Kuidas Kuressaares 44 aasta eest sinimustvalge lehvis

Enn Säde

Juunikuisel päeval 1965 põristasin oma punasel mootorrattal Kuressaare poole, mida tollal ilmtingimata tuli Kingissepaks kutsuda. Kevad oli olnud erakordselt külm ja Kaljo Kiisa parasjagu teoksil mängufilmi „Me olime 18aastased” suvised võtted jäid juba ohtlikult jalgu stuudio pühale lehmale – plaanile. Ei, minul polnud tollal veel mingit pistmist mängufilmidega, vaid haruharva sain helioperaatorina teha dokfilme. Kuressaares oli komandeeringus filmi monteerija  noorik Eevi, kellest pidi mõne nädala pärast saama mu abikaasa. Tollal oli veel kombeks, et alatasa puntrasse jooksvate filmide lõppmontaaži kiirendamiseks võeti võtetele kaasa monteerijad koos veeuputusaegse väikese montaažilauaga.

Nii et rööbiti võtted ja montaaž. Sõitsin kesklinna toidupoodi söögipoolist hankima, tänavatel oli miskit moodi palju saarlasi, mingi mõnus sumin väreles õhus. Poes sain asjale pihta, kui üks kohalik vanamemm meid  kõiki valgustas: „Iga inimene saab kolm rubla ja hobusega viis rubla võttepäeva eest! Ja sinimustvalge peab kogu aeg lehvima ning kõik peavad kõvasti laulma „Jää vabaks, Eesti meri!””. Kes siis seda laulu ei teadnud. Häbi tunnistada, aga vist jätsin nooriku leivapätsi ja konservikarbita ning pugesin rahvasummast läbi oma heliautoni. Helioperaator Roman Sabsai ja tehnik Jüri Luiks olid väheke ähmis, kas jätkub võimendust nii suurest rahvasummast ülekostmiseks? 

Muidugi oli koolipoiste marss ja laul juba varem salvestatud, nüüd tean, et esitajad olid Pasunapoisid Helmut Orusaare juhatusel. „Keerake vändad põhja!” Üks ülemeelikus tujus saarlane koputab helibussi aknale … Ega seda üpris õnnetut konjunktuurset filmi 1940. aasta sündmustest ju keegi ei mäletakski, kui poleks episoodi ohvitserimundris Jüri Müüri, sinimustvalge lipu ja „Jää vabaks, Eesti meri!” lauluga. Ants Saar, päris punane teisejärguline  ajakirjanik, on Tallinnfilmi peatoimetajana samaaegselt filmi stsenarist ning ausõna – juba esimeses käsikirja variandis on see episood sees. Omamoodi ideoloogiline flirt? Kuid autori saamatus ja filmi alusmaterjal on ilmselgelt nii nõrk, et kõik tähtajad on üle kõrbenud ja Saar, toimetus ning nüüd juba ka Kaljo Kiisk muudkui parandavad ja kirjutavad episoode ringi, aga sinimustvalge jääb sisse. „Ajaloolispoliitiliseks” konsultandiks tuleb Endel 

Sõgel, sest Kiisk pole veel parteilanegi, see Saksa sõjaväest läbi käinud poiss. (Mis kena jutt parteisse võtmisel Kaljolt: „Isikukultuse kõrgaeg seadis mu ette raskeid küsimusi, mis nõudsid kõigepealt selgeks mõtlemist minus endas. Pealegi tahtsin parteisse tulla teatavate loominguliste saavutustega.”) Umbes nii, et kelle leiba sööd, selle laulu laulad. Eestiaegsed mehed ja naised toimetuses (muuhulgas äsja Tallinnfilmi toimetajaks tulnud Lennart  Meri) siplevad palgatöö ja südametunnistuse vahel lõksus: „Juunipööre 1940? See pole ju üksnes poliitvangide vabastamine väikelinna arestimajast …” Eks nendi Jaan Krosski: „Kas reedetuil lasub kohustus säilitada oma algne moraal – või on nad selle läbi, et nad osutuvad reedetuiks, sellest vabad?” Igatahes planeerib filmi direktor Pessegov massiepisoodidesse osalema 1500 tegelast 3 rubla päev ja suur on minu üllatus, kui ma nüüd  arhiivis avastan, et tolle sinimustvalge marsi filmimisel Kingissepas-Kuressaares osaleb 600 inimest täiesti ilma tasu nõudmata. Kaljo Kiisk räägib mulle 2003. aasta filmingul: „Tänavad olid puupüsti rahvast täis, oma 60 protsenti oli inimesi, keda ma polnud kutsunudki. Nad lihtsalt tulid ja mina viipasin – tulge lähemale! Ja rahvas laulis kaasa ja terve päev lehvis sinimustvalge Kuressaare tänavail.”

Džinn pudelist? „Ei, ei – olin käinud ju siseministri juures  ja saanud selleks loa ning igal õhtul viidi lipp miilitsajaoskonna pisikesse tuppa ja valvur oli selle lipu juures”(?!) Usutavasti on samas toas ka Moskvast toodud relvad, muidugi laskmiskõlbmatud, aga kes siis ei tea juttu luuavarrest ja paugust. Ja Kaljo lisab siia juurde: „Vaatasime Jüri Müüriga teineteisele otsa, pilgutasime silma ja hoidsime naeru tagasi, kui see marss hakkas …” Nojah, ettevaatliku mehena filmib ta ka sibivedajat, kes satub tollesse  poiste marssimise summa otsekui juhtumisi, ja tähelepanelik filmivaataja kuuleb Kaljo enda pragavat häält selle assenisaatori suust kostvat. Muide, sibivankri üür on 8 rubla päevas.

Kohatu võrdlusena siia juurde: peaosaline, šarmantne koolitüdruk Mare Hellaste saab 10 rubla võttepäeva eest. Mõni aeg hiljem, kui ülesvõetud episood on Tallinnas ilmutatud ja monteerija-noorikud Aino Lootus ja minu tulevane naine Eevi Kuressaare kultuurimajas sellele heli alla sätivad (mõistagi „Jää vabaks, Eesti meri!”), toimub veel üks mõnus lisavaatus. Soe suvi on lõpuks käes, aknad on pärani ja kui montaažilaud korraks poolelt fraasilt toppab, käib laul akna taga edasi. Eevi kiikab teiselt korruselt alla, õllesed mehed istuvad kambas akna all: „Neiu, kas kõvemini ei saaks?!”. Film, muide, on mustvalge …