Kuidas vabastada endas allasurutud jõmpsikas?

JAANUS NOORMETS

Mängufilm „Toni Erdmann“ (Saksamaa-Austria 2016, 162 min), režissöör-stsenarist Maren Ade, operaator Patrick Orth. Osades Peter Simonischek, Sandra Hüller jt.

Winfried (Peter Simonischek) kehastub ekstravagantseks Toni Erdmanniks, et võita tagasi oma tütar Ines (Sandra Hüller).

Winfried (Peter Simonischek) kehastub ekstravagantseks Toni Erdmanniks, et võita tagasi oma tütar Ines (Sandra Hüller).

Kaader filmist

Tähtsaim kõigepealt: peletavast pikkusest hoolimata on „Toni Erdmann“ kindlasti vaatamist väärt. Kinosaalis ei mõju see pikk film üldse nõnda väsitavana, pigem möödub aeg üllatavalt kiiresti. Algus kulgeb rahulikult, siis saab lugu hoo sisse ning viimane neljandik on täiesti üle mõistuse.

Nii või teisiti seisab seda saksa komöödiasugemetega draamat vaatama asuv keskmisest informeeritum filmisõber silmitsi väga kõrgete ootustega. Esiteks sai „Toni Erdmannist“ tänavu mais Cannes’i võistlusprogrammis linastudes otsemaid kriitikute suur lemmik. Cannes’i festivali ajal ilmub iga päev juhtumisi ja uudiseid kajastav ajakiri Screen, mille tärnitabelis hindavad kriitikud võistlusprogrammi filme neljapunktiskaalal (umbes nagu Eesti Ekspressi kultuurilisa Areeni filmitabel, kus hinnatakse Eestis levisse jõudnud filme). „Toni Erdmann“ pälvis kaheteistkümnelt kriitikult keskmiseks hindeks 3,7, mis on läbi aegade kõrgeim skoor ses tabelis. Sestap polnud ka üllatav, et „Toni Erdmann“ sai pressipreemia, aga isepäine võistlusžürii eesotsas „Mad Maxi“ filmisarja loomingulise kahuri George Milleriga otsustas jätta filmi ilma päris auhindadest ning auhinnata neid, kes jäid kriitikute pingerea lõpuossa.

Teiseks avaldas BBC augusti lõpus XXI sajandi saja parima filmi nimekirja. Tänavustest leiab ainsana sellest nimistust „Toni Erdmanni“, mille esilinastus oli toimunud vaid mõne kuu eest.

Ometi pole „Toni Erdmann“ ülimalt sügav kriitikufilm, mida nii-öelda normaalsed inimesed ei mõista, vaid pealtnäha lihtne ja liigutav lugu, mis peaks kõnetama igaüht, kes on pidanud otsima elus tasakaalu väärtuste ja valikute vahel ning seetõttu ehk oma mina ka alla suruma.

„Toni Erdmann“ on ka publikufilm, vähemalt Saksamaal, kus see on kinodesse toonud juba üle poole miljoni vaataja. Üle kahe ja poole tunni kestva festivalifilmi kohta on see imeline tulemus.

Austria näitleja Peter Simonischek kehastab lahutatud vanahärrat Win­friedi, kes otsustab pärast oma koera surma sõita Bukaresti, külla võõrdunud tütrele Inesele, kes teeb karjääri halastamatus kapitalistlikus ärimaailmas ning pole üldse huvitatud isa ilmumisest keset tähtsat diilitamist.

Isa Winfried on aga paras vigurivänt – ülisüdamlik tola – ega mõtlegi lahkuda. Ta paneb suhu koledad pilaproteesid ja pähe inetu paruka, kehastudes Toni Erdmanni nimeliseks pentsikuks onkliks, kes nimetab end kord suursaadikuks, siis ärinõustajaks või sootuks kohaliku rikkuri tennisesõbraks.

Rida juhtumisi paneb külma resoluutsusega harjunud Inese tõsiselt proovile ning sunnib teda maailma vaatama teise nurga alt. Märgilistest kohtadest näidatakse omajagu ära juba filmi reklaamklipis. Seetõttu soovitan paljude üllatuste ja toredate hetkede kogemise nimel vältida võimalusel treileri vaatamist enne filmi.

„Toni Erdmanni“ plakatilt saame rasvases kirjas teada, et tegemist on meie aja komöödiaga. Stiilipuhast komöödiat vaatama asunu peab siiski pettuma. „Toni Erdmann“ on pigem humoorikate ja leidlike hetkedega vürtsitatud eluline draama. Kogeme siin filmis nagu eluski nii tõsiseid kui naljakaid hetki, kurbi ja särtsakaid läbielamisi.

„Toni Erdmanni“ imetlusväärseim osatäitmine ei kuulu aga nimitegelast kehastavale Simonischekile, vaid karjeristist tütart Inest mängivale Sandra Hüllerile. Inese tegelaskuju teeb filmi jooksul läbi ka kõige ulatuslikuma arengu: külmast ja sirgjooneliselt karjäärile suunatud šaakallikult enesekesksest ärinaisest saab inimene, kes hakkab nägema ka oma muid tahke ning julgeb neid välja näidata, ehkki need ei pruugi ühiskonnas valitsevate normide ja tõekspidamistega ilmtingimata sobida. Ta õpib oma isa veidrat eeskuju järgides vabastama endas selle allasurutud jõmpsika, kes on meis kõigis olemas, aga ei tohi ühiskondliku normi tõttu ennast enam avaldada. Tuleb olla tõsine ja asjalik, sest teatud vanuses ja ühiskondlikul positsioonil olijalt lihtsalt eeldatakse seda. Olla siiras tobu on meie ühiskonnas tabu.

Teiste ootustele vastavate rollide võtmist ning seejärel selle fassaadi purustamist on lahanud lavastaja-stsenarist Maren Ade ka oma eelmises filmis, auhinnatud suhtedraamas „Kõik teised“,1 mida näidati ka PÖFFil.

Enne kui Sandra Hüller kisub end korporatiivmaailma uppunud ärinaisena paljaks sõna otseses mõttes, teeb ta seda hingeliselt. Me usume seda lugu, sest ühel hetkel ei näe me enam rolli kehastavat näitlejat, vaid realistlikku ja inimlikku karakterit, kellega oleks justkui kokku puutunud juba terve elu. Me näeme väljendusrikast inimest, kes on justkui taassündinud: vaba oma mõtetes ja tegudes ning õppinud väärtustama seda, kes ta tegelikult on. Veelgi lihtsamalt öeldes: ta on lõpuks inimene kõigi oma inimlike puuduste ja tugevustega.

Saksa kultuuri aktiivse jälgijana on mul kurb näha, kuidas sealne filmikunst ei kipu riigipiire eriti ületama ning ka Eesti muidu igati kirjusse ja mitmekülgsesse filmilevisse satub saksa linalugusid pigem harva. Turg dikteerib pakkumise: Euroopa toodangust läheb prantsuse filmidel vaikimisi juba märksa paremini kui näiteks saksa filmidel ning sestap pole ka levitajad väga agarad lisama eelarvesse miinusprojekte. Paradoksaalsel kombel on aga saksa pehmeid väärtusi edendavad ja ka kaunist loodust kujutavad romantikafilmid, need, mille pealkirjades on enamasti Rosamunde Pilcheri, Inga Lindströmi, Utta Danella ja teiste vanaprouade nimi, üks kindlamaid reitingumagneteid Eesti telepildis, tuues telekanalile enamasti isegi rohkem vaatajaid kui Hollywoodi kassatükid.

Saksa filmikunstist on viimase paari­kümne aasta jooksul tõeliselt märgiliseks saanud ja saksa filmi hetkeks ülimalt cool’iks teinud „Lola jooks“,2 Hitleri hääbumist näidanud ning rohkelt internetimeeme inspireerinud „Allakäik“3 ja ehk ka mullune tehniline meistrisooritus „Victoria“.4 „Toni Erdmanni“ võib küll lisada sellesse väärikasse ritta.

1 „Alle anderen“, Maren Ade, 2009.

2 „Lola rennt“, Tom Tykwer, 1998.

3 „Der Untergang“, Oliver Hirschbiegel, 2004.

4 „Victoria“, Sebastian Schipper, 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar