Kuku mammuti seljas ja pudelipõhjas

Tarmo Teder

Arvo Kukumägi tegi verinoorelt mitmetes eesti mängufilmides hiilgerolle, kuid ei sobitunud draamalava laudadele ja hakkas juba üle 25 aasta tagasi elama vabakutselise filminäitleja heitlikku elu.          Dokumentaalfilm „Kuku: mina jään ellu” (Kuukulgur Film, 2010, 87 min), autorid Arvo Kukumägi, Andres Maimik, Kaidi Kaasik ja Martin Männik. Operaatorid Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Mihkel Soe ja Martin Männik. Monteerija Martin Männik, helirežissöör Horret Kuus. Esilinastus 22. II kinos Sõprus.          Alkohoolik peab kirjutama alkohoolikust –  kõlksub kui aksioom ja sõna „alkohoolik” kõlab eesti keeles alati omajagu halvustava, etteheitva varjundiga. Ometi on alkohol olnud aastatuhandeid kultuuri orgaaniline osa ja muusade jüngrid on seda ikka meeleldi tarvitanud. Viin olla tarkade inimeste jook, aga igal suurelgi targal on oma mõõt, mille järel ta lolliks hakkab minema. Arvatakse, et filminäitleja võib teatrinäitlejast (kes peab pikki tekste omale pähe taguma) rohkem juua, aga kaameli  moodi ei tohi filminäitlejagi neelata, eriti veel siis, kui ta juba aastatega omale näo ette on joonud, nagu on öelnud Bergman. Talle omaselt liialdades ütleb Arvo Kukumägi, et tema ei tea ühtegi head näitlejat, kes oleks purukaine.   

Ka rüüpsijatel ja parajuslastel, kes kipuvad alkohoolikusse suhtuma pejoratiivse üleolekuga, tasuks alati meeles pidada, et alkohoolik pole mitte eelkõige joodik, vaid tegu on meditsiinilise mõistega. On alkohoolikuid, kes pole mitukümmend aastat tilkagi suu sisse võtnud, aga  tunnistavad ennast täiesti siiralt alkohoolikuks, kuna on sügavalt teadlikud eneses varitsevast haigusest, mis võib väiksemagi rüüpe korral taas puhkeda. On lihtsalt inimesi, kes on sellise psühhofüüsilise konditsiooni ja eelneva eluviisiga, et nad on elu lõpuni latentsed alkohoolikud, halvemal juhul ka hooti joodikud.   

Üldjoones selline, kord kuiva suuga alkohoolik ja siis raevukas või depressiivne joodik,  paistab siin vaadeldava filmi „Kuku: mina jään ellu” kangelane Arvo Kukumägi – suur eesti filminäitleja, kes tegi verinoorelt mitmetes mängufilmides hiilgerolle, ei sobitunud draamalava laudadele ja hakkas juba üle 25 aasta tagasi elama vabakustelise filminäitleja heitlikku elu. Liiga lihtne oleks väita, et Kukumäele ehk Kukule lõid kuulsus ja viin korraga liiga noorelt pähe. See oleks primitiivne lähenemine, sest Kuku on mitmepalgeline, risti-rästi vastuoluline, peaaegu  alati atraktiivne tüüp, kes on oma psühholoogilise karakteristika suurest kõikumisamplituudist ise teadlik, annab sellest endale aru ja on omajagu eneseanalüüsipüüdlik. Kindlasti peab tähele panema asjaolu, et „Kuku: mina jään ellu” kangelane osales ise täievolilise autorina selle dokfilmi loomisel, ka montaaži juures, nii et Andres Maimiku võttegrupp pole teda mitte kuidagi alatult ära kasutanud. Doku kohutavad stseenid on Kuku ise heaks  kiitnud, ta ei püüa midagi varjata ja kui mõnda nüanssi häbenebki, siis saab tähelepanelikum vaataja sellest ikkagi aimu. Kuku ise annab oma aususe, julguse ja edevuse troikal piitsa, justkui sülitades vaatajale näkku, et sähke – selline ma kord juba olen ja parata pole midagi. Vahekokkuvõtteks peab ütlema, et ligi poolteist tundi pikk doku „Kuku: mina jään ellu”, mida võeti ligi kolm aastat, on kordaläinud katse portreteerida alkohoolik Kukut.       

Kangelane avaneb kümnetes olustikes ja meeleoludes, ta on teadlik oma kesksest rollist, tunnetab ja hoiab kontrolli all filminäitlejana neid piire, kus ülemäng võib tõsielu lõhkuma hakata. Lõpuks ometi on tal oma suur film, kus teeb naturalistlikult hiilgava ja hirmutava peaosa. Seejuures pole Kuku doku teisi autoreid ümber oma sõrme keeranud või on seda kohati  teinud eriti peenel moel. Hooti on ta oluline kaasdirigent, kes võis episoodiliselt ohjad üle võtta, kuid ilma Maimiku võttegrupita poleks me sellist Kukut näinud.     

Olulise kõrvaltegelasena, omamoodi halastajaõena ja „koduloomataltsutajana” avaneb filmis Kuku viimane elukaaslane Marit. Nemad kaks antakse proloogis, kus Kuku Tampere maja ees tänaval küsib, kas vaadata kaamerasse või ette, ja väidab, et ta oskab kõike. Mõne hetke pärast ta juba etendab oma pisaraid, ehk nutab tõeliseltki? See on meie Kuku, keda ei tohi tõsielus kunagi puhta kullatükina võtta. Tema säsi ja süü kuulub filmikunstile, tõelist Kukut  näeme suurel ekraanil.   

Lastakse katkendid filmidest „Tätoveering” (1977, rež Peeter Simm), „Metskannikesed” (1980, Kaljo Kiisk), „Arabella – mereröövli tütar” (1982, Peeter Simm), „Keskea rõõmud” (1986, Lembit Ulfsak), „Ideaalmaastik” (1980, Peeter Simm), mis võisid verinoorel tähel pähe hakata. Nüüd ta taarub Saatse külas Setumaal, oma lapsepõlvekodus Eesti-Venemaa piiri ääres kakerdades. Edasi viib liiklus Wismari haiglasse,  kiirabi oli pikalt viina küüsi kukkunud Kukule Tabasalu poe juurde järele tulnud. Tuntud nõelravija Olaf Leifi juures susatakse nõelu naha vahele, Kuku tahab joomist maha jätta, kardab usalduse kaotamist – seda enam tagasi ei saa. Tunnistab, et hea on kaine olla, et talle meeldib kaine olla, et on siis hoopis teine inimene, kes oma sõnul elus ära joonud rongitsisternitäie alkoholi. (See on muidugi liialdus, ilusam oleks veidi mõelda, vähem praalida ja öelda, et paarkümmend  aami.) Kuku jalutab koeraga mere ääres, meenutab, et Ulfsaki Lembit olla öelnud, et isegi kui sa pole kümme aastat tilkagi viina võtnud, on sul ikka joodiku maine juures ja sind ei usaldata.         

Kukul on siiski kümneid sõpru, kes tema sigadustele vaatamata pole talle elus selga pööranud. Heino Seljamaale tunnistab Kuku, et kavatseb usalduskriisi ületada, teatris mängida Richard Kolmandat või kuningas Leari või „Krappi viimases lindis”, mida pidavat ise  tegema. Alkohoolik teab, et tuleb hoida madalat profiili ega mitte ülbeks minna, sõtkuda jõusaalis raevukalt drenažööri, kuulda maksakontrollis, et väga hull ei ole. Abiks on ka isiklik perearst. Raske on lahti saada, kui füüsis ihaldab alkoholi. Ajusid ei suuda pesta ka esoteerik. Teine kõrvaltegelane filmis on Kuku sünnimail Heino Leming alias Külavanem, kelle haigus on ratastooli aheldanud. Kuku lükkab ta järve äärde kalale, meenutatakse vanu aegu,  siis lips ette, valge pintsak selga ja kirikusse. Pärast jumalateenistust surnuaiapühal lahkunute mälestuseks Kuku viina võtta ei saa, sest minevat hulluks ja hakkavat märatsema. Evelin Kivimaa kirjutab Kukust elulooraamatut. Kuku tunnistab, et on võtnud rotimürki, hüpanud alla kolmandalt korruselt, et poodi viina järele minna. Tallinna kodus Kuku räuskab, kraakleb, halvas mõttes esineb, kärakad on laual. Muula kannatusega Maritil peavad  olema raudsed närvid, et oma „lemmiklooma” ohjes hoida. Kangelase nina alla tuuakse paber, 13. juunil 2008. aastal nn järelravil on Kuku kirjutanud: „Kinnitus-veendumus: mina, Arvo Nikolai poeg Kukumägi olen võtnud endale kanda veendumust ja lubadust, et viimase hingetõmbeni ma alkoholi ei tarvita. Kui see peaks juhtuma, on minu teekond käidud.”   

Eks neid lubadusi ole varemgi antud ja natuke ka täita suudetud. Mäletan, et millalgi sajandi alguses olime Kukuga mõlemad juba pikki kuid kained ja plaanisime teha üht lühimängufilmi,  sest Kukul on ju ometi Moskvast saadud filmirežissööri paberid. Stsenaarium Kukule meeldis, me ei lasknud end segada pudelitest kohvikunaabrite laudadel. Kuku lõi plaksti vastu lauaplaati ja ütles: „Vaata, Tarmo! Pane mulle siia käele pits viina ja siia käele püstol – mina viina ei puutu! Enne võtan püstoli ja lasen omale kuuli pähe.” Tore, tubli ja kindel mees, sellisega võib filmi teha küll. Järgmisel päeval, kui kokku saime, oli Kuku kuidagi kahtlane,  läksime kohvikusse ja ta tellis omale teise leevendava õlle. Poole aasta pärast tegin ise samamoodi.        Oh seda kunagise hiilgava filminäitleja ekstaasi ja ahastust XXI sajandi ööklubis, ikka järgneb joodiku hommik Tatari tänavas. Kuku 

armsal elukaaslasel kaob kannatus ja ta annab Kukule vastu molu. Asja eest muidugi ja selle litaka põhjust on Kukul põhjust häbeneda. Filmivõtted kokku leppinud Maimik leiab ennast veriseks kakerdanud ja segi joonud Kuku tagahoovist keset prügilasu. Paar kuud hiljem on kunagine geenius samasugune kärnanägu, sisemiselt hullemgi. Mees kardab tõsimeeli, et ajudes on midagi pöördumatult muutunud, et ta pole enam päris normaalne. Teab, et on  ülemeelik ja terav, siis jälle kurvameelne, et võiks olla tasakaalukam. Teab, et on koleeriline ja tundlik, kui mingi asi rööpast välja viib. Langeb depressiooni, aga just selles rängas depressioonis ei tohi alkoholile ligi minna. Tahab teha tööd ja teebki – Kuku on manuaalselt andekas ja suudab teisi innustada. Aga mida süda ihaldab, palju ei pakuta, suurt näitlejat painab kauge hiilguse vari. Näitlemise defitsiit teeb nukraks ja siis hakkab ta jooma ning joomine  pole põhjus, vaid tagajärg. „Igal ütel oma haigus,” ütleb jõuluvana mänginud Kuku oma vanale sõbrale, ratastoolis Heinole, kes põles pärast oma kodus vingumürgitusse. Üks filmi kõrvalliin saab oma traagilise lõpu, Heino sark lastakse 2009. aastal alla hauda. 2008. aasta augustis oli Kuku 50 sünnipäev, mida pidas kainena, aga rahvas pidi muidugi juua saama. „Kuku: mina jään ellu” sündmused pole monteeritud kronoloogiliselt, vaid peategelase loo  loogikas.   

Et saada mitmepalgelisest Kukust kui XXI sajandi triksterist ja Nipernaadist mingitki sotti, peab lisaks siin esitatud dokumentaalile lugema Evelin Kivimaa ja Arvo Kukumäe elulooraamatut „Alasti elu. Ärajoonud näitlejad lastakse ju maha” ja vaatama ka 1998. aastal  Von Krahli teatris salvestatud otsesaadet ETVsse „Siin ja praegu”, kus Jüri Aarma tund aega Kukut intervjueerib. Seal on kampsunis Kuku kaine ja vahe kui tääk, pritsib enesekindlust, 40aastane staar suurt „Ideaalmaastiku” ja „Jõulud Vigalas” (1980, Mark Soosaar) päevist ei erinegi. Siiski tunnistab, et „vahel tuleb eetilisest tasandist üle hüpata”. Et on maausku ja looduseusku, loeb Riigi Teatajat, majandusajakirju, Äripäeva ja loomulikult ka ilukirjandust. 

Et läks turumajandusse juba 1984. aastal, kui Noorsooteatris enam kanda ei suutnud kinnitada. Kärakast selles saates juttu ei tehta, ent Kuku tunnistab end iseloomustades, et on „närviline, rahulolematu, kurvameelne, igatsev, romantiline ja järsk”. Pole palju lisada. Tosin aastat hiljem jätkab häbenemata end sisemiselt alasti võttev Kuku Kivimaa sule all oma egotrip’i. Räägib kõik ära, mäletab hästi, tunnistab, et kauplemise peale on annet, müüs  juba noorest peast Leningradi turul kurke, kuid luusis ka Ermitaažis. Huvitav on väide, et üks Kuku emapoolne vaarisa olevat tulnud Odessast ja võinud juut olla.       

Juba lavakunstikateedri esimesel kursusel teeb Kuku 1977. aastal rolli Peeter Simmi „Tätoveeringus” (kassetis „Karikakramäng”). Verisulis staarile tehti erandeid, ta sai liiga kiiresti liiga palju kätte. 1982. aastal tunnistati Arvo Kukumägi NSV Liidu aasta parimaks meesfilminäitlejaks! Kas Vanajumalgi teab, mida Kuku võinuks teha Ameerikas? Pakkumisi tuli üle suure liidu, istu mammuti selga ja kappa! Aga noor mees pidi „teenima sundaega” Noorsooteatris.  Meie filminäitlejate loos sarnaneb Kuku varasele hiilgusele ja sellele järgnenud alkoholismile varaläinud Mauri Rausi elukäik. Peamine küsimus on nüüd: kas Kuku on ennast põhja joonud geenius? Kas ta suudab veel tuhast tõusta ja leida oma teise nooruse? Sest hingelt paistab ta ikka see poiss, kes tuli Setumaalt Tallinna maailma vallutama. Kuku on tõesti oma nime vääriline: kord mäel ja siis jälle kukub orgu.     

Mul on üks filmiunistus: kui geenitehnoloogia suudab elevandi üsast uuesti mammuti ellu äratada (või teeb seda arvutisimulatsioon), istub 70aastane Kuku kappava mammuti seljas, sõjanui käes, ja huilgab peategelasena ürgse soomeugrilase sõjakisa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming