Kui on kindel, et miski pole kindel

Donald Tomberg

Feyerabendi anarhistlik vaade teadusele sobib Woody Alleni tõdemusega elu müsteeriumi kohta, ainult Feyerabend ei tee nalja.Mängufilm „Mis tahes” („Whatever Works”, US A-Prantsusmaa 2009, 92 min), režissöör ja stsenarist Woody Allen, produtsendid Letty Aronson ja Stephen Tenenbaum. Osades Larry David, Adam Brooks, Lyle Kanouse, Nicole Patrick, Patricia Clarkson, Ed Begley jr, Conleth Hill, Michael McKean, Evan Rachel Wood. Linastub kinos Artis.   Woody Alleni filmide küsimus seisneb enamasti ikka indiviidi ja maailma määramatuse vastuolus. Inimene on vastuoluline, maailm tema ümber on aga veelgi vastuolulisem. Mõistus üritab määrata ja mõtestada maailma, aga maailm ei toimi mõistuslikult. Mõistus otsib argumente, aga toodud argumendid ei päde, kuna praktika on teistsugune. Alleni filmide (pea)tegelased on tihti kimpus iseendaga, aga nad on kimpus just seetõttu, et nad ei saa aru,  kuidas maailm nende ümber toimib. Ümbritseva näilise ratsionaalsuse all on irratsionaalsus. Tõde on vaataja silmades. Diskursused, mis mõtestavad maailma justnagu ratsionaalselt, toetuvad ise müütilisele alusele.

Tõeliselt objektiivne ongi vastuolu. Kimbatus, kus inimene püüab ületada subjektiivse ja objektiivse vastandust, mis aga iseenesest on võimatu. Alleni filmides vaagitakse toodud küsimusi, tihti korratakse mõnd tõdemust (tihti näiteks seda, et küsimus on olulisem kui vastus), lõpuks on aga tema filmides ikka olemas mingi kokkuvõte. Alleni filmides ei tähenda kokkuvõte enamjaolt sisulist lahendust, mingi järelduseni aga jõutakse ikka. Tihti on tegu lihtsalt asjade seisu konstateeringuga.

Oma viimases filmis „Mis tahes” jõuab Allen nii kokkuvõtte kui lahenduseni. Ja selles mõttes on „Mis tahes” justnagu irooniline, vaimukas ja samas heatahtlik katse välja jõuda (isiklike)  vastuoludega leppimiseni. Allen tõdeb, et kui inimese tundeelus miski töötab nõnda, et see aitab tal mitte olla üksi ja teistest hoolida, siis see ka sobib (whatever works). Tähtis on resultaat, see, kuhu jõutakse. Ei ole oluline, kuidas ja milliseid teid pidi.

Mis tahes ehk kõik kõlbab

Kuivõrd „Mis tahes” peategelane Boris on endine tippteadlane, võiks meenutada üht anarhistlikku teadusfilosoofi Paul Feyerabendit.  Feyerabendi kuulus lause on: „Anything goes”. „Arusaam, et teadus võib käia – ja peab käima – fikseeritud või universaalsete reeglite järgi, on ebarealistlik ja ühtlasi hukutav. Ta on ebarealistlik, sest vaatab liiga lihtsustavalt inimese annetele ja asjaoludele, mis nende arengut julgustavad ja põhjendavad” („Meetodi vastu”, 1975). Feyerabendi arvates on erinevad lähenemised tõele võrreldamatud, kuna need on ühismõõduta. Meie teadusmaailm on kinni  dogmades, arusaam, et teadus on miski neutraalne tsoon, millest võib leida objektiivseid positiivseid teadmisi, on iseenesest müüt. Teaduse ülimuslikkus pseudoteaduse ees on kehtiva diskursuse toodetud ning tegelikkusega pole sel suuremat pistmist. Selleks, et teadus ja inimlikkus saaksid edeneda, kõlbab kõik, mis soodustab teadmisi, ning kõik vahendid tulebki käiku lasta. Riik ja teadus tuleks teineteisest lahutada, nii nagu on lahutatud riik ja  kirik. Koolides peaksid lapsed saama ise valida, kas tahavad õppida füüsikat või maagiat. Ei saa olla aineid, mida peab õppima kui õigeid, ei ole teadmisi, mida peab teadma kui õigeid. Kõik kõlbab, sest ainult siis, kui tõesti kõik kõlbab, ei pidurda progressi. Feyerabendi anarhistlik vaade teadusele sobib siin kenasti kokku Woody Alleni elu müsteeriumi käsitlusega. Vahe on peamiselt selles, et Feyerabend ei tee nalja. 

Mäng klišeedega

Üldiselt on kahtlane filmi(teose) mõtet või kujundit esitada kogu tervikut määratlevas tähenduses. Siiski võiks välja märkida ühe filmis „Mis tahes” korduva motiivi. Allen mängib filmis irooniliselt klišeedega, seda toonitades. Päikeseline ja rumalnaiivne naispeategelane, kellest saab Borisi naine, õpib Borisi kõrvalt ära just selle, et „klišeedes ei tohi väljenduda”. Boris, kes seda talle on õpetanud, tõdeb samas  aga, et vahel annavad just klišeed mõtte täpselt edasi. Klišeedes on varjul täpne mõte, mis kunagi ammu ei olnud veel klišee. Woody Alleni tegelased on äärmuslikud ning filmis „Mis tahes” on seda äärmuslikkust mõnuga just klišeelisusesse võimendatud. Klišee-teadlikkus toob aga endaga kaasa paroodilisuse, mis mahendab äärmust. Filmis tegutseb lustlik galerii: rahulolematu ja ülisarkastiline endine tippteadlane, kes oma (eelkooliealisi) maleõpilasi  rumalateks ussikesteks sõimab; ülinaiivne lapseohtu provintsitar, kes selle asemel et koolis õppida, käis iludusvõistlustel; tüdruku vanemad on ülisilmakirjalikud usklikud; üliromantiline noornäitleja, kes armub esimesest silmapilgust ja elab jõe peal paadis. Woody Allenil on siin klišeesid vaja, sest nendega saab ta (eneseirooniliselt) jutustada ja oma järelduseni jõuda. Tegelaste teed ristuvad konfliktselt, klišeedesse ulatuvate äärmuste ja vastanduste  kaudu jõutakse aga lõpuks sünteesini. Filmi finaalis leiab igaüks oma ja seegi on mõtteliselt klišee, toimetatakse ühiselt ja rõõmsalt nagu muinasjutus. Siin tähistab klišeelisus aga ühtlasi ka klišeedest väljamurdmist, kuna oma klišeedega lepitakse, tunnistatakse enda teatavat paroodilisust. Filmitegelased kompavad oma elu justnagu vastandite kaudu ning vastandidki on vastamisi paroodilised. Ainus, mis Alleni filmis otseselt vastandusele  ei allu, on naiivsus. Naiivsus ei ole iseendaga vastuolus ja seetõttu ei hinda ta ka iseennast ümber, ta ei esitagi sääraseid küsimusi. Ja nii võib naiivsus olla sisemiselt targem kui intellektuaali hoiak. Võiks meenutada väikest episoodi, kui Boris ühel ööl halba und näinuna paanikas mööda maja jookseb. Naiivitar paneb seepeale televiisori käima ja ütleb: „Nägid halba und? Pole midagi, vaatame nüüd midagi muud”. Ja televiisor aitabki. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming