Kui vaesus lämmatab eetika

Olev Remsu

Skiso käitub vaataja meelest ühtaegu õigesti ja valesti, kusjuures mõlemal juhul argumenteeritult.  

  Kaval ja ettevõtlik Skiso-Mustafa (Ol?as Nusuppajev) röövib rahavahetuspunkti.

Mängufilm ?SKISO? (?Schizo?, Kasahstan-Venemaa-Prantsusmaa-Saksamaa, 2002). Re?issöör Guka Omarova. Stsenaristid Guka Omarova, Sergei Bodrov. Operaator Kasanbek Kõdõralijev. Mängivad Ol?as Nusuppajev, Eduard Tambu?ev, Olga Landina, Viktor Suhhorukov jt. 86 min, linastub kinos Sõprus. Auhinnatud Cannes?is, Karlovy Varys, Moskvas, Torontos ja PÖFFil.

Juba Moskvas õppides täheldasin Kesk-Aasia piigade-noorsandide kohati kummalisi assotsiatsioone. Sina ütled A, ootad neilt automaatse (euroopaliku/veneliku?) standardreaktsioonina B-d, aga nemad vastavad hoopis kummalises dimensioonis, umbes nii, et kui vana on sinu vanaema. Ma ei tea siiamaani, millest see tuleb, kas kultuurist, islamist või teistmoodi loodusest. Igatahes annavad üllatuslikud vastused põhjust kõnelda erilisest loomingulisusest, vähemalt siit, Euroopa poolt vaadates. Mine tea, vahest on neil see kõik igapäevane!?

Jälgige ?Skiso? dialooge! Jah, need on lakoonilised, kuid eales ei arva te ära, mida võiks vastata 15aastane Mustafa, hüüdnimega Skiso, või tema suhtluspartnerid. Juba Skiso ema kahekõne arstiga filmi ekspositsioonis on täis ootamatusi, te ei aima ainukestki repliiki, kuigi neid on üsna kasinalt ning jutt ise sidus ja situatiivne. Just nii toimib kunst! Arst pressib pistist välja, ema tahab teada, mis on poja peal ja arul viga. Ja viimaks näeme, et meelehea andmine on sama loomulik nagu meil trammipileti nii-öelda lunastamine. Ehkki paljud ei lunasta?

 

Tola pole loll

 

Iga tõeliselt suure loo (pea)tegelase karakter peaks endasse haarama midagi vastandlikku ja enneolematut. Noh, olgu ta siis süütu prostituut, aus varas või uimastiärikast narkopolitseinik. Ja see eripära ei tohi olla kergekäeline oksüümoron, vaid igati motiveeritud antinoomia.

?vejki puhul ei saa me kunagi teada, kas ta on poole aruga või terve nagu purikas. Tehke see noateral kõndimine järele! ?Skiso? stsenaristid on sellega toime tulnud, vastuoksused põhjendanud loogiliseks just arstikabineti episoodiga. Skiso puhul on õiged mõlemad vastused: jah, koolihariduseta noorur Mustafa on peast segi; ei, ta on hoopiski kaval ja ettevõtlik.

Ja kui Skiso-Mustafa meil juba niisugune on, siis peab ta käituma ambivalentselt, vaataja meelest ühtaegu õigesti ja valesti, kusjuures mõlemal juhul argumenteeritult. Skiso teebki ühtaegu halba ja head: petab inimesi partneriteks ja ohvriteks põrandaalustele poksimat?idele, röövib rahavahetuspunkti, tapab vähimagi süümepiinata kasuisa (ent täidab samas surija viimase palve), armub leske, on orvule ühtaegu venna ja isa eest. Niisugune kahetisus annab võimaluse teha loo arengus ettenägematuid pöörakuid. Kes oleks suutnud ette aimata, et Skiso värbab partneriks oma lihase onu (no on alles madalale langenud!), ent onu võidab kasteetidega varustatud meistri (oo, missugune ime!) ning onu ja Skiso saavad päriselt endale vaid peibutusauhinnaks pandud ikooni läikiva Mercedese näol (kavalasti tehtud, järelikult on nad õige peened vennad!).

Nagu tõeliselt suures loos (näiteks müüdis), ei tohiks olla keegi süüdi, asi peab kulgema otsekui saatusest määratuna. Meenutame Oidipust. Me ei saa kellelegi näpuga näidata, et vaat, just tema pärast konkreetselt sigisid maailma õed-tütred ja vennad-pojad.

?Skisos? on tõeliselt halvad nagu elus kuradid üksnes illegaalsete poksipeksmiste organiseerijad, kuid pisut moraalset õigustust jätkub nendegi tegevusele. Näe, jagavad üleüldises leivahädas pisut toiduraha ohvritelegi, vähemalt mõnel päeval saavad nende pered kõhu täis. Ja mine võta nüüd kinni, mitu protsenti teeb Skiso halba ja kui palju head, kui ta koos oma onuga ärikad ilma läikiva Mercedeseta jätab.

Poksiga vähem seotud tegevusi tõukab ?Skisos? takka õudne paratamatus, just nagu müüdis. Keegi ei taha halba, kurbmäng areneb justkui iseenesest.

 

Tõe- ja elutruudus

 

Selline paratamatus on motiveeritud ühtaegu nii loo raudselt kehtiva põhjuse-tagajärje ahelaga kui ka visuaalselt. Me võime iga episoodi põhjendada. Tüdrukud peksid Skiso sellepärast, et poiss neid käperdama tikkus. Ema viis Skiso arsti juurde sellepärast, et tüdrukud teda tuuseldasid. Kasuisa viis Skiso ärikatele nn tankistiks, kuna poiss oli alaealine ja veel hullupaberitega. Ja nii edasi ja nii edasi kuni absoluutselt ootamatu lõpuni, lausa ?okeeriva happy end?ini selles muidu totaalselt masendavas filmis. Kuskilt ei ilmu jumalat masinast, kõik on loogiline. Ja nii eksterjöörid kui interjöörid on haruldases kooskõlas selle hoiatusfilmi sõnumiga. Just piiritu ja avar näljastepp, just klaustrofoobsed viletsad-haisvad hütid võimendavad Guka Omarova ? Sergei Bodrovi hoiatust: vaadake, mis juhtub, kui vaesus lämmatab eetika!

Usun, et re?issöörile oli küllaltki kaelamurdev ülesanne leida peaossa õige näitleja. Kohe esimesest kaadrist on näha, et ?Skiso? kuulub äärmiselt tagasihoidlike eelarvetega filmide klassi, ent teiselt poolt oleks mingi staar mahendanud filmi valulist sõnumit, kuna oleks nii või teisiti meenutanud vaatajale tinglikkust: ah, see kõik on puhas fiktsioon, näe, eelmises filmis mängis ta hoopis teistsugust osa. Algaja amatööri ja samas täiesti sobiva Ol?as Nusuppajevi palkamine on aga rõhutanud tõe- ja elutruudust, teinud mängu dokumentaalsemaks ja usutavamaks.