Kuidas selle ainulaadse kordumatu geeniusega siis on?

Johann Laulik

Dokumentaalfilm „The Doors” („The Doors – When Your Strange”, 2009, 86 min), režissöör ja stsenarist Tom DiCillo, teksti loeb Johnny Depp.      Kui mõne artisti või muusikakollektiivi kohta hakatakse juba pisut häirivalt sageli  kasutama sõnu „briljantne”, „unustamatu” ja „ajatu”, on selge, et varem või hiljem võtab keegi nõuks portreteerida seda enigmaatiliselt kaasakiskuvat kultuurinähtust. Ta loodab leida vastuse küsimusele, mis paneb tuhanded suud kõverduma ülivõrrete või mõnutunnete vokaliseerimiseks. Kuidas sellele läheneda, nii et too putku ei pääseks? Mis vahenditega seda imelist jäädvustada? 

Antud juhul astub meie ette keegi Tom DiCillo, kes lubab selgust tuua müütidesse mattunud rokk-grupi The Doors hingeellu.  Eeldused on tal selleks täiesti olemas. Veel olemasolevate kollektiivi liikmete toetus, seninägematud arhiivimaterjalid ning filmimaailma kõige cool’ima rock’n’roll-imagoga näitleja (Johnny Depp) hääl. Sellest peaks ju midagi huvitavat tulema. Algus paistab lootusi õigustavat. Kui vaataja poole paisatakse tolmukorra alt vabastatud solisti Jim Morrisoni enda filmikatsetus aastast 1969, võib nii mõnelgi õigusega tekkida küsimus, kas nendel võrratult selgetel kaadritel liigub tõesti elav ja hingav Morrison ise. Vana film on läbi teinud põhjaliku uuenduskuuri, pakkudes suure tõenäosusega parimaid elavaid pilte arhetüüpsest rokkmuusikust lavast eemal. Me näeme Jimi unenäotaolises õhustikus kõrbemaastikul ringi uitamas ja maantee ääres hääletamas, kuni ta Ford Mustangi peale üles korjatakse ning ta mõnevõrra  mõistatuslikult mõne sekundi pärast juba ise roolis istub ja eht ameerikalike roadmovie’de kombel läbi kohalike maastike kulgeb. Need on ilusad kaadrid tollest karismaatilisest mehest. Natuke halb aimdus tekib siis, kui autoraadios kõlav muusikapala katkestatakse ning raadiohääl alustab The Doorsi juhtfiguuri surmateate ettelugemist. Morrison paistab uudist mõtlikult seedivat. Eks oma surmateate kuulmine  muuda ikka veidi mõtlikuks. Tegelikult Jimi kuulmekiled muidugi selliseid õhuvõnkeid ei registreeri, siin on tegemist režissööri loominguga. Loole tuleb anda algus. Ja mis saaks olla parem algus kui lõpp? Onju? Igal juhul märgib ka The Doorsi enda loomingus esimeselt plaadilt pärinev lugu „The End” uuele tasandile liikumist lääne popmuusikas.     

Klassikaline Vana-Kreeka tragöödia  „Oidipus” seguneb idamaiste meloodiate ja džässirütmidega hüpnootiliseks loitsimiseks, andes teed uutele tuultele, tuultele, mis grupile laialdaselt armastajaid ja vihkajaid sünnitab. Instrumentalistid Ray Manzarek, Robby Krieger ja John Densmore kannavad kokku mõjutusi niivõrd eri paigust, et tulemuseks on täielik fusion-tulevärk.     

Kuidas seda kõike kirjeldada? Kuidas mahutada pooleteise tunni sisse? Öeldakse küll, et lase muusikal enda eest rääkida, aga ikka tekivad küsimused, kust too tuleb ja miks on ta selline, nagu ta on. Muusikafilmis  kostva heli valik on alati mõnevõrra lihtsam: on helid albumitelt, on helid kontsertidelt. Selge see. DiCillo asetab nende peale Johnny Deppi fakte tulistava hääle. Arusaadav, kuid juba problemaatilisem. Nimelt tekitab püüd olla ülevaatlik, nagu ikka, alati pealiskaudsuse probleemi. Ja seda probleemi siin filmis jagub. Näiteks jäävad peaaegu täielikult puudutamata Morrisoni bändikaaslased. Võiks lausa  öelda, et film on rohkem Jim Morrisonist kui The Doorsist. Kuid ka tema portreteerimine on tihtilugu puudulik ja pinnapealne. Muusikalistest eeskujudest mainitakse vaid Elvist, ja sedagi ühe lausega. Vähevõitu nagu. Nuriseda võiks ka selle üle, et muusikakollektiivi liikmed ise kordagi sõna ei saa.   

Deppile vahelesegamisega ilmselt keegi riskima  ei hakanud. Kahju. Oleks võinud. Jääb mulje, et DiCillo on üritanud veidi liiga suurt tükki hambusse kahmata: jooksnud läbi kõik laiema kõlapinnaga seigad, võtmata neid täpsema vaatluse alla. Tulemuseks on populistlik sissevaade fännilt, kes üritab olla küll objektiivne, kuid pakub kokkuvõttes analüüsi asemel rohkem üldist sissejuhatust. Uuele huvilisele teretulnud, vanale tuttavale väheütlev. Põhiline, mida filmil on  asjasse pühendatumatele pakkuda, esineb visuaalsel kujul. Seni avaldamata videolõigud on kohati tunduvalt kõnekamad kui Deppi monoloog. Kaadrid stuudiost ja lava tagant lasevad virvendada emotsioonidel ja pingetel, andes vaatajalegi mahti lühikesteks mõtisklusteks, enne kui nad taas faktide tulva mähitakse. 

 „When the music’s over,” laulab Jim Morrison viskivinesel häälel ja tekib tõesti  küsimus, mis tuleb siis, kui muusikast enam väljendamiseks ei piisa, kui rahvast enam joobnud hääl erutada ei suuda? Sellisel juhul võib abiks olla keha oma pooside mitmekesisuses või eriti lootusetus olukorras ka üks paljastatud peenis. Viimasest ju ometi miskit sünnib. Halvemal juhul kas või emotsioongi. Miskit on ikka peetud paremaks eimiskist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming