Kui nisuiva sureb …

See on ähmastunud vaimu sõltuvussuhe, mille kujutamisel Babis Makridis peatükk peatüki järel aina lustlikumalt õli tulle kallab.

SILVER ÕUN

Mängufilm „Haletsus“ („Pity“), Kreeka 2018, 97 min. Režissöör Babis Makridis, stsenaristid Efthymis Filippou ja Babis Makridis, operaator Konstantinos Koukoulios, monteerija Yannis Chalkiadakis, osades Yannis Drakopoulos, Evi Saoulidou jt.

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile: kui nisuiva ei lange maasse ja ei sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja.“1 Umbes niisugune lugu on Kreeka filmikunstiga, mis riigi närtsiva majanduse tagajärjel absurd-lopsakalt õide on puhkenud. Kriitikute poolt „Kreeka veidraks laineks“ ristitud liikumine eesotsas Yorgos Lanthimose ja Athina Rachel Tsangari filmidega liigub parajas kiiluvees ja Babis Makridise vastvalminud „Haletsus“ on selle liikumise tunnistuseks, et mitte öelda üheks puhtamaks kontsentraadiks.

Athina Rachel Tsangari on küll eitanud „veidra laine“ nimetust ja ühist liikumist, öeldes, et kui ühise liikumise tunnuseks on kaks sarnast filmi, „Koera­hammas“ ja „Attenberg“, siis on see absurdne.2 Siit põhja poolt neid filme vaadates jääb aga tunne, et Tsangari seisukohta võib kõrvutada tuntud tõigaga: hiinlane näeb teist hiinlast ikka eriilmelisena, kuid eurooplase pilgule on nad kõik ühte nägu. Rühmituseks liikumist ehk nimetada ei saa, kuid kerge koolkonna maik on küll neil juures. Noorem generatsioon mässab Kreeka riigi­korra senise käekäigu ja tavade vastu. Poliitika, mis tihtipeale on käinud onupojapoliitika rada pidi, on seatud kahtluse alla. Hõrk-magusaks näiteks sel teemal on Yorgos Lanthimose „Koerahammas“,3 kus patriarhaalses perekonnas hoitakse lapsi (tegelikult juba 20ndates aastates täiskasvanud noori) maailmast eraldatuna ning lugu kulmineerub klasterfakilikus absurdis ja verepilastuses. Kreeka filmitööstust tabanud majanduskriis ning sellest tulenevad napid võimalused on pannud vihased noored üheskoos töötama. Nii on Lanthimos ja Tsangari olnud teineteise filmiprodutsendid. Ka „Haletsuse“ juures töötas koos režissöör Babis Makridisega stsenarist Efthymis Filippou, kes on töötanud nii „Homaari“4 kui ka kõigi teiste Lan­thimose suuremate šedöövrite, samuti Tsangari viimase mängufilmi „Chevalier“5 kallal. Nii ilmnevad absurdsed olukorrad ja dialoog, sotsiaalne võõristus ning muhe-barokselt üleromantiseeritud esteetika kreeka režissööridel filmist filmi.

Yannis Drakopoulos kehastab advokaati sihitus loiduses, milles on sama palju mängida lihtsalt karjuvas vaikuses kurb olemises kui nukrate sõnade lausumises.

Kaader filmist

Intervjuus on Athina Rachel Tsangari öelnud, et virisemine on kreeklaste rahvuslik sport ning nüüd näib, et Babis Makridis on Tsangari sõnad „Haletsuse“ näol rahvusliku väärtusega taieseks säritanud. Advokaat, kelle naine on sügavasse koomasse langenud, otsib tuge. Tal on ilus korter ja andekas poeg, ta elab rikkalt. Igal hommikul toob naabrinaine talle ahjusooja kooki ning teretuttavad annavad ikka endast parima, et mehel kergem oleks, ent millestki pole küllalt. Arvestades, et mehe igapäevaseks tööks on kohtuadvokaadina äratada inimestes kaastunnet, võib tema loid-paanilisi katseid inimestelt tähelepanu saada pidada kutsehaiguseks. Päevast päeva itkeb ta oma õnnetusest ja kui asjalood paranevadki, siis peab midagi välja mõtlema ja oma kannatusi pikendama, sest jumal hoidku selle eest, et kõik hästi oleks.

Kahtlemata on kõigil olnud olukordi, kus tasub veidi üle vinguda, et kalli saada. Hea on kraadiklaasi üles lüüa, kuni ema mandariini toob. „Haletsus“ toimib juba puht psühholoogilisel tasandil toredalt ning omandab lõpuminutitel lausa sürreaalse sügavuse, kuid Makridis ja Filippou on farsistanud kogu Kreeka viimaste aastate eleegia. Tegid nad seda siis teadlikult või mitte, kuid lugu lõputult tähelepanu nuiavast mehest on Kreeka arvukate tasumata laenude taustal raske näha vaid lihtsa psühholoogilise portreena. Kindlasti ei ole ma lihtsa filmiarmastajana pädev arutama Kreeka majandusraskuste põhjusi. Lugedes aga Makridise kolleegide seisukohavõtte eesotsas Tsangariga, kes Kreeka riigijuhte lausidiootideks sõimab, näen filmis otsest nööki riigi juhtimises valitseva mentaliteedi pihta. Meie advokaadist protagonist ei taha oma olukorda parandada, vaid ainult uut haletsusenoosi kerjata. See on ähmastunud vaimu sõltuvussuhe, mille kujutamisel Makridis peatükk peatüki järel aina lustlikumalt õli tulle kallab. Sarnaselt Lanthimose „Koerahamba“, „Homaari“ ja „Püha hirve tapmisega“6 jäävad „Haletsuses“ kõigest armsast ja heast lõpuks järele vaid varemed. Kahtlemata on selles suur süü Efthymis Filippoul, kelle kirjutistes annab tunda kreeka tragöödia absurdne taassünd.

Toredal kombel ei muutu „Haletsuse“ üheplaaniline tegevustik igavaks. Stsenaarium töötab vähestel motiividel, sarnased olukorrad korduvad pisikeste variatsioonidega, ent hea näitlejatöö ja välja mõõdetud rütmiga dramaturgia ja montaaž (sest mis see montaaž mängufilmis muud on, kui stseeni­sisese ja stseeniülese dramaturgia käepikendus) teevad üheülbalisuse väga nauditavaks. Näitleja Yannis Drakopoulos kehastab advokaati sihitus loiduses, milles on sama palju mängida lihtsalt karjuvas vaikuses kurb olemises kui nukrate sõnade lausumises. Tema õnnetus ületab ajalikkuse piiri, nii et mõneks üürikeseks hetkeks kaob loo farsilikkuski ja vaatajal võib pisar silma tulla. Väikestest motiividest, olgu selleks siis Mozarti muusika või advokaadi kirjutatud väikesesed kurb­värsid, lüpstakse kõik välja, mis lüpsta annab. Kasina materjaliga tehakse palju ära ja eri liinid seotakse hästi kokku, ehk liigagi hästi. Ilusaks lihvitud kompositsioonid ja kaamera kinni püütud Egeuse mere päikeseline rahu suurendavad samuti kontrasti – Issand, sa näed, aga ei mürista.

Mida sellest kõigest siis meil õppida? Ehk taas seda, et kui on piisavalt meisterlikkust, saab ka kehvades oludes head filmi teha. Virisemine käib asja juurde.

1 Jh 12:24.

2 Martin Kudlac. Playing a Game: An Interview with Athina Rachel Tsangari. Notebook, 13. VI 2016.

3 „Dogtooth“, Yorgos Lanthimos, 2009.

4 „The Lobster“, Yorgos Lanthimos, 2015.

5 „Chevalier“, Athina Rachel Tsangari, 2015.

6 „The Killing of a Sacred Deer“, Yorgos Lanthimos, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht