Kuidas inimene põdraks kehastub

Tarmo Teder

Loodusfilm „Vanamees ja põder”, 43 min, idee autor Harri Põldsam. Operaatorrežissöör Joosep Matjus, monteerijatoimetaja Katri Rannastu, helilooja Sven Grünberg, produtsent Riho Västrik. OÜ Vesilind, 2009, esilinastus 30. IV Kumu auditooriumis. Varahommikune kasteaur Eestimaa luhtade kohal, vesised kraavid ja pärlendavad ladvad. Ei saagi täpselt aru, kas pealesõidud on suumitud, kaameranurka linnuvaatlustornist keeratud või hoopis helikopterilt võetud ja pärast aeglustatud. Loomulikult ei mingit müra, kogu seda aojärgset maalilist unelmat saadab helilooja Sven Grünbergi aeglane ja uinutav, harmooniliselt pilti sulanduv minimalistlik sündimuusika, mis on kogu filmi kulgedes tundlikult  doseeritud. Vesisel luhal sumpab kaabulotiga vanamees, käes põdrasarv, millega ta rooskab kolletavaid põõsalehti, klõbistab abaluukondiga vastu põdrasarve, peibutab eriliselt kumiseva kurguhäälega ja köhitseb ökitavalt. On sügis, küllap juba oktoober, põtrade indlemise ja paaritumise aeg. Vanamees loodab oma instrumentide ja häälitsusoskusega välja meelitada Vana Suure, Ükskõrva, oma tuttavad põdrad. Möödaminnes on kaamerasse püütud ka luhaudus metskitsed ja -siga kui episoodilised kõrvaltegelased ja traaviv susi. Võsa ääres nuusib koguni seitse hunti, see on suvega täis kasvanud pesakond, kes valmistub murdmisharjutuseks.

Tegu on Eesti oludes üpris harukordse kaadriga, noore režissööroperaator Joosep Matjuse juhendaja, ülikogenud loodusfilmi meister Rein Maran tunnistas eravestluses, et tema neid võsavillemeid  oma „Põdra kuningriiki” ei tabanudki, kuigi lootis. Noorel mehel vahel ikka kipub vedama, võib-olla polnud seda hundikarja professor Marani võtete ajal veel olemaski ning see kari Matsalu suhteliselt vähemetsaseil madalmail on nüüd selge ohusignaal, et hunte on vaja seal harvendada. Määraku Euroopa Liidu direktiivid mida tahes, meil siin on oma vajadused ja teeme neist tulenevad seadused.  Pole tähtis, kas hundikarja taustaks filmis kuuldav ronkade rooksumine on võetud sünkroonis või hiljem see heli peale monteeritud. Tähtis on meeleolu, pildi ja heli sümbioos, ka sünergia. Film vihjab mõne kõrvaltegelasega pisteliste pisilugude võimalusele, näitab selles võtmes ja meeleolus veel seda, kuidas üks metssiga haistab ohtu ja kappab minema, taustaks luurelennul lauglev konnakotkas.

Aga need mõtteniidid ei häiri väga tooni- ja sisuühtset  filmi, pigem vastupidi. Hommikud erinevad alati üksteisest natuke, nõnda ka inimpeategelase, vanamehe kostüüm. Tal on eriskummaline suhe põdra kui sellisega, Eesti suurima imetajaga. Varieeruv kurguhääl peibutab põdra välja, sarv ühes käes ja teine õlast üles tõstetud, markeerib vanamees põtra, selle sarvi, püüab nii sarnaneda põdraga, milleks aitavad kaasa vist ka tema suured prillid. Ja põdralehm  astub inimesele vastu, suisa kümmekonna meetri peale – vanamees oleks justkui omasoine pull või midagi sellist. Kaabuga inimpõtra uudistavad isegi kaks põtra, noor pull ja lehm, kes seisavad kui sümpaatsed mölakad ega oska selles pentsikus olukorras midagi ette võtta. Toimib inimese samastumine põdraga, enda teiseks liigiks kujutlemine ja kehastumine, teineteise uudistamine ja distantsi hoidmine.

Kogenud kütt ja põdraspetsialist Harri Põldsam tunnetab täpselt seda piiri, millest üle astumine lõhub sideme ja peletab põdra. Filmis peibutab ta põtra mitmes variatsioonis: sarve ja haralisõrmi käega, oksa ja käega, ka ainult kätega. Ja maagia toimib kui inimese ja põdra eriskummaline kommunikatsioon, mis on veenvalt kaamerasse püütud ja huvitav. Filmimeeste õnneks lähevad kaamerad  aina paremaks, kergemaks, tundlikumaks, efektiivsemaks. Ühest küljest kergendab see võtmise vaeva, kahandab luure ja pilditaguse higi mahtu. Oi, kuidas loodusfilmimehed aastakümnete eest sumpasid, varjeid rajasid ja päevi kannatlikult passisid! Kindlasti vaatas ja ootas ka noor filmimees Matjus, võttis tunde üles materjali, mis jäi filmist välja. Montaaži ja kaameratöö üle nuriseda ei saa, jutustaja tekst Aarne Üksküla esituses on pigem tagasihoidlik,  aga konkreetne ja täpne.

Sellises filmis võib iga üleliigne sõna lõhkuda lummava pildiatmosfääri. Poole filmi peal on luhaservas võsa ääres pilti püütud korraga kolm põtra: pull, lehm ja kevadine vasikas. Pulmaajal jooksevad lehmad ees ja pullid järel, tantsuplats on märjal luhal, pullide ohked ja lehmade hirnatused on antud siiski inimkeeli seletades, mitte naturaalselt. Kõike ei jõua parimagi tahtmise juures otse  näidata, ka seda, kuidas pullid oma trambiauku kusevad ja lehmad siis seal sees püherdavad, et pulmalõhnad pea ringi paneksid käima, mida võib juba mitmeti näha: pulli kael on jäme, lott lõua all, silmad verdunud, keha täis adrenaliini, mis kaotab hirmu ja valu, nad ei karda enam Vanakuraditki. Filmi on püütud üks kaheksaharuline kühvelsarv, lehmad ja pullid traavivad koodini luhavees, põdrad peavad pulmi ja järelmängus jagavad puksivad pullid  oma kogemusi. Noor filmimees Joosep Matjus oma kaameraga hämmastavat talletanud. Tulemuseks üks eriskummaline dokfilm: seisundifilm, protsessi kulgemise film, loodusfilm… Pole erilist mõtet žanreerida, tähtis on eriline side vanamehe ja põdra vahel, teineteise-tunnetus, uudishimu, mäng, ka filmi peidetud huumor, mille loodusteadlane võiks ehk nimetada looma ja inimese semiootikaks. Lõpus ülesulandubki luhal astuv vanamees pildiliselt põdraks, puhuti vahet nagu tõesti polekski!

Tähtis on ka järjepidevus: „Vanamehe ja põdra” inimpeategelane Harri Põldsam kui filmi idee autor on operaator-režissöör Joosep Matjuse vanaisa, film on pühendatud Joosepi pisipojale Pövvatule ja Rein Maran võib oma andeka õpilase üle siirast uhkust tunda. Aga ärme tõuse veel eufooriasse, Joosep Matjus on enesekriitiliselt tunnistanud  võimalust, et see tema esimene film võibki ehk jääda elu parimaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming