Kuidas operaator Mati Kask presidendiga võidu suusatas

Enn Säde, filmimees

Nädalapäevad enne suuri sündmusi hakkavad lumesahad Otepääl edasi-tagasi kihutama, suisa kolm-neli korda päevas ning ETKVLi söökla läheb kaheks päevaks kinni. On märts 1964 ja meie tore kamp noori filmiinimesi Tallinnfilmist uudistab neid sündmusi suurisilmi. Teeme väikest suusalaagrit, lund on sel talvel vägevalt. Siis loksub kõik paika: salajane info president Kekkose tulekust siiakanti jõuab loomulikult õige aegsasti  rahva kõrvu, söökla avatakse jälle, aga seal on nüüd uued kardinad, laelambid ja ettekandjatel värsked esindusriided.

Nojah, ega kuningatel ja presidentidel üldiselt võttes pole siia maanurka ju seni asja olnud. Kui siis raadiost saame teada, et presidendipaar on juba Tartus, aulakõnegi peetud ja liikumas Käärikule, on otsus muidugi üksmeelne – Käärikule! Pole meil ju õrna aimu turvameestest, seda sõnagi ei tunta veel.  Julgeolek, KGB – jah, see on tuttav kolmetäheühend. Ja kohe tutvume nendega personaalselt. Riburada maantee äärt pidi suusatades näeme igal ristmikul Pobedasid (oli selline auto) ja kaabudes onusid. Kinni ei peeta, aga huvi tuntakse küll. „Presidendiga kohtuma!”, infojagamisega pole me kitsid. Sealtpoolt suhteliselt leebe hoiatus, et ega te lähedale pääse. Mingi ime läbi oleme oma suusamatka Otepäält Käärikule väga täpselt  ajastanud ja kui me veel lõõtsutame, ilmubki korteež ja suur Tšaika-auto, Soome lipp pardal. Kääriku on alles välja ehitamata, mäe peal on uus maja, ehtsa TRÜ spordibaasini läheb veel aega. Igatahes sinna üles nad keeravad ja kogu mägi on tõepoolest miilitsate poolt sisse piiratud ning läbi meid ei lasta. Püüame rinda ette ajades rõhuda filmimeeste ametile – ei kedagist. Külm hakkab, ja siis hüüab operaator Mati Kask: „Kurask,  see poiss on ju Jüri Müüri vend!”

Ongi! Jüri kaksikud vennad Jaan ja Juhan on mõlemad miilitsad. Kumb meid päästab ja oma nahaga riskeerides mäele lükkab, see jääbki mul teadmata. Kibekärmelt oleme nüüd üleval ja sulandume osavalt asjameeste sekka, keda ju ootamatult vähe näha. Võttevalmis televisioonikolleegid, Rein Karemäe sebib mikrofoniga, meie oma operaator Hans Roosipuu tammub jalalt jalale, mõned tuntud  fotograafid on platsis, rahvariietes lilleneiud lõdisevad märtsiõhtupooliku pakases, seltsimees Müürisepp näikse läkiläkis ringi tatsavat. „President” ju temagi.

Alles hiljem kuuleme Kekkose eestikeelsest kõnest ülikoolis ja folklooriks saanud Friedebert Tuglase nendingust, et Soome president räägib paremat eesti keelt kui meie president. Praegu aga räägivad siin kõik Kekkose suusatama-minekust, seda oligi ju  oodata. Hans Roosipuu on üsna murelik, vaja oleks filmida seda sõitu, aga pole suuski. Mingist muust operaatori liiklusvahendist, näiteks mootorsaanist, pole me veel undki näinud. Meie, Kääriku mäele sisseimbunud suusasellide hulgas on filmioperaatorid Jüri Garšnek ja Mati Kask ning Mati rababki Hansult kobaka Konvase-kaamera, lisakassetid ja jõuab just õigeks ajaks. Ametlikest akrediteeringutest või erilubadest pole aega isegi mõelda, sest  president Kekkonen on õuel, suusariided seljas ja suusapaar kaenla all, kaks mereväemundris adjutanti näikse ka kaasa suusatavat. Kekkonen kutsub Müüriseppa kaasa, see teeb kätega rahvusvahelise liigutuse, et läheb sikutiga järvele kala püüdma ja sauna kütma! Ja panevadki mäest alla! Meie poolt lähevad kaasa Fred Kudu, Arnold Green ja kas mitte ka Heino Lipp. Igatahes on filmiarhiivis Heino Lipu võetud amatöörfilm siinsest sõidust. 

Ja mingid muidu-mehed, küllap KGBst, kuis teisiti. Üks adjutantidest kukub kohe laskumisel, võtab suusad alt ja ronib süüdlaslikult naerdes meie juurde tagasi, ai-ai, missugune uskumatu ükskõiksus. On veidi ootamatult kodune olek seal mäel … Oleme ammu tagasi Otepääl, taevas on juba pimedaks kukkunud, kui uksest variseb sisse meie vapper operaator Mati Kask. „See vanamees on hull, ta pani niisuguse tempo  peale, et kõik jäid maha (s.t rada jäi kagebeevabaks!). Püüdsin suusateed lõigata, et ette jõuda, kaamerakolakas kah raske kaelas, silme eest võttis mustaks …”

Nojah, suusatada 64aastase pühapäevasuusatajana tollastel suuskadel 17 kilomeetrit ajaga üks tund ja 15 minutit paneb imestama veel tänagi … Tallinnas Harju tänaval paneb režissöör Parvel kokku kaheosalise ringvaate „Sõprusvisiit” ja arhiivis leidub teade, et selle koopia  kingitakse ka president Kekkosele. Huvitav, kuidas see küll üle lahe toimetati? Laevad ju veel ei käinud. Lõputiitrites Mati Kase nime ei leidu, ehkki paar-kolm plaani naabrite presidendi soolosuusatamisest on meenutamist väärt veel tänagi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming