Kui palju on meil veel aega?

Mathura

Sõjas saadud trauma tõttu tunnistatakse mees (näitleja Adrien Brody) süüdimatuks vaimuhaigeks, kes saadetakse vangla asemel hullumajja, kus teda püütakse ravida äärmuslikul meetodil: hullusärki aheldatuna vangistatakse ta surnutele mõeldud kappi, mis peaks meenutama emaüska. KAADER FILMIST

“Hullusärk” on eelkõige draama, ent sinna on segatud ka müstika ja õudusfilmi elemente.

 

Mängufilm “Hullusärk” (“The Jacket”, USA/Suurbritannia/Saksamaa 2005). Režissöör John Maybury, stsenarist Massy Tadjedin, helilooja Brian Eno. Osades Adrien Brody, Keira Knightley, Kris Kristofferson, Jennifer Jason Leigh jt. Jookseb kobarkinos.

 

Ameerika filmitööstuse suured nimed Steven Soderbergh ja George Clooney on tootnud linateose “Hullusärk”, mis on üsna erinev filmidest, mida need tavaliselt vaatama kutsuvad. Inglasest kunstnik-kirjanik-lavastaja John Maybury, kelle seni kuulsaim loometeos on ilmselt hoopiski muusikavideo Sinead O’Connori loole “Nothing Compares 2 U”, on koos oma meeskonnaga loonud omapärase filmi, mida on üsna raske liigitada ühtegi tavapärasesse kategooriasse. Eelkõige on see draama, ent sinna on segatud ka müstika ja õudusfilmi elemente. Ka teostuslaadilt ei kuulu “Hullusärk” ühtegi kindlasse kategooriasse: ühelt poolt on siin mitmeid alternatiivkino lahendusi, samas, nagu ka peaosatäitja Adrien Brody oma intervjuus on kinnitanud, on tegu ikkagi kommertsiaalse filmiga. (Tõsi, kui mina saalis istusin, oli vaatajaid heal juhul kümme, aga tegu ei olnud ka just kinokülastuse “tipptunniga”.)

 

Värvilisemad tegelaskujud

 

Iraani päritolu stsenarist Massy Tadjedin on kirjutanud filmile paeluva stsenaariumi. (Tundub iseenesest tähelepanuväärne, et paljude inglise kirjanduse uuema põlvkonna väljapaistvate nimede, sealhulgas stsenaristide, juured on Inglismaast kaugel eemal.) Lahesõjas vaevu surmast pääsenud heasüdamlik Jack Starks (Adrien Brody) naaseb kodumaale ning mõistetakse süüdi kuriteos, mida ta pole sooritanud. Sõjas saadud trauma tõttu tunnistatakse mees aga süüdimatuks vaimuhaigeks, kes saadetakse vangla asemel hullumajja, kus teda püütakse ravida äärmuslikul meetodil: hullusärki aheldatuna vangistatakse ta surnutele mõeldud kappi, mis peaks väidetavalt meenutama emaüska. Seal olles avastab Starks võimaluse ajas liikuda – nii minevikku kui ka tulevikku.

Tadjedini stsenaariumi puhul on väga sümpaatne see, et filmis puuduvad päris lõpuni head ja halvad tegelased, erinevalt sellest, mis on üliiseloomulik suurele enamusele Hollywoodi toodangust. Rohkem näib ta huvituvat tegelaskujude elususest, sellest, et nad ei sorteeriks oma tundeid. “Hullusärgis” näeme, kuidas ka muidu nii helge Starks kahtlustab vahepeal üksteise järel oma tohtreid ja nende abilisi tema tapmises. Seevastu filmi kurjem ja, tõsi, selle filmi üheülbalisim tegelaskuju doktor Becker ilmutab pigem rumalust ja ärritust kui otsest pahatahtlikkust. Noore Keira Knightley kehastatud Jackie Price on aga näide sellest, kuidas paljud asjad inimese elus, sealhulgas õnn või õnnetus, sõltub paljuski ta enda valikutest.

 

Elamine igas hetkes

 

Kuna “Hullusärgi” keskseks teljeks on surm ning seeläbi ka elu väärtuslikkus, tuletas see film meelde umbes aasta tagasi linastunud Alejandro Gonzales Iñarritu linateost “21 grammi”. Mõlema filmi sõnum on sarnane; samuti võib leida teatud sarnasust teostuse alternatiivsuses, kuigi Iñarritu läks selles osas veel julged kaks-kolm sammu kaugemale. Olles “21 grammi” näinud, ei mõju “Hullusärk” ilmselt sama rabavalt, nagu võiks mõjuda teistpidisel juhul.

Tonaalsuse poolest on “Hullusärk” siiski märksa helgem, milles on oma osa kindlasti ka Brian Eno väga tundlikul muusikal, mis tasakaalustab  muu hulgas ka filmi pisut tormakat montaaži. Viimane on muide üks elemente, mille poolest “Hullusärk” võib tunduda pisut rabedana. Tunnustust väärivad head näitlejatööd eelkõige Adrien Brodylt ja Jennifer Jason Leigh’lt. Ka senini põhiliselt iludusi mänginud Keira Knightley saab seekord maha üsna tõsiseltvõetava rolliga.

Filmi lõpetav küsimus “Kui palju meil on veel aega?” on aga nii või teisiti midagi, mille üle oleks aeg-ajalt tervendav mõtiskleda. Kuidas elaksin seda päeva siis, kui see oleks mu viimane päev? Vaevalt tahaksin seda veeta oma probleemides, vaevalt tahaksin kulutada seda millelegi ebaolulisele – pigem püüaksin tunda rõõmu võimalustest, mida see päev pakub. Peategelane Jack Starks näib elavat pidevalt just sellelaadses seisundis. Olles väga lähedalt kohtunud surmaga, mõistab ta hästi iga päeva ja iga hetke väärtust. Pole mõtet oodata järgmist päeva või järgmist aastat, arukam ja rahuldavam on olla oma elus kohal just siin ja praegu.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming