Kuldne Palmioks läks onukese unenägudele

Jaak Lõhmus, Cannes-Tallinn

63. Cannes’i filmifestivali kokkuvõtteks      2010. aasta Cannes’i filmifestival jääb meelde viimaste kümnendite kõige jahedama ilmaga kinopeona. Jahenemine on muidugi mõista toimunud ka filmitootmises, festivali tänavapildis  ei ole allkirjutanu kunagi näinud nii vähe filmiplakateid, tühjadelt reklaamipindadelt peegeldub kulude kokkuhoid. Filmiturulgi hakkasid kaupmehed asju kokku pakkima päev varem kui mullu, juba kolmapäeva õhtul. Kui enne 2008. aastat võis igal aastal märgata, et audiovisuaaltööstus (siin fookusega mängufilmidel) muudkui laieneb ja laieneb, siis praegu kogeme pigem rahulikku sihiseadmist edaspidiseks. Ei taha siin hakata lugejat koormama  statistikaga, sellest, mis on toimunud, leidus Cannes’is informatsiooni küllaga ja küllap vähemalt osaliselt peaks seda Sirbiski vahendama. (Detailidesse laskumata praegu ainult niipalju, et vaatamata kriisile püsis 2009. aastal valminud kodumaiste filmide arv Euroopa Liidu maadel enam-vähem varasemal tasemel, langust on märgata peamiselt väikestes riikides, näiteks Saksamaal ja Poolas valminud filmide arv isegi kasvas – filminduse  muutusprotsessid on pikaajalise triiviga).

Väike filmimaa võiks toimetada umbes nii, nagu räägib legend jaapanlastest suure sõja järel: nad käisid maailmas ringi, kirjutasid kõik üles ja tegid lõpuks ise kõige paremini. Millegipärast on filmieestlaste Cannes’iski käigud viimasel ajal suubunud vaiksesse omas rasvas praadimisse … Enam ei arutata ühiselt, mida kodus paremini teha, kuidas paremini oma maa filmindust tutvustada, kuidas paremini  filmielu korraldada, paremat filmifestivali teha, paremini filmiklassikat restaureerida vmt. Kõik oleks justkui nagu valmis, kõik oleks justkui väga selge. Aga tarvitseb vaid kodust ära käia, kui näed, et saab küll paremini – ent nüüd tagasi festivalitulemuste juurde.     

Vaimude maailmas

Kuldse Palmioksa minekut Tai budistlikule lavastajale Apichatpong Weerasethakulile tema viienda filmiga „Onu Boonmee, kes oskab meelde tuletada oma eelmisi elusid” võib vist omal kombel võtta ajamärgina. Liiga palju action’it, vägivalda ja jutte kriisi(de)st võib osutuda väsitavaks. Apichatpong Weerasethakuli  film lähtub elu pidevuse ja lõpmatuse veendumusest, liginev kehaline surm on peategelasele ainult ajendiks laskuda mõtlusse olemise sügavustest, klaarida enda sees oma suhteid, vaadata üle, mis elu(sid) on elatud. Nii kohtubki ta nn omastega, kes on vahepeal siirdunud mõnesse teise eksistentsivormi ja liiguvad maa peal vaimude, loomadena või kes kuidas. Kõik on kokku unenägu, võiks selle filmi kohta ütelda. Kummaline,  et Apichatpong Weerasethakuli film kordab oma peajoonelt samuti Kuldsele Palmioksale võistelnud Alejandro González Iñárritu „Biutifuli” lugu: ka Javier Bardemi mängitud tegelane peab enne oma surma „majapidamise korda tegema”, nagu soovitab üks tema sõber. Ainult lähtepunkt on vastandlik. Iñarritu jaoks on peategelase surm lõplik rajajoon, Weerasethakuli jaoks ainult üks samm teekonnal. Oma filmi kommenteerides ütles budistlik lavastaja  Cannes’is”: „Reinkarnatsioon ning usk vaimudesse on meil vägagi veres, Tais usub neisse asjadesse 90 protsenti elanikkonnast”. „Biutiful” oli film, millest sai traagika kaudu katarsise, „Onu Boonmee” sisendas eluusku midagi otse jutlustamata. Otsus Kuldse Palmioksa tänavuse laureaadi osas paistab igati loogiline, kui meenutada vaid žürii presidendi Tim Burtoni kreedot „filmid on minu jaoks alati olnud nagu unenäod”. 

Moraaliküsimused vägivalla palge ees

Kaks tähtsamat auhinnasaajat, prantsuse lavastaja Xavier Beauvois’ („Inimestest ja jumalatest”) ja Tšaadi kineast Mahamat-Saleh  Haroun („Kisendav mees”) analüüsisid tegelaste käitumist olukorras, kus nood seisavad surmaga silmitsi mitte mõne parandamatu terviserikke pärast nagu kahes eespoolmainitud filmis, vaid poliitiliste ja ka ideoloogiliste kataklüsmide tagajärjel puhkenud vägivallalainetustes. Olukorras, kus tuleb teha eluliselt saatuslikke otsuseid. Mõlemad filmid oleksid väärt ka Eestis näidata. Kas neile just kinos vaatajaid jätkub, aga  PÖFFil kindlasti.

Põnevaid filme oli valikus veel. Ja žürii(de) otsuseid seekord väga kritiseerida ei tahagi. Üllatav oli ainult parima lavastaja auhinna ning ka FIPRE SCI preemia saanud prantsuse kineast Mathieu Amalric oma täiesti keskpärase psühholoogitseva jantmänguga „Ringreisil”. Ja üllatus oli ka see, et Mike Leigh’ mõnuskurb elurõõmuotsing „Veel üks aasta” pidi leppima ainult hea kohaga kriitikute hinnangutabelis,  aga auhinda ei tulnudki. Juba loetleti autoreid, kelle uusi filme saab näha kolme kuu pärast Veneetsias. Terrence Malick, Danny Boyle, Clint Eastwood, Sofia Coppola, Takashi Miike, Susanne Bier, Wayne Wang jt. Elame, näeme.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming