Kuidas tekitada pidevust

Raimo Jõerand

Ikka ja jälle tuleb küsida, mis asja see eesti dokfilm õigupoolest ajab, mis rolli ta täidab Eesti kultuurimaastikul ja meie ühiskonnas.Eestis tehakse dokumentaalfilme üsna palju. Praegu on 40 režissööri ja produtsenti hõivatud pooleli töödega, esilinastusi on sügiseti iga kuu mitu tükki, osa filme näidatakse maailma festivalidel ja üsna regulaarselt tuleb auhindugi. Paranemas on ka olukord, et filmi esilinastuse järel võis film tükiks ajaks vaateväljalt kaduda. Ometi tuleks ikka ja jälle üle küsida: mis asja see eesti dokfilm õigupoolest ajab, mis rolli ta täidab Eesti kultuurimaastikul  ja meie ühiskonnas? Allpool tahan peatuda mõnel märksõnal, mis jäid mõttesse keerlema 5. novembril Tallinna Kinomajas peetud dokikonverentsil ja mis kujundavad praegu eesti dokfilmi nägu.   

Mälu

Eesti dokfilm liigub edasi, aga ettevaatlikult – selg ees. Pool (!) kõigist filmidest ei saa üle ega ümber mäletamise teemast. Olgu siis tegu otseselt ajalooga („Sinimäed”, „Vabatahtlikud”, „Laulev revolutsioon”, „Disko ja  tuumasõda”, „Õed Soome lahe kaldalt”, õige pea linastuv „Palusalu”), vana väärika inimese portreega („Debora Vaarandi aeg”, „Ants Eskola – olla või mitte olla”, „Ajameistrid”, „Lotmani maailm”, „Laulutaadi hümnid”) või mõne meie kaasaja nähtusega, mida pole võimalik interpreteerida minevikku kaevumata („Monument”, „Aljoša”, „Fritsud ja blondiinid”, „Laulupidu”). Minevik on meie rahvuskeskse ühiskonna  eneseteadvuses väga sügavalt sees. Võtame seda oma identiteedi alusena ja nurume selle laiema teadvustamise kaudu enda maailmas aktsepteerimist.

Õigupoolest toidavad meie minevikumüüti esmajoones kodumaised eeskujulikud kangelased ja lihtsad arhetüüpsed lood. Näiteks „Laulev revolutsioon”, mida käis meie kinodes vaatamas 17 000 inimest, kehastabki kõike seda parimal populaarsel moel. Selle filmi peategelaseks – kangelaseks – oleme  meie ise. Ent vaatamata ajalooainese menule rahva hulgas, jääb meie elutempo ja -stiili juures üha vähemaks asju, mille kohta saab öelda „traditsiooniline”. Side eelmiste põlvkondadega ei ole juba ammu meie igapäevaelu loomulik ja lahutamatu osa ning peale kinnisja vallasvara ei ole esivanematelt justkui enam midagi olulist pärida. Selle lõhe tekkimise põhjusi on palju: okupatsioon,  sõda, repressioonid, aga eelkõige ühiskonna üldine sekulariseerumine ja massiline linnastumine. Murrang tuli kuuekümnendatel, kui hakkas ka välja kujunema eesti dokfilm. Laialt levinud arvamuse järgi on eesti kultuuri ülesanne talletada, üles tähendada järgmiste põlvkondade jaoks. Mis on kirja pandud, see jääb! Ent, nagu ütles konverentsil Tiit Tuumalu: „See, mida nimetatakse praegu eesti kultuuriks, selle all mõeldakse tegelikult eliitkultuuri”. 

Selles kultuuris ei elata, vaid seda tarbitakse. Ja tarbitakse siis, kui igapäevas muu kõrvalt aega leitakse. Minevikku kirjeldavad romaanid, mälestused, ajalooteemalised dokfilmid on populaarsemad kui kunagi varem. Need on turvalised tarbimisühikud, millega rahvas rahuldab oma igatsust millegi püsiva ja kindla järele – see on meie oma ajalugu. Huvitav on aga see, et nüüd toodetavates ajaloofilmides katsutakse  jutustada oma tõde, monteeritakse muudkui ümber kaadreid, mida omal ajal kasutati (ja ka filmiti) vastupidisel eesmärgil. Kas tõesti on nii, et filmipilt ei valeta kunagi, aga võib teenida keda tahes? Säästlik areng materjalide taaskasutamise vormis iseloomustab suurt osa meie dokfilme. Õieti on väga vähe häid filme, kus on saadud hakkama mälu teemat puudutamata, kuid siiski tasub eristada need, kus on kellegi  poolt varem filmitu ümber monteeritud, nendest, kus otsitakse mälu teema peegeldusi kaasajast. Dokumentalist võib olla konstruktor, aga eelkõige peab ta olema kroonik. Filmid nagu „Jonathan Austraaliast”, „Aljoša”, „Seal, kus lõpeb luule …” on kõik olemuselt kroonikad. See, et need suudavad tänase päeva lahutamatu komponendina haarata ka minevikku ja peegeldada üldistusjõuliselt meie praegusi probleeme, teeb aga neist ilma kahtluseta  kunstiteosed. John Griersoni definitsiooni järgi on dokumentaalfilm „tõsielu loominguline tõlgendamine”.

 „Jonathan Austraaliast” on film, mis haakub eelpool kirjeldatud probleemiga hämmastavalt täpselt, näitab vana hääbuva põlvkonna lugu Eesti läänepiiril kruiisilaevade uue sadama ehituse aegu. Sellel mere ja maa piirialal joonistub selgelt välja Eesti elu metafoorne mudel ja ületamatu lõhe vana ja traditsioonilise  ning uue ja innovaatilise vahel. Ka filmis kujutatud elu kohatise räiguse tõttu tekkinud väike skandaal filmi väljatulekul polnud ju midagi sellist, mida Keedus poleks ette näinud. Viisis, kuidas ta näitas filmis Mustjala pulma ettemängimist, oli tema vastus eos. Keeduse filmi lõpus seisab tumm vanamees lagunenud piirivalveputkas mere kaldal ja viipab nendele, kes läksid kalale, ja läheb siis ära – mitte merele, mitte ka sinna, kust tuli, vaid kuhugi mujale. Me ei tea, kuhu. Meri on tühi, ka kruiisilaev on pankrotis. Ja meie võime küsida: kas tõesti ei saa me selle vastu midagi teha? Meelis Muhu „Aljoša” lõpus võime siiski taibata, et ka teistsuguse mälu mõistmine on võimalik, ja Arko Oki „Seal, kus lõpeb luule …” lõpeb tõdemusega, et ajaloost pole võimalik midagi välja lõigata, see kõik on alles, kui me seda vaid otsida oskame. On märkimisväärne, et põlvkondadevahelise  silla võimalikkuse tõi päriselt tagasi Joosep Matjus oma lummava filmiga „Vanamees ja põder”. Autor on pühendanud oma põdrakeelt valdavast vanaisast rääkiva filmi oma äsja sündinud pojale. Ilus.     

Filmikeel 

Eesti dokumentaalfilmide kuldajal, kui niimoodi võib nimetada 1970.-1980. aastaid, pidi publik filmikeele vabal tahtel ära õppima, kui ta tahtis filmi loodud vastupanudiskursuses vähegi osaleda. Vaataja soov ridade vahelt lugeda, peidetud sõnumeid mõista oli äärmiselt soodne kogu filmikeele arengule. Mida peenemalt peidetud sõnum, seda huvitavam oli see avastada. Ka olid filmid kinodes ja teles kättesaadavad.  Praegu peab dokumentaalfilm sellist ideaalolukorda vaid taga nutma ja seis on suisa vastupidine. Publiku tähelepanu võitmine nõuab filmitegijalt allahindlust. Suuresti määrab režissööri ellujäämise see, kui hästi tal õnnestub olla populaarne. Televisiooni standardiseeritud keel ei luba suuri hälbeid, kehtib John Cage’i karm ütlus, et 20 protsenti uuendust sinu loomingus kaotab sinult 80 protsenti publikut. (Kas pole kõige selgem näide siin  võtta meie uuemast mängufilmist „Püha Tõnu kiusamine”?) Sellistes tingimustes hakkavad määrama teistsugused nõuded: rohkem tuleb tähelepanu pöörata tehnikale, seda nii filmi kvaliteedi kui jutustuse ülesehitamisel. Üha tähtsamaks on muutunud palju korratud sõna „lugu”. Vaataja pilk ei ole enam sugugi terav: filmitegija ülesanne on vaataja klassikaliste jutustamisreeglitega lõa otsa haarata, teda n-ö kättpidi läbi filmi talutada, et siis sel kombel ta  pilku vajaliku sõnumi mõistmiseks uuesti teritada. Iseasi, kas jätkub siis enam võhma selle sõnumi jaoks.

Näiteks meie selle aasta edukaima filmiga, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma „Disko ja tuumasõjaga”, lugu täpselt niimoodi ongi. See film on Tallinna inimesele puhas nostalgia ja meelelahutus, lõunaeestlastele ja välismaalastele annab see aga forsseeritud kujul edasi lähiajaloo õhkkonna ja seniteadmata faktid. Sisuliselt  on see film ju kolmekümneviieste põlvkonna suurekssaamise lugu. Tegu on väga kaasaegse filmiga, mille turundusnipid on teemasse algusest peale sisse kirjutatud: kurioosumeid meedia ajaloost on lihtne meediale vahendada, samuti töötab hästi huumor. Kui lisada ka korralik tehniline teostus, siis ongi edu valem leitud. Teine suurepärane näide on Manfred Vainokivi „Emumäe Eedi ja Lobiküla Kristjan”, kus  samuti kasutatud populaarset lähenemist, mängu ja huumorit, ent suudetud mõjuvate karakterite tõttu pugeda sügavamale vaataja hinge. Mänguliselt alanud film ületab mängu. Kuidas aga teha vaatajale mõistetavaks mõni raskepärasem film?

Vaatamata kriitikute pingutusele (aasta film 2007), on „Jonathani Austraaliast” saatmas endiselt maine, et tegu on filmiga, kus käsitletakse maapiirkondade alkoholismiprobleemi. See pole aga kuigi  atraktiivne retseptsioon. Arko Oki suurepärast, küll aga ligi kahetunnist poeetilist filmi „Seal, kus lõpeb luule …” on samuti äärmiselt raske kriitika targa juhendamiseta tavalise vaatajani viia, niivõrd erinev on selle ajakasutus harjumuspärasest. See on film, mille kohta mõni arvab, et pikkadele liikuvatele kaadritele vaatamata ei ole pildis mitte midagi juhuslikku, ja teised ei saa seda vaadata, sest häirib liiga palju üleliigset. Kaks asja on aga kindel: selle  filmi väärtus aja jooksul aina kasvab ja seda tasub kindlasti vaadata kinos. Viimases ei teki nii kergesti kiusatust filmi pidevust katkestada, mis kodus on nii lihtne juhtuma.     

Filmide kättesaadavus

Pole midagi teha, aga kodune vaatamine on dokfilmide helge tulevik. Interneti ja televisiooni ühinemisega avanevad ka dokfilmide levile uued võimalused. Arenev digi-TV ja telekanalite kodulehtede allalaadimisvõimalused (muidugi väikese tasu eest) teevad nii vanad kui uued filmid õige pea kõigile kättesaadavaks. Ka ETV 2 kultuuri- ja filmikanali  suund on igati tervitatav. Selle valguses võiks koguni hakata lootma, et areneb ka filmikriitika ja leiab endale avaldamispinda väljaspool ajalehti. Kui Internet pakub filme, asi seal siis harivat kriitikat poleks kaasa panna. Mõtlen midagi sellist, mis juhiks vaataja tähelepanu sellele, et „Jonathan …” ei ole film alkoholiprobleemidest, vaid paneb meid märkama inimest ka igas paadialuses; et „Seal, kus lõpeb  luule …” kannatlik vaatamine võib tõsta meie teadlikkust oma riigist ja meie ajast; et „Aljoša” teeb meile inimlikult mõistetavaks teistsuguse ajaloo olemasolu jne, kuni sinnamaani, kuhu paigutuvad need filmid nende autorite muu loomingu hulgas. Ma arvan, et see ei ole utoopia. Tarbijat peab ju teavitama. Eestikeelne kasutamisõpetus võiks eesti kultuuritarvetel ju ikka kaasas olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht