pressiteatest filminõuniku ametikirjeldust tsiteerides üksnes „õigusaktide ja eelnõude ettevalmistamine“, vaid, taas sealtsamast, ka „audiovisuaal- ja meediavaldkonna arengu tagamine“. Filmiajakirjanikuna on mulle Eesti filmi­kunsti kui meie kultuurilise pärandi lähema ja kaugema tuleviku planeerimine väga oluline ja tulevased põlved ei jää ilmselt mäletama õigusaktide ja eelnõude ettevalmistamist, vaid hakkavad otsima filmitekstidest seda igipõlist eestlane olemise mõtet, mis on väikesele hääbuvale rahvale nii oluline.

Kultuuri on viimaste aastate jooksul üritatud järjekindlalt loomemajanduse ja muude retooriliste hoobadega panna sõltuma majandusest, muuta ta teise valdkonna jätkuks. Sellised korduvad argumendid nagu „olgu majandus kõigepealt korras, siis saame lubada ka kultuuriga tegelemist“ ei luba mul seda valdkondadevahelist suhet nimetada sünergiliseks. See on okupeerimiskatse. Samamoodi peaks hea seisma, et kultuur ei muutuks nagu majandus pelgalt juriidiliseks objektiks üleeuroopalise lõimumise protsessis. Rahal ei ole nime, statistikal samuti mitte.

Taas Schweitzerilt: „Meie poliitiliste ja sotsiaalsete olude viletsus seisneb ju suures osas selles, et nii juristidel kui diletantidel puudub elav ja vahetu õiguse mõiste. Mõistusemõtlemise ajastul ei ole säärast mõistet. Nähti vaeva inimese olemuses antud põhiõiguste püstitamise ja tunnustusele viimisega (loomuõigus ja loomuseadused). Hiljem sellest loobuti. Ajalooliselt põhjendatud õigus vahetas välja loomuliku õiguse. Lõpuks jõudsime rahuldumiseni puhtalt tehnilise õigusega.“2

Talupoegadele peab jääma lootus, et mured jõuaksid kuningate kõrvu ka filosoofide vahendusel.

1 Tristan Priimägi, Digimuundumine pan­eurooplaseks. – Sirp 8. V 2015.

2 Albert Schweitzer, Kultuur ja eetika. – Eesti Raamat, 1984.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar