Kui loodus loobub inimesest

Mathura

Kogu filmilugu keerleb asjaolu ümber, et mingil seletamatul põhjusel hakkavad inimesed ühtäkki massiliselt iseennast hävitama. Filmis „Aeg on käes” põgenevad inimesed taimede genereeritud enesetapusunni eest. KAADER FILMIST

Kui salapärase nime M. Night Shyamalan taha peituv noor hindu Manoj Nelliyattu Shyamalan tuli 1999. aastal välja oma esimese suurema linatööga „Kuues meel”, põhjustas see Hollywoodis tõsiseid laineid. Räägiti uuest geeniusest, originaalsest lähenemisest, küpsest debüüdist. Film kandideeris korraga kuuele Oscarile, sealhulgas parima filmi, parima algupärase käsikirja ja parima lavastajatöö eest, ja kuigi ta ühtegi neist ei võitnud, võis saavutust pidada märkimisväärseks. Pealegi peetakse „Kuuendat meelt” pöördepunktiks juba pooleldi „maha kantud” Bruce Willise karjääris (Willis mängis filmis üht peaosa) ja just „Kuuendast meelest” inspireerituna on Willis hiljem osalenud teisteski alternatiivsemat laadi linatöödes, näiteks Robert Rodrigueze kurikuulsas „Sin Citys”.

Shyamalani teine töö „Purunematu” oli küll suhteliselt menutu, ent sellele peatselt järgnenud „Märgid” Mel Gibsoni ja Joaquin Phoenixiga peaosades tõstis Shyamalani taas kriitikute silmis noore ja ainulaadse „imelapse” staatusesse. Tulevik näis enam kui paljulubav.

 

„Aeg on käes” on sirgjooneline lugu „Märkide” järel on olukord aga palju muutunud. Hollywoodi produtsentide silmis on Indias sündinud ja Ameerikas üles kasvanud Shyamalan iga järgmise filmiga usaldusväärsuses üha kaotanud, kuna on loobunud mitmest üpris kindlat menu tõotanud pakkumisest (neljas „Indiana Jonesi” film, „Harry Potter ja tarkade kivi”). „Märkidele” järgnenud „Küla”, mida mina pean küll Shyamalani parimaks teoseks eelnimetatud „Kuuenda meele” ja „Märkide” kõrval, jäi laiemale vaatajaskonnale liialt filosoofiliseks ega leidnud ka kriitikute laialdast heakskiitu: neile näis Shyamalani kriitika suletud ühiskonna manipulatsioonimehhanismide teemal (mis on ehk liiga ilmselgelt üle kantavad ka tänapäeval üldise massimõjutuse ja sellest kitseneva maailmatajumuse konteksti) liialt primitiivne. Julgen öelda, et „Küla” on film, mille puhul Shyamalani geniaalsust paraku ei mõistetud. „Külale” järgnenud filmis „Naine vees” (mis, muide, meie kinodesse ei jõudnudki ning seda saab näha vaid videona) vaevas teda aga ta tavapäraseim probleem: suurepärane algidee ei leia kandvat ja põhjendatud lõpplahendus. Kommertssurve all püüab Shyamalan meele järele olla nii meelelahutust otsivale õudusfilmisõbrale kui ka sõnumimõistjale, mille tulemusena muutub aga osa sõnumist seosetuks ja osa õudust koomiliseks.

Osalt vaevab eelnimetatu Shyamalani ka tema uues linatöös „Aeg on käes” (inglise keeles „The Happening” – „ilming”, „juhtumine”), mis esilinastus kõikjal kolmeteistkümnendal ja reedel. Jutte lähenevast maailma lõpust, teadvuse nihkest ja millest kõigest liigub ning huvitav oleks olnud näha veel üht algupärast ja mõtlemapanevat nägemust sellest, mida inimkond kõige rohkem kardab. „Aeg on käes” suudabki pakkuda ses osas väikese üllatuse: katastroof ei lähtu siin välistest teguritest ent lõpuni see siiski ei veena. Näha on, et Shyamalan on ettevaatlik, tema karjääri seisukohalt on kaalul palju. Juba seekord ei suutnud hindust lavastaja leida endale Hollywoodist täit rahastamist ja pidi hädas pöörduma oma kunagise kodumaa filmiprodutsentide poole, sest uue ebaedu korral võib olukord muutuda lavastajale veelgi keerulisemaks. Paraku lahkub seegi kord popkorni krõbistaja kinost haigutava pettumusega: „Jumala igav oli!”. Filosoofilisema meelelaadiga alternatiivkino-huviline aga vangutab pead: kas ideed poleks saanud edastada selgemalt ja vähema neurootilisuseta, võib lausa tekkida kahtlus, et autori varasem sõnumlikkus oli juhuslik. 

Tõsi, filmi „Aeg on käes” tunnustuseks võib siiski öelda seda, et süžeeliselt on tegu kõige lihtsama ja sirgjoonelisema (ja ühtlasi kõige lühema) looga Shyamalani seniste linatööde hulgas. Filmil puudub õigupoolest sissejuhatus, lugu ei tee erilisi keerdkäike ega paku väga suuri ootamatusi. Kogu lugu keerleb ühe asjaolu ümber: mingil seletamatul põhjusel hakkavad inimesed ühtäkki massiliselt iseennast hävitama (ära tapma). Näeme, kuidas peategelane, bioloogiaõpetaja Elliot (Mark Wahlberg) püüab koos oma naise (Zooey Deschanel) ja nende sõbra tütrega (Ashlyn Sanchez) selle „katku” eest põgeneda, mõistes lõpuks, et pole õigupoolest kohta, kuhu selle eest peituda. Inimesel pole looduses kohta, kuhu pageda, kui loodus ühel hetkel otsustab, et ta inimest enam ei vaja: nimelt päädib katastroofi analüüs filmis järeldusega, et inimeste kummaline käitumine tuleneb taimede eritatavast mürkainest, mis blokeerib inimeste enesealalhoiuinstinkti.

 

Stiilselt raisatud võimalus

Mõneti meenutab „Aeg on käes” George A. Romero „Elavate surnute ööd”, eriti neis markeeritud stseenides, kus aeg hetkeks justkui peatub ning seejärel kogevad inimesed oma olemasolu mõttetust. Paralleel Romeroga on sedavõrd kohasem, et autor ise pidas oma õudusklassikaks tõusnud filmi äärmiselt sotsiaalkriitiliseks linateoseks. Ka Shyamalani uuest filmist võiks justkui välja lugeda arvamust, et inimühiskond on jõudnud olukorrani, kus, kui jätta kõrvale instinktiivne sund enese alalhoiuks, puudub enamikul inimestel see, mille nimel elada. Näeme ju lõpuks, et see, mis sunnib inimesi ennast tapma, pole lihtsalt viirus (peategelast see näiteks ei mõjuta), vaid inimese  häälestatuse ja looduskeskkonna sobimatus. Näeme, et alles äärmises kriisis jõuavad inimesed tagasi lihtsate üldinimlike väärtuste juurde: teostumine, hoolitsus, lähedus, lapsed.

Samas kaasneb romeroliku markeeritusega (ehkki see on tõepoolest stiilne) Shyamalani filmis ka omajagu teostuslikke probleeme. Mitte kõik ei ole siin ühtviisi kummastav ning mitmed rollisooritused lähevad omavahel konflikti. Kui Wahlbergi mängitud Elliot toimib sotsiaaldraamasse sobituva eheda ja inimliku kangelasena, siis tema naine Alma Zooey Deschaneli kehastuses mõjub reaalsusest kauges nihkes elava Barbie’na, kelle nukraid nukusilmi on raske tõsiselt võtta, veel vähem dramaatiliseks pidada. Kujutasin hetkeks ette, kuidas oleks mõjunud sama roll näiteks Nicole Kidmani esituses (mängis ju ka Kidman hiljuti ulmekatastroofis „Invasioon”), ning mõistsin, et sel juhul oleks tegu olnud suisa teise filmiga – sellisega, kus sotsiaaldraama ei muutu ka ulmemärulis kõrvaliseks täitematerjaliks.

Ebaveenvat neurootilisust leidub ka mõnes teises tegelaskujus, näiteks toimunut selgitava teadlase puhul filmi epiloogis. Tema suurepärased argumendid muutuvad närvitseva esituslaadi tõttu haledaks koomikaks, kuigi võiksid toimida raputava puändina. Nagu üks Ameerika kriitikutest on tabavalt märkinud, ei suuda Shyamalan enam teha vahet häiriva groteski ja ülepakutud naeruväärsuse vahel.

Ka pinevuse tekitamises jääb Shyamalan sedapuhku liialt standardsete võtete juurde. Kui ta on muidu silma paistnud just pinge alalhoidmise meistrina, etteaimamatuse säilitajana läbi kogu filmi, siis sedapuhku on liialt sagedased mitte kuhugi viivad kaadrid ärevil nägude ja ähvardava taustamuusikaga. Tõsi, see kõik on omamoodi stiilne, ent juba liialt tuttav paljudest teistestki samalaadsetest filmidest. Viimase aasta-kahe sees linastunud teostest on ses osas märksa enam õnnestunud näiteks Alfonso Cuaróni film „Inimlapsed”.

Kokkuvõtteks võib paraku tõdeda, et vaevalt „Aeg on käes” Shyamalani aktsiaid Hollywoodis tõstab. Raske öelda, kas edaspidi võib seega andekalt hindult oodata veelgi tagasihoidlikuma eelarvega töid. Sellel asjaolul võib küll olla ka positiivne külg. Võib-olla ajendab see Shyamalani loobuma rahva lõbustamisest ja keskenduma selgemalt oma ideedele, nii nagu ta on seda teinud „Kuuendas meeles” või „Külas”. Shyamalani lood on alati ühendanud killu tänapäeva ja killu mütoloogilist reaalsust (seda selgeimalt filmis „Naine vees”), püüdnud mõista inimese maailma ja teispoolsuse suhteid (olgu selleks teispoolsuseks siis surm, maaväline elu või müütilised paralleeleksistentsid) ning on ikka uskunud kõige juhtuva põhjuslikkusse ja mõtestatusse. Need on iseenesest omadused, mida meie kaasaja filmikunstis võib pidada omamoodi väärtusteks. Ehkki Shyamalan pole seejuures kunagi kordagi otseselt viidanud oma sünnimaa pärimusele või uskumustele, on tema teistsugune taust tal ikka võimaldanud tutvustada tavatuid vaatenurki ja sellist elukäsitlust, mis eemal keskpärasusest. Asjatu püüd leida üldmõistetavat keskteed ja taaskasutada oma varasemaid edumudeleid on aga seni saanud sellele filmilavastajale komistuskiviks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming