Kuidas me Igor Jeltsoviga seinast alla sõitsime

Enn Säde, filmimees

Ehk aastapäevad tagasi helistas mulle legendaarse filmidirektori Levolli Karla poeg magister René Levoll: „Mul on olemas mees, kelle voodi all on üle 50 aasta peidus olnud Igor Jeltsovi filmi „Mehed jäävad koju” eestikeelne koopia. Kas filmiarhiiv on huvitatud?”. Jutt käis Jeltsovi diplomitööst Moskva filmiinstituudis 1956. aastal, peaosades Ants Eskola ja Linda Rummo. Lühike lugu, 30 minutit. Filmiarhiivis selle filmi koopiat polnud, mis  tähendas, et tegu oli sümpaatse uudisega. Jälle üks olematusest leitud eesti film.

Miks voodi all peidus? – Eks Jeltsov oli ju omal ajal putkanud läände ja mine tea, kuidas suhtutakse tema filmi täna ja muud taolised järelnõukogulikud väga vana mehe uitmõtted. Paar päeva tagasi sain paraku filmiarhiivis külma duši osaliseks – mingitel metafüüsilistel põhjustel oli Jeltsovi diplomifilm ikkagi jäänud vastu võtmata. Pikk telefonivestlus tehnikamuuseumi  projektijuhi René Levolliga lahendab olukorra: nad ise on koopia ära ostnud ning on nõus selle kinkima Eesti Filmiarhiivile. Mäletan Igorit piltilusa poisina, suisa Jean Marais Harju uulitsalt, kui vaid seda pikkust olnuks talle rohkem antud. Stuudios teatigi rääkida, et tegelikult tahtis Igor näitlejaks saada, aga lühike kasv viis ta filmiinstituudis režissöörikursusele. Märtsis 1963 olime väikese kambaga Käärikul suusalaagris, Jeltsov  tuli kaasa. Karakullnahast läkiläki, valge sall …

Sinna maandus ka Voldemar Panso ja tema teine kursus: tänane äsjane juubilar Ruts Allabert, Tõnu Mikiver, Enn Kraam, Anni Viiding ja teised. Elasime üsna skautlikult-spartalikult kõik koos üleval raamatukogus, muid hooneid ju veel polnud, noor Tallinnfilmi operaator Toivo Juhkum filmis ühe väikese ringvaatepalagi sealsest tantsuõhtust. Ühise söögilaua ääres lõi välja Jeltsovi edevus: ta tutvustas näitlejahakatistele ennast kui režissöör Mandrõkinit Tallinnfilmist ja päris neilt, mida nad arvavad Igor Jeltsovi just äsja esilinastunud filmist „Ühe katuse all”. See oli vale küsimus vales kohas ja valele seltskonnale! Igor, küllap siiski lõõpides, vandus järgmisel hommikul tulist kurja, sest üliõpilased on ausad ütlejad ja see film suurem asi tõesti polnud. Siis läksime suusatama, päike siras, maastik lõi minusugusel laudsileda Lääne-Eesti  poisil hinge kinni. Tollal oli julguse märgiks nn Kääriku seinast allasõitmine, see oli oma 45kraadise laskumisega üsna jäine ja hirmuäratav paik.

Seisime siis Igoriga kahekesi raja ääres suurte kuuskede vahel ja vaatasime, kuidas Eesti kergejõustikuässad (küllap oli neil siin treeninglaager) mäest alla laskudes suuski murdsid, kohe massiürituse korras. Rein Aun – mõlemad suusad, Virkus – üks … Küllap oli seal koondises neid laudu hulgi võtta. Värisesime  mis me värisesime, aga alla me sõitsime, Igor ees ja mina järel. Ja sa kujuta ette – suusad jäid terveks ja püsti jäime kah! Stuudio kambast olime ainsad, kes tervete suuskadega sealt ära tulid. Hiljem, olen kuulnud, pandi sinna laskumisele jäme palk ette, sest eluohtlik see ju tõesti oli. Igor Jeltsov jääb oma kolme ja poole mängufilmiga üsna eraldi seisvaks režissööriks, võrreldes pealetulnud nn uue lainega: Jüri Müür,  Leida Laius, Veljo Käsper … Ja läheb krampi, hakkab järjest keelduma filmidest, mida stuudio talle pakub, teeb veel ühe üsna keskpärase venekeelse loo „Null kolm” (1965) ja jääb järjekordsel turismireisil Londonist tagasi tulemata. Tema välisreiside arvukus tollases suletud impeeriumis paneb kulme kergitama veel tänagi. Parteitu vanapoiss saab näiteks 1964. aastal mängeldes soovituse Prantsusmaale sõiduks, parteilasele Jüri Müürile keeldutakse  andmast soovitust sõiduks Austriasse ja Inglismaale. Jah, 1959. aastal teeb Jeltsov vänge KGB-filmi „Kutsumata külalised” – oli see nüüd „pagaripoiste” omamoodi tänu?

Ehkki – haahaa – mängib üliõpilane Jüri Müürgi selles filmis mingit välismaa raadiomehaanikut, kes näpib lauale laiali seatud Punase RE Ti tavalist raadiovastuvõtjat, mis pidi markeerima spioonide raadiosaatjat. Siis kohtame Igor Jeltsovi Müüri diplomifilmi „Ühe küla mehed” režiistsenaariumi 

arutelul jõulupühade aegu 1960. Ahaa – Igor haistab konkurenti ja teeb ohtlikke märkusi käsikirja kohta, mis võinuksid halvata selle omamoodi kompromissfilmi käivitumise: „Ma ei saa aru, mis mõistatus see on, mida tahetakse lahendada, või mis on selle filmi varjatud peamõte …” Ja kui Müüri esimene võtteperiood kipub kiiva minema, on Jeltsov kohal: „Ei oleks tohtinud kohe diplomandile anda täispikka filmi!”.  Jeltsovi ja Müüri seob veel üks kummaline seik. Kui stuudio hakkab käivitama „Inimesi sõdurisinelis”, siis veel Kuusbergi järgi „Enn Kalmu kaks mina”, keeldub Jeltsov sellest filmist. Muidugi võiksin siin spekuleerida Igori varasest plaanist NSV Liidust põgeneda ja see ohtlik film, hilisem Müüri lugu, võinuks tema reputatsioonile ebasoodsalt mõjuda, aga – kuula ja imesta – kui 12. jaanuaril 1967 Tallinnfilmi parteikoosolekul manatakse kooris Jeltsovi  „kodumaareetmise” pärast, võtab kolleeg Jüri Müür sõna ja ütleb nii: „Kogu Igori sammu alatuse juures paneb see fakt imestama. Jeltsov oli otsekohene, printsipiaalne ja aus, pole temalt kuulnud demagoogiat, arvamused olid täpsed ja kriitilised. Ja heale iseloomustusele, mis ta siit sai, kirjutaksin ka ise alla, kui poleks praegust juhtumit.” Sellel koosolekul istub ka KK ideoloogiasekretär Lentsman ja kõik sõna võtnud filmimeestest parteipoisid on sestap  ülipüüdlikud. Grigori Skulski: „Kui sitt sõidab ära, on õhk puhtam!” Kalju Kiisk: „Kurat temaga, tahtis minna, mingu!” Peainsener Alp: „Teguviis on nurjatu, räpane ja närune!” Direktor Danilovitš saab KK-lt parteilise noomituse halva kasvatustöö eest stuudios jne. Ja Eesti filmiilmas läheb ringlema veel üks folkloorilugu: Jeltsov olla kaasa võtnud filmiloolase Ivar Kosenkraniuse seanahast portfelli, mille too alles mitme aasta pärast Londonis „kodumaareetjalt”  tagasi saab.

Lõpp hea, kõik hea. Saan minagi kaheksandal katsel turismireisile Hispaaniasse 1986. aastal, sest minu väljasõidutoimikusse kirjutab üks kolmest mind stuudios jälginud KGB agendist: „Minu arvates tuleb Säde tagasi”. Kus ta seda teadis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming