Kui tõde valetab

Harri Moritz

Alison Lohman Kanada armeenlase Atom Egoyani filmis “Kus on tõde”.

Mängufilm “KUS ON TÕDE?” (“Where the truth lies?”, Kanada-USA-Suurbritannia, 2005). Režissöör Atom Egoyan. Osades Kevin Bacon, Colin Firth, Alison Lohman, Rachel Blanchard. Põhineb Rupert Holmesi raamatul, linastub kinos Sõprus.

 

Sellest filmist on pea võimatu kirjutada ilma seda vaatamata. Ja seda vaadanul pole midagi erilist öelda. “Kus on tõde?” läheb tasahaaval reaalsusest sujuvalt üle meediareaalsusse, või pseudoreaalsusse, mis tajutav vaid masinate abil. Virtuaalreaalsust on meil aina keerulisem eristada päris reaalsusest, tõelisusest. Meedia (ka kino) jätab meid vedelema kusagile reaalsuse ja pseudoreaalsuse vahele, kusagile ise otsustama, parimal juhul. Meid sunnitakse otsustama. Ja kõnealuses filmis tehakse seda kui mitte geniaalsel moel, siis kahtlemata stiilselt, teisiti, märkamatult.

 

Meelelahutuses surkimine

 

Justkui midagi ei jäägi meie ajal märkamatuks. Kõike nähakse ja see kõik on mõnus. Mõnus nagu valu kellegi teise ihus. Kahjurõõm. Raske on kirjutada kahjurõõmust natukenegi huvitavalt, sest kõik ju kirjutavad sellest või selle abil kirjeldatakse midagi. Märgataval või märkamatumal moel. Originaalsust on raske leida – ja kas alati ongi vaja? Miski pole juhuslik.

Oleks labane öelda, et selle filmi tuumik on Ameerika meelelahutustööstuse surkimine. Ei ole. Meelelahutus eksisteerib kõikjal selles va arenenud maailmas, see on fakt. See, kui keegi teine kukub, lahutab alati meelt. Kui teisel on siiralt piinlik, on ikka ja jälle paganama amüsantne. Kui inimene jõuab iseenda tuumani ja seepeale ehmunud nägu teeb, on ju täpselt niisama lõbus nagu muiata sõbra ilme üle, kui ta parajasti situb ja arvab, et keegi teine teda ei näe. Ja nii ongi. See ongi meelelahutus. See on muusika, teater, kirjandus, ka kino – see on kultuur, kõige laiemas mõistes. Võiks öelda, et see on üks viis, kuidas väärtustame kultuuri. Kui vaatame “võõrale” kui võõrale otsa, on meil teine ilme, kui siis, kui vaatame võõrale kui uuele tuttavale otsa. Nii võiks suhtuda ka sellesse filmi. Kui uude tuttavasse, kelles pole mitte ühtegi omanäolist või uut joont. Või siiski? Miski pole juhuslik.

Linalugu “Kus on tõde?” on sihilikult kriminaalselgrooga. Kujuteldavasti töötab see raamatuna, mille põhjal ka film tehtud, hulga nauditavamalt. Raamat oli bestseller – ja küsige nüüd, miks? Sest see müüb. See on see sõbra ilme, kui ta situb, uskuge, see maksab. See on meelelahutus, see on kirjandus. Ja nii ongi. See ei ole juhuslik.

Segame natuke “neljandat võimu”, krimielemente, isiklikkust, selle kõige õnnetu arvustaja hirmkallist ja isiklikku aega – ja me saame bestselleri, kultuurse bestselleri. Aga parim reklaam on alati isiklik reklaam, öelgem siis, et see on sinu kõige…

Kõige huvitavam asja juures ongi see, et see film ei räägi pealtnäha millestki ega lähe kordagi liiga sügavuti. Piirid on liiga selgelt määratletud. Olgu üldolemuselt hollywoodlik või mitte, see on huvitav linateos. Kas tehakse asi selgelt mõistetavaks (asi, mis ongi selgelt mõistetav, nagu piinlikkus ja isiklikkus) võimalikult laiale publikule või tahetakse kitsale publikule näidata ilmet, mis on enamiku palgeil, kui nad parajasti situvad. Kus on tõde?

“Ma olen Prantsuse impressionist, kunstnik, aga ma teen seda ainult selleks, et maksta oma arveid. Minu tegelik soov on saada Pariisis börsimaakleriks.”

“Ma ei saa aru… “

“Paul Gauguin. Ta loobus edukast börsimaakleri karjäärist, et hakata maalikunstnikuks.”

“Kas te arvate, et keskmine inimene teab seda?”

“Me ei räägi ju keskmisest inimesest.”

 

Oma tõe müük

 

See on stseen filmist, üks hetk, kus minnakse isiklikuks. Siinkohal söödetakse sulle märkamatult LSDd ja sa potsadki küülikuurgu. Tahes-tahtmata, enesele teadvustamata. Isiklikkus on nüüd maksevahend. Ainult sellega saab end siit välja osta ning pääse maksab kuradima palju. Kuna tegevus leiab aset aastal 1972, ei ole LSD juhuslik. “Hape” on lihtsalt ajastut peegeldav muutuja, arusaamade kujundaja. Meie elame ajastul, mil meedia on see seen, mille ühest küljest hammustamine kasvatab ja teisest küljest hammustamine kahandab. Kriitika on kõrvalnäht, sellesse ei süvene keegi, vaadatakse vaid, mitu tärni vaene arvustatav on saanud. See ei ole juhuslik.

See film sõidab sinust kas mööda ja sa ei jõua arugi saada, mis see oli, või sõidab see sust üle ja sul ei olegi midagi viga. Sul ei ole ei halb ega hea, sest see on liiga isiklik, et osata selle kohta midagi arvata. See on stiilne, seksikas, peaaegu poeetiline film noir isiklikkuse müüdavusest. See ei ole kriminaalselt karistatav, sest isiklikkust ei saa mõõta. Aga prostitutsiooni puhul justkui saab ju. See on tõde. Tõde on müüdav, on meelelahutus. Juhuslik? See, mida kalli raha eest lunastatud kinopilet sulle pakub, ilmestab sind või mitte. Sinna ongi vähemalt osa koerast maetud. Seksi filmis ei ole, ausalt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming