Kulla PÖFFi korraldajad!

Arvo Pesti

Teile kirjutab veendunud PÖFFi fänn ja parandamatu filmifriik. Olen Teie detsembrikuist tulekut oodanud kõik need kaksteist aastat nagu hingeõnnistust, varakult hakanud raha koguma ja iga aasta vaadanud kaugelt üle kümne filmi. Hea meelega riputaksin selle öise hundi rasvasele rinnale vabariigi medali! Ikka  olen rahuldanud oma spetsiifilist huvi värske slaavi kinokunsti asjus, olen näinud kümneid filme, mida ei leia ei telekast ega ketastelt. Ja ikka on enamik neist filmidest jooksnud sõna otsese mõttes linadel, mitte ekraanidel, ruumides, mis ei ole kinosaalid, heliga, millest sageli ei saa aru, kas lauldakse, räägitakse või vaikitakse. Mäletan üht väga vinget filmi kadunud Karla katedraali väikeses saalis, kus iga filmirulli  läbisaamisele järgnes rulli vahetamiseks kulunud paus. Keegi ei trampinud jalgu ega möiranud, kõik ootasid vaguralt ja leplikult, sest tahtsid näha seda filmi. Sellised on meie olud, ütlete! Ega senini kurtnudki – midagi ju ikka nägi ja kuulis ning oodata oli paremaid olusid. Huvitav, et need veel saabunud ei ole. Äkki siis järgmisel aastal, meeletu „kultuurikeskuse” valmiskerkimisega?  Aga on ju tänagi meil kvaliteetne välismaamaitseline ja -lõhnaline kobarkino oma hea tehnikaga ja enamasti ebakvaliteetsete filmidega. Ühes saalis õnneks ulubki PÖFFi hunt, kuid kahjuks vaid ühes saalis. Õnneks on veel hea kino pretensioonika nimega Sõprus. Veelgi pretensioonikamas Kosmoses on võimalik näha ja kuulda vaid suures saalis, väike saal tuleks likvideerida kui nähtus. Ning ülejäänud, kus kahjuks  käiatakse minu valitud filmide enamust, on endiselt, traditsiooniliselt, küla-kinotehnikaga voodilinal, tõesti tundub, et (käsitsi)vändatav väärtkino. Ei olnud siis võimalik leida veel üht sponsorit, et üürida teinegi kokakoola-saal? Ikkagi kaheteistkümnes aasta juba! Ja pilet maksab Teil igal pool ühepalju, nii kääbik-vaatamise kui ka super-surround-jne puhul. See kõik aga on (minu silmis) veel väike sigadus – tulen igal juhul järgmisel aastal tagasi.

Kirjutama ajendas mind hoopis muu, see, mida te olete võimelised muutma ja kuidas veel! Nimelt filmide tõlkimine. See, et tõlgitakse enamasti kehvasti, on kahjuks juba kanooniline tõde. Kuid see, mida Te tegite ühe selle aasta parima filmiga, Kirill Serebrennikovi „Jüripäevaga” – on suur sigadus! Alates autori nime valesti kirjutamisest, filmi pealkirja ärasoperdamisest  (“Jurjevi päev” – tule taevas appi!), oli kogu tõlge lihtsalt häbiväärne. Selles filmis on tekstil väga oluline roll, see on osa ühest vägevast tervikust. Mitte iga filmi puhul ei ole see nii ja mitte alati ei mängi tekst olulist rolli. Tundub, et tõlgitud on inglise keelest, see tõlkija-inimene ei ole filmi ilmselt vaadanudki rääkimata sellest, et vene keelest ei tea ta mõhkugi. Ärge siis üldse tõlkige, kui te ei suuda palgata  korralikke tõlkijaid! Kosmos II-s oli ju Aleksandr Proškini „Ela ja mäleta” (eestikeelse) tõlketa, ehkki helitehnika halva kvaliteedi tõttu oli isegi spetsialistidel Siberi vene keelest raske aru saada.

Aga see selleks! Jumal tänatud! – vähemalt jäi solkimata, nagu seda tegite Kirill Serebrennikoviga. Film on võimas! Kui kohe pärast üle kahe tunni kestnud pingelise seansi lõppu ühelt noorelt inimeselt,  kes vene keelt muidugi ei oska, küsisin, et kuidas meeldis, siis kehitas ta õlgu – „ei saanud aru” –, sest visuaalne ja tekstiline pool ei läinud ju kokku, mingi täielik abrakadabra, eesti keeles „Kört-Pärtli särk”. Olge muidu mõnusad ja tublid! See, et peaaegu ükski film ei alanud õigel ajal ning vaid ühe korra kuulsin selles asjus vabandamist, on ju tühiasi.

Jõudu teile ja tuleme ikka ja jälle! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming