Kuidas taltsutada jõuluhirmu

Margit Adorf

Jõuluvana juuresolekul ei tohi vanduda, juua, suitsetada ja lärmi teha.      Mängufilm „Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele” („Rare Exports: A Christmas Tale”, Soome-Norra-Prantsusmaa-Rootsi  2010, 80 min), režissöör ja stsenarist Jalmari Helander, operaator Mika Orasmaa, produtsent Petri Jokiranta. Osatäitjad Onni Tommila, Jorma Tommila, Per Christian Ellefsen, Ilmari Järvenpää, Peeter Jakobi. Esilinastus Eestis PÖFFi avamisel 24. XI ja jookseb nüüd kinos Sõprus.  „Kaotatud kaup ehk jaht jõuluvanadele” on suurepärane soome komöödia, kus pilatakse jõuluvanausku ning kasutatakse osavalt ära legendi, nagu oleksid päkapikud ja jõulutaat pärit just Lapimaalt. Kui muu maailm elab õndsas  teadmatuses jõuluvanade tõelisest palgest, siis tegelikult on lood hoopis teisiti. Filmist nähtub, et kõige ehtsam jõuluvana on päris põrguline ise ja tema väiksed abilised päkapikud moodustavad metsikute kurivaimude armee. Lugu on vaimukas, lihvitud sobima laiale publikule. Nõudlikum musta huumori sõber võib selle filmi puhul nina kirtsutada, et liiga kohitsetud ja võiks olla verdtarretavam, kuid selle filmi puhul peaks siiski meeles pidama, et  tegemist on süütu jõulukomöödiaga, mis pole mõeldud õudusfilmiks.   

Täispikk film kasvas välja kahest lühifilmist, mis tehti 2003. ja 2005. aastal Soome, peamiselt reklaame tootvas filmistuudios Woodpecker Films. Esimeses loos tutvustatakse kangeid Lapi jahimehi, kes on pühendunud metsikute jõuluvanade püüdmisele, nende taltsutamisele  ja treenimisele, teises filmis hoiatatakse jõuluvanade tellijaid kauba ohtude eest. Jõuluvana juuresolekul ei tohi näiteks vanduda, juua, suitsetada ja lärmi teha. Lühifilmid on hoogsad ja kompaktsed, hea lustiga tehtud ning tegelasedki on seal samad, keda võib näha suurel ekraanil.       

„Kaotatud kaup…” on klassikaliste reeglite järgi vändatud, muhedas hollywoodlikus võtmes jõuluvanade filmilugu, mitte nüüd just  liiga üllatav, kuid ikkagi naerutav. Eraldi peaks esile tõstma suurepärase originaalmuusika, mille autoreiks Juri ja Miska Seppä. Filmile on boonuseks, et karmides oludes puuduvad naistegelased, kuskil kodudes on laste emad muidugi olemas, kuid jõuluseiklust ei koormata liigsete romantiliste kõrvalepõigetega. Lugu on kompaktne, läheb kohe käima ja kogu aeg püsitakse keskse probleemi juures, kuidas saada kurjad päkapikud kontrolli alla ning  hoida ära inimkonna häving tõelise jõuluvana käe läbi.       

Peaosi mängib sümpaatne duo Jorma (isa) ja Onni Tommila (poeg). Ema on ilmselt sellest jumalast hüljatud maanurgast jalga lasknud, vähemalt nii võiks välja lugeda kergest vihjest, mis korraks läbi käib. Igatahes elavad isa ja poeg üsna vaeselt Korvatunturi mägede jalamil põhjapõtru kasvatades. Isa Rauno on hella südamega lihunik, poeg Pietari aga uudishimulik jõnglane, üldiselt hea poiss, sellisele tooks  treenitud jõuluvana kingitusi küll. Asi saab alguse sellest, kui jõuluvanausku välismaalane Riley (Per Christian Ellefsen) saabub jõuluvana välja kaevama. Kohalikud ei taipa sellest suurt midagi, õigupoolest pole kellelgi meeleski, et midagi sellist nende tagahoovi maha on maetud. Siit läheb lahti suur seiklus, mis hoiab vaatajat kenasti pihus, pakub muhelemist ja naeruturtsatusi ning leiab lahenduse leebes lõpus.       

Nagu ikka, võib filmi lõpule liigset pehmust ette heita, ent mina leian, et see oli sümpaatne. Pealegi loogiline, sest esimeses lühifilmis juba oli väike katkend jõuluvanade treenimisest. Eestlastest mängib filmis kurja päkapikku Peeter Jakobi. Ta on osava jumestuse ning valgustusega tehtud ehtsaks põrguliseks, tema osaks on möriseda, jõllitada altkulmu, hambaid  kiristada ning olla võimalikult õudne. Peab ütlema, et Jakobi täidab oma ülesanded. Väidetavalt valiti ta sellesse rolli puhtalt seetõttu, et on välimuselt nagu luu ja nahk, igatahes on ta seal kurivaimuna nagu rusikas silmaauku ja võib mõnegi nooremas eas kinokülastaja tõsiselt ära hirmutada. Paljaid mehi kappab „Kaotatud kaubas …” ringi karjakaupa, seepärast on filmile mõnel pool kehtestatud vanusepiirang. Üldiselt väga õudne pole, ikkagi naljafilm, kooliealistele  lastele peaks juba sobima küll.   

Filmi idee pärineb Juuso Helanderilt, filmi on teostanud tema vend Jalmari Helander. Tegemist on tema täispika debüütfilmiga ja režissöör võib selle üle igati uhke olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht