Kuidas edasi, “Berlinale”?

Endel Link

56. Berliini filmifestivali auhindadest kommentaaridega.  

“Teekond Guantánamosse” režissöör Michael Winterbottom ja monteerija Mat Whitecross tegid uudse režii, milles rakendati uudistekanal CNNile omast käekirja.

Üldistavalt võib nentida, et Charlotte Ramplingi juhitud žürii tegi näiliselt isepäiseid otsuseid, kuid oli võtnud südameasjaks toetada “Berlinale” oma näo otsinguid ka auhindamise kaudu. Sellest siis ka mitmed ootamatused.

 

 

Kuldkaru Bosniasse

 

Üllatus see muidugi oli. Dokumentalistist režissööri Jasmila Žbanići esimene täispikk mängufilm “Grbavica” seisis kriitikute gallupites rahuldava hindega keskmisel positsioonil, aga auhindamine tõstis tippu. Kui väga taheti midagi leida debüütfilmide hulgast, oli “Grbavica” üks tuumakamaid.

Grbavica (küür) on Sarajevo linnaosa, kus üle kolme aasta paiknes Bosnia serblaste sõjaväelaager. Ühishaudadesse kadus tol ajal palju elanikke, naisi vägistati massiliselt. Linateosest paistab sõjajärgne armiline Sarajevo pale: varemed, hallis olmes liiguvad sõjavermeid kandvad tüübid. Keskne on toimetuleku piiril parema poole püüdlev üksikema Esma (Mirjana Karanović), kelle pelglikus olemuses on aimatav läbielatud sündmuste raske slepp. Esma peab kasvatama ja koolitama kapriisset 12aastast Sarat, kellele ema on jutustanud isast kui sõjas kaduma läinud sangarist. Nõnda peaks tüdruk saama tasuta kooliekskursioonile. Tõendit sõjakangelasest aga pole. Konflikti avab kaua varjatud sünge tõde: Esma on üks neist vägistatud naistest. Kuidas edasi elada? Lohutavad on filmi lõpukaadrid ekskursioonilt naasvatest laulvatest tüdrukutest. Sara on nende hulgas: ema sõbrannad õmblusvabriku konveieri äärest kogusid tema sõiduks raha. Omaette mõtetes olnud tüdruk ühineb lõpuks lauluga “Sarajevo, mu arm”.

 

 

Saksa filmi kasvanud vitaalsus

 

Saksamaa filmiavalikkus jäi “Berlinalega” rahule: neli filmi jätsid koju kolm Hõbekaru. Pole paha saak. On olnud aastaid, kui oldi õnnelikud ühegi Hõbekaru üle. On tähtis, et nüüd saadi need auhinnad õnnestunud näitlejatööde eest. Festivali parimaks meesnäitlejaks tõusis Moritz Bleibtreu, kes mängis “Elementaarosakestes” seksiseiklusi otsiva Bruno – ja tolle olemust oskas näitleja mitmetahuliselt avada, näidates karakteris peituvat üksindust ja valu. Küllap on just Bleibtreu meeldejääv roll aidanud kaasa filmi kommertsedule, Berliini filmiturul müüdi “Elementaarosakeste” linastamisõigused 23 riiki.

Teist parima meesnäitleja tiitlit festivalil ei antud, kuid sisuliselt midagi sellist ikkagi juhtus. Märkega “panuse eest filmikunsti” sai Hõbekaru 86 filmis mänginud Jürgen Vogel, silmas pidades võistlusfilmi “Vaba tahe”, kus Vogel kehastas haiglase psüühikaga võitlevat vägistaja Theod.

Oodatud oli saksa neljas võistlusfilm, Hans-Christian Schmidi “Reekviem”, mille peategelasest kirjutati: “Täna vähetuntud, homme staar.” See ennustus täitus kiiresti. Festivali viimase filmina linale antud “Reekviemis” oli Sandra Hüller uskliku langetõvehaige tüdruku martüüriumis nii võimas, et näitlejatari tööd tunnustati Hõbekaruga. Der Tagesspiegeli filmikriitik Jan Schultz-Ojala kirjutab sellest festivali ülevaates: “Lõpuks paistis saksa kino võimsus muljetavaldavalt. Hans-Christian Schmid pani viimase võistlusfilmiga “Reekviem” jõulise ja täpse lõpp-punkti ühisele panusele, mis näitas kodumaise [saksa] kino vitaalsust ning mitmekülgsust. Filmiajakirjanikud ja publik olid esilinastuse 20minutilises lõppaplausis jagamatud. Film oli Kuldkaru saksa favoriit.” “Reekviemi” õnnestumist kinnitab ka Schmidile antud rahvusvaheline filmikriitikute FIPRESCI auhind.

Ainsa saksa filmina jäi auhinnata Valeska Grisebachi “Igatsus”, kuid selle armastuskolmnurga neorealistlik kujutamine hinnati kriitikute gallupites ikkagi heaks.

 

Vaieldav tunnustus

 

Žürii suurt auhinda ehk Hõbekaru jagasid ex aequo Taani film “Seep” (režissöör Pernille Fischer Christensen) ja Iraani film “Suluseis” (rež Jafar Panahi). Otsuse esimene pool tekitab nõutust, mida suurendab “Seebile” antud teine, parima debüütfilmi auhind. Ma ei oska “Seebis” näha nii suuri kvaliteete, et seda kohati üsna koduvideolikku ja ebaühtlast teost topeltauhindamisega esile tõsta. Võib-olla läks mulle “Seep” silma ja ma ei näe selles eksperimentaalsust? Oletan, et pigem siiski väärtustati transseksuaali teema erakordsust rohkem kui filmi ennast. Auhinnatud “Seebiga” annab küll libedamat kassat teha, kuid auhinda võinuks mõistlikumalt kasutada, sest iseäralikke erandeid ja perverssusi sisaldavad teosed reklaamivad ennast ise. Kammerlik “Seep” keskendub kahele tegelasele. Alguskaadrid näitavad kena seksikat Charlottat (Trine Dyrholm) asju pakkimas, kuna ta on otsustanud lahku minna Kristianist, kes ilmutanud vägivaldsust. Voodi siirdamine käib talle üle jõu, appi kutsub ta korrus allpool elava Veronica, kes tegelikult on kena noormees Ulrik (David Denick). See kannab naise hilpe, tunneb üksildust, neelab tablette ja vahib Ameerika seriaale, kui ta just oma meesklientuuriga ei tegele. Juhuslikult osutub Charlotte nüüd elupäästjaks, kuna Veronica on võtnud üledoosi. Ulrik omakorda päästab Charlotte selle mehe vägivaldsusest. Kokkupuuted on neid lähendavad, vahel aga põrkuvad teineteisest, kuid Charlotte näib oskavat hinnata Veronica õrnusi. Filmi lõpul saab Ulrik kauaoodatud teate, et võib tulla sugu muutvale operatsioonile. Charlotte on õnnelik, sest Ulrikist võib saada tõeline sõbranna Veronica. Kõik on selge, ärgem hakakem inimõigusi piirama, pealegi veel Taani film.

 

 

Hõbekaru ekraanipublitsistikale

 

Publitsistlik film “Teekond Guantánamosse” on terav ja lööv tänu režissöör Michael Winterbottomi ja monteerija Mat Whitecrossi uudsele režiile, milles on rakendatud USA uudistekanali CNNile omast käekirja, kiirelt vahelduvate kaadrite stilistikat. Nii mõjubki film nagu CNNi uudislugu, mis lükkab ümber president Bushi väidet, et Guantánamo vangilaagris hoitakse kinni vaid halbu inimesi. Vastupidist väitev materjal toetub nelja pakistanlasest Briti kodaniku jutustatud loole sellest, kuidas nad Pakistani pulmapeole sõitsid, terrorismivastasesse sõjakeerisesse sattusid, kahtlusalustena kinni peeti, kaks aastat vintsutusi ja üleelamisi talusid, kuni lõpuks süütutena vabastati. Kaks miljonit eurot maksma läinud pildirida annab edasi nende läbielamisi usutavalt, kuigi lavastuses pole kasutatud kutselisi näitlejaid. Tänu režiile ja montaažile võib tavaline vaataja seda mängufilmi võtta ka dokumentaalfilmi pähe. Teos osutab terrorismivastase sõja komplitseeritusele, demonstreerides samas uut kvaliteeti, mida võimaldab digitaalne produktsioonitehnika meistrite kätes.

 

 

Kuidas edasi?

 

Saksa kriitikud on saksa filmide edust hoolimata murelikud: nad leiavad, et 56. “Berlinale” võistlusfilmide kunstiline nivoo oli madal. Nii see tõepoolest paistis. Küsitakse, miks isegi Aasia kino oli seekord esindatud klišeelike ja väheütlevate filmidega (“Isabella”, “Nähtamatud lained”) ning Lõuna-Ameerika tõusuteel filmikunstist valiti võistlusekraanile nulljoonelise sisuga turvamehe portree “Vari”? Miks lähevad suurte meistrite filmid ikka Berliinist mööda esilinastuma Cannes’i või Veneetsiasse? Ja kas debüütfilmidega liialdamine võistlusekraanil ei kisu alla “Berlinale” seni kestnud head mainet?

Jääb üle nõustuda sooviga, et 2007. aasta “Berlinale” võistlusekraanile tuleb teha sisukam filmivalik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming