Kuidas portreteerida indiaanlast?

Donald Tomberg

Film on sisuliselt ühe psühhoteraapia ekraniseering.Mängufilm „Jimmy P.” (Prantsusmaa-USA 2013, 117 min), režissöör Arnaud Desplechin, stsenaristid Arnaud Desplechin ja Kent Jones. Osades Benicio Del Toro, Mathieu Amalric, Gina McKee, Larry Pine jt. Linastub kinos Sõprus.

„Jimmy P. ehk Tasandikuindiaanlase psühhoteraapia” viib meid möödunud sajandi viiekümnendate aastate algusesse ning räägib tõsielulise loo sellest, kuidas juudi päritolu Prantsuse-Ameerika antropoloog ja psühhoanalüütik George Devereux ravis terveks indiaani päritolu Jimmy Picardi, kellel Kansase arstid diagnoosisid skisofreenia, kuna mees kannatas neile mõistetamatute peavaluhoogude käes.
Jimmy on keskea künnisel sõjaveteran. Lahingus saadud peatrauma järel algasid tal haigushood, ent kui Jimmy viimaks Kansase tohtrite juurde läbivaatusele jõudis, näitasid kõik analüüsid, et Jimmy on terve. Diagnoositakse vaimuhaigus, ent kuna patsient on sõjaveteran ja erineva kultuuritaustaga, kutsutakse Euroopast siiski igaks juhuks kohale antropoloog, psühhoanalüütik Devereux, kes muu hulgas on veetnud kaks aastat Mohave indiaanlaste juures. Indiaanlaste juures leidis Devereux enese jaoks Freudi, põlisrahvas pööras nimelt palju tähelepanu unenägudele. Nüüd pöördub ring otsaga tagasi: antropoloog asub psühhoanalüüsi abil Mustjalgade hõimu kuuluva indiaanlase hingeilma tervendama.
Kuna film ongi sisuliselt ühe psühhoteraapia ekraniseering, on siinkohal paslik veidi ajalugu meenutada. Freudi „Unenägude tõlgendamine” ilmus 1900. aastal ja Freud ise pidas seda enda töödest tähelepanuväärseimaks. „Unenägude tõlgendamises” tuuakse esmakordselt kokku Freudi inimloomuse teooria neli nurgakivi: teadvustamatus, väljatõrjumine, infantiilne seksuaalsus ja psüühika kolmikjaotus Minaks ehk enesetajuks, Üliminaks ja Miskiks, mis on alateadvuse esmane bioloogiline väljendus. Kui Freud katsetas „vabade assotsiatsioonide” tehnikat, selgus, et patsiendi vaba jutuvoo raames ujusid esile ka säärased varajased mälestused, mida patsient teadlikult meenutada ei suutnud. Freud jõudis järelduseni, et unustatud varased sündmused võivad kujundada inimese käitumist, vastavalt sündisid ka teadvustamatuse ja sellega seoses väljatõrjumise mõiste ning sealt edasi viiski uurimistee juba unenägude kui teadvustamatuse varasalve juurde.
Devereux’ meetod lähtub vaatleja ja vaadeldava omavahelise suhte probleemist. Devereux’le on selge, et omaaegne klassikaline printsiip, kus vaatleja toob vaadeldava (subjekti) kohta esile rangelt objektiivsed andmed, pole mitte üksnes praktikas rakendamatu, vaid et see on ka vale ja ebaproduktiivne. Vaatleja on alati mõjutatud omaenese aktiviteedist vaadeldava suhtes ning ainus, millele vaatlejal on ka tegelikult vahetu ligipääs, on vaatleja enese pertseptsioon, isiklik reaktsioon reaktsioonile, mille ta on provotseerinud.
Niisiis, X mõjutab Y-it, mõtestab Y-i reaktsiooni, saab Y-ilt tagasipeegeldusena ise mõjutuse ja mõtestab omakorda enda reaktsiooni. Vaatleja peab mõtlema oma suhtest vaadeldavaga samamoodi, nagu analüütik mõtestab lahti analüüsitavat. (Tjah, ideed on tõesti variatsioonidena õhus. Kvantfüüsika tõdemus, et vaadeldavat objekti ei saa käsitleda vaatlejast lahus, ja Husserli tees, et analüüsida saame vaid enese kogemust, hõljuksid siin kui käsikäes.) Ilus dünaamiline mudel.
Lisagem veel, et XX sajandit on kõige muu kõrval nimetatud ka psühholoogiliseks ajastuks, mil koos individualismi tõusuga privatiseeriti inimese mina. Inimene hakkas ennast nägema ja õppis ka tundma teisiti kui varem. Filmi „Jimmy P.” tegevus toimub siis, kui psühhoanalüüs alles kogub uljaid tuure ja Mina mõtestamine on täies hoos. 60 aastat hiljem on küsimus pigem selles, kas ja kui palju jääb alles subjekti autonoomiast.

Meetod ja hoiak
Kui eespool sai põgusalt viidatud Devereux’ lähenemisviisile, tema meetodile, siis õigupoolest on tema meetodi illustratsioonina üles ehitatud ka filmi sisemine dünaamika. Nõnda näeme, et mitte üksi töömeetod, vaid ka eluhoiak on Devereux’l (meetodipäraselt) sootuks teistsugune kui Kansase kolleegidel. Devereux on, nagu ütleb tema kolleeg, „ülevoolav” ja pakatab energiast, temas on teadlase kirge ja vaimustust, pisut ka aferismi, ent tal on ka sügav huvi oma patsiendi vastu. Kogu energilisus ja ülevoolavus toob aga esile ikka ühe ja peamise iseloomuliku joone, selle, et Devereux on vahetu. Devereux astub aktiivsesse dialoogi, süveneb patsiendi hingeilma ja, ennäe, vastastikku avatud, ent samas kontrolli all suhtes saab võimalikuks ka isiklik avanemine. Enne seda aga nägime, kuidas korralikud ja töökad Kansase arstid panid oma diagnoose pigem heatahtliku ükskõiksusega ja hoiakuga, et on vaadeldava suhtes just nimelt „toonud esile rangelt objektiivsed andmed”. Jah, lihtne vastandus, ent seda maksab märkida, kuna ühelt poolt on me ees eluhoiakud, ent nõnda pannakse vaataja ette nimelt meetodid. Devereux’ analüüsimeetod nähtub nõnda, et see võiks (ideaaljuhul) väljenduda ka eluhoiakuna. Nõnda näiteks on huvitav ka filmi lõpuossa jääv väike stseen, kus Devereux’ sõber teeb mehele omakorda kerge psühhoteraapiaseansi. Kas Devereux’l on mure ja ta otsib abi? Küllap on ta nukker, aga niisamuti kuulub see seanss ka töömeetodi juurde. On oluline, et ka analüüsijat analüüsitaks.
Küllap ei ole lihtne teha filmilugu psühhoteraapiast. Režissöör Des­plechin on sellega üsna kenasti ja nappide vahenditega hakkama saanud. Ka näitlejatöödele pole miskit ette heita ja Benicio del Toro osatäitmine Jimmyna ongi selle filmi suurim õnnestumine. Del Toros on kontsentreeritust ja miskit kassilikku lõtvust, tema Jimmy on sisimas küll katki, ent sellest hoolimata väärikas, tugev ja ökonoomselt elegantse hoiakuga. Ning tõdegem, et Jimmy unenägude tõlgendamist ning tema meenutuste pusleks kokkuladumist on ju päris põnev jälgida.
Eriliseks meistritööks seda filmi siiski ka pidada ei saa. „Jimmy P.” osales tänavu ka Cannes’i võistlusprogrammis, küllap põhjendatult. Intellektuaalse tulevärgi asemel on siiski pigem lihtsalt kenasti väljapeetud ja diskreetselt teostatud, üsna klaari sõnumiga lugu. Isiksus teadvustab teraapia käigus väljatõrjutut ja saab oma vaevadele seletuse, tänu sellele saab ta ka vaimselt iseseisvuda ja paraneb. Ühtlasi on vaadates selge, et Devereux’ töömeetod on väärt ka eluhoiakulise nurga alt vaagimist. Seda kõike ei ole põhjust alahinnata. Ent kõnekaimad tundusid viimaks ehk ikkagi hoopis maastikupildid, tasandikud, mis vaid hetkiti oma avaruses ilmusid. Jimmy kodumaastik rääkis mehe hingeilmast ehk kohati rohkemgi kui suhete arutamine. Suhted võeti pulkadeks lahti nagu pidi, maastiku (vahetu eluruumi) osa ja kaal jäi kenasti aimamise peale.

Erinev ja sama
Tõdegem, et üldistus käib ses loos sootuks avaramal pinnal. Nimelt sobib „Jimmy P.” puhul meenutada kultuuriteoreetilist vaidlust: kultuuriline universalism vs. relativism. Universalism (jaguneb tugevaks ja nõrgaks vormiks) on seisukohal, et inimkonna bioloogilisest ühtsusest tuleneb tõsiasi, et kõik kultuurid jagavad sama olemuslikku alust, erinevused leiavad aset vaid pindmistes kihtides. Universalistid on seisukohal, et inimkeel on olemuselt ühesugune, tajuandmed analüüsitakse ajus läbi nn mõttekeele reeglite järgi ja nõnda on ka kõik loomulikud keeled tõlked olemuslikult samasest, nn mõttekeelest. Ja kui keel on olemuslikult ühesugune, siis on järelikult ka kultuurilised erinevused ühe ja sama, aluselise inimkultuuri variatsioonid.
Relativism (jaguneb samuti tugevaks ja nõrgaks vormiks) seevastu eitab säärast aluselist inimkultuuri. Relativistide meelest pole olemas mingeid kõigile kultuuridele omaseid reegleid ja süvastruktuure. Iga kultuuri saab mõista ainult tema enese mõistete ja mõõdupuude järgi. Inimene on võimeline kohanema. Nõnda võtab ka laps vastu ja omandab mis tahes kultuuri reeglid ja normid, ent iga kultuur ehitab ja konstrueerib oma liikmete mentaalsed struktuurid tollele kultuurile ainuomasel moel. Niipalju ja jämedate joontega siis tuntud vastandusest.
Tulles aga tagasi filmi juurde, pole raske märgata, et loo tõsieluline sõnum sobib hästi, noh, ütleme, nõrga universalistliku hoiakuga. Devereux’ arvestab erinevustega ja otsib keelt, mille kaudu Jimmy sisemaailm ühes tema kultuuriliste määrusjoontega puhtalt esile tõlkida. Keel, mida tõlkida tuleb, on unenägude keel. Unenäod tuleb dekodeerida, nõnda jõutakse tuuma ja teadete juurde, mis on kõigile mõistetavad, kultuuripiiridest sõltumatult. Ning kindlasti on see tähelepanuväärne, et valge mees (olgugi et antropoloog, aga ikkagi), mõistab (osalt lõhutud juurtega) indiaanlast ja tema haiget hinge paremini kui indiaanlane ise. Jimmy saabki terveks ja meil on põhjust rõõmustada ühes temaga. Ent ometi võib siin esitada ka kaks küsimust. Kas ja mil määral Jimmy Picardi (indiaanlase) maailmapilt muutus? Ja teiseks, kas filmi lõpuosas nähtud väike stseen, sõber analüüsimas Devereux’d, näitab ka psühhoanalüüsi piire?
Lõpetuseks veel kord universalismi ja relativismi teemadel. Kas oleks mõeldav ka selline, osalt paradoksaalne hoiak: (nõrk) universalist, kes suhtub maailma vahetult, nagu oleks ümbritseva puhul tegemist (nõrga) relativismiga? Miks nii vaevaliselt? Sest üks olulisi küsimusi on ju ikka see, et me ühissõidukis üksteisele varvastele ei astuks. Nojah, ja see tähendaks siis ka, et (nõrk) universalist, kui ta juba niimoodi asjasse suhtub, on tegelikult just tugev universalist. Igati sümpaatne Devereux ju ehk sellise suhte näiteks sobikski, ent ikkagi jääb nüüd üles küsimus, et kas ja kui, siis mil määral muutus Jimmy senine maailmapilt. Ent üks asi on küll tõsikindel. Peategelase Jimmy indiaaninimi tähendab „see, kellest kõik räägivad”. Nagu selgus, mitte üksnes ei räägita, vaid tehakse ka film.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming