Kui loodus läheb filmikaubaks

Mathura

„Arktika lugu” pole suunatud loodusteadlikkuse arendamisele, vaid pigem illusoorsete emotsioonide esilekutsumisele. kaader filmist

Prantsuse kineastide viimaste aastate enneolematu menu kõrgtasemel loodusfilmidega, eelkõige „Rändlindude” ja „Pingviinide marsiga”, on pannud selles suunas pead pöörama ka Hollywoodi. Kogus ju „Pingviinide marss” Ühendriikides väidetavalt suurema vaatajaskonna kui enamik kuulsaid põnevusfilme ja lisaks sellele võitis film dokumentaalfilmide kategoorias Oscari. Kommertsiaalne orientatsioon on „Arktika loo” puhul enam kui ilmne: filmi reklaamitakse„Pingviinide marsi” ja „Ebamugava tõe” tegijate uue tööna, kuigi tegelikult ühendab uut filmi nimetatutega ainult asjaolu, et need on turule paisanud samad suurkorporatsioonid (National Geographic ja Paramount). Siit lähtuvalt on „Arktika loo” turustajate nägemuses filmi tegija see, kes filmi kinni maksab, mitte see, kes selle välja mõtleb või üles võtab. Mõistagi on see tagasihoidlikult öeldes pinnapealne lähenemine. Filmi plakat on õrn ja joonistatud, kujutatud on jääkaruema hellitamas oma armsat pojakest. Teisisõnu lubab plakat lastefilmi (ja järelikult „koguperevaatajaskonda”), süvenematut inimest võib see aga ehk veenda isegi animatsioonis. Ja et kogu lugu jutustab lisaks kõigele suurima suurusjärgu muusikastaar Queen Latifah, siis tundub, et põruda ei saa.

 

Kõrgtasemel ülesvõtted

Tuleb tõele au anda, et pakutav filmimaterjal on tagasihoidlikult öeldes suurepärane. Inimene, kes suudab vähegi mõista loodusfilmi tegemise tausta, saab kindlasti aru, millist asjatundlikkust, pühendumust ja leplikkust (olude suhtes) on eeldanud nähtava ülesvõtmine. Mõistagi, vajalik on olnud ka kõrgtasemel tehnoloogia, ent tehnoloogia ilma inimeseta ei suuda teadagi sisulist väärtust luua. On ilmselge, et antud juhul pole kaamera taga olnud mitte lihtsalt oma ala profid, vaid selle siirad armastajad. Tulemusena pakub film meile rohkelt ehedat pildimaterjali metsiku Arktika loodusest, selle asustajate elust ja olust ning ka väljakutsetest, millega nad silmitsi seisavad. Ühtviisi nauditavad on seejuures nii veealused võtted kui ka ulatuslikud panoraamid, liuglemine üle valgete külmade maastike. Oma puutumatuse poolest paistavad nood tõesti vaat et paradiisina, nagu seda filmi algul ka väidetakse. See kõik on juba piisav põhjus, et end hallil talvepäeval kodust välja vedada ning vaadata kinolinal troopilise idülli asemel veelgi kargemat maailma.

Kaunitele loodusvaadetele lisaks rõhutakse „Arktika loos” keskkonnateadlikkusele, korrates filmi jooksul vähemalt pool tosinat korda, et Arktika loodusolud on ähvardavalt ja enneolematult muutunud ning seda kõike globaalse soojenemise tagajärjel. Need muutused on ohtu seadnud jääkarude, morskade ning teiste loomade ja lindude aastatuhandeid kestnud elamistavad ja elualad − loomupärastest ellujäämisoskustest ei pruugi enam piisata, sest kuidas sa jahid jääalust hüljest, kui polegi jääd. Globaalne soojenemine peaks eesti vaatajale olema üsna lihtsasti mõistetav teema. Hiljaaegu piisas vaid nina aknast väljapistmisest ja oli siililegi selge, et sügis kipub meil viimasel ajal kahtlaselt pikaks venima. Selle all kannatab lisaks inimese meelele enamgi loodus, mis ei saa õieti aru, kas uinuda või hakata uuesti pungasid ajama. Globaalne soojenemine on seejuures mõneti ebatäpne termin, teadlased eelistavad rääkida kliima muutumisest, sest mõnes piirkonnas võivad muutused kaasa tuua hoopiski tavalisest külmema ilma. Nii või teisiti jääb tõsiasjaks, et iga suurem häda Arktikas saab varem või hiljem probleemiks ka mujal, ka paikades, mis kaugel eemal.

 

Kompromisside keskpärasus

Kõik eelnenu oleks justkui suurepärase linateose eeldus, ometigi on lõpptulemus kunstiliselt kõike muud kui suurepärane. Sedavõrd võimsa algmaterjali juures on see asjaolu eriti kurvastav. „Arktika lugu” illustreerib suurepäraselt möödunud sügisesel Matsalu festivalil peetud aruteluringi loodusfilmi kommertsialiseerumise ja selle tagajärgede üle. Nimelt kasutab „Arktika lugu” küll loodusfilmi formaati, ent näib olevat hüljanud selle missiooni. Film pole suunatud mitte inimese adekvaatse loodusteadlikkuse arendamisele, vaid kutsub esile pigem emotsioone, mis on suuresti illusoorsed. Tundeelu ja romantika, mis filmis loomadele omistatakse, lähtub enamasti kaasaja tavapärastest mõttemallidest, millesse inimest ja tema tajumust tahetakse suruda. Lihtsamalt öeldes on tegu meelelahutusega: ei jutustata lihtsalt looduse lugu, vaid lugu, mida inimene looduskujundite abil soovib kokku seada. Viimast asjaolu kinnitab lõputiitrites teatatud fakt, et filmis kujutatud kaks peategelast Nanu ja Seela ei ole läbi filmi (mõistagi) üks ja sama loom. Margit Adorfiga, kes on seda filmi PÖFFi raames põgusalt kommenteerinud („PÖFF käib vaikselt edasi”, Sirp 14. XII 2007), võib seega küll nõustuda: „Arktika lugu” käivitab ilmselt tõesti nii mõnegi vaoshoituma vaataja „nunnumeetri”. Ent samas julgen arvata, et palju vähem tõuseb näit kõikidel teistel ja vahest sisulisematel mõõdikutel.

Sellest lähtuvalt pakutakse „Arktika loos” ka ühiskonnakriitikat vaid mugavuse võtmes. Jah, me kuuleme, kui hirmus on kliima soojenemine, ent filmis ei vihjata kordagi, mis selle taga lasub. Isegi mitte seda, et põhjuseks on inimene. Viimane tõsiasi võib tunduda teemaga vähegi kursis olevale inimesele mõistagi ilmne, ent vaevalt on see sedavõrd ilmne filmi vaatavale väikelapsele. Selle filmi ära vaadanuna ei kasva temas seega kuidagi teadlikkus, et ta suureks saades võiks või peaks midagi olukorra nimel ära tegema. Ka filmi lõpus esitatud üleskutse „Uuri rohkem, tee omalt poolt samme” ei anna huvilisele mingit sisulist infot. Ainus omapoolne samm, millele kutsub üles viidatud netilehekülg green.nationalgeographic.com, on annetamine seletamata jäetud keskkonnaprogrammidele. Rubriigis „uuri rohkem” räägitakse aga põgusalt tekkinud olukorrast, mitte selle põhjustest − mitte midagi sellest, kuidas saaksime olukorda muuta muutustega omaenda harjumustes ja eluviisis.

 

Loodusfilmi missioon

Võib muidugi väita, et kõike eelmainitut üheltainsalt loodusfilmilt oodata oleks liiast. Kes teab, võib-olla täidab „Arktika loos” tehtud valik tõesti oma ülesannet ning teeb loodusest ja selle muredest kõnelemise nii-öelda söödavaks suuremale hulgale inimestele kui loodusfilm seda muidu suudab. Ja annab muu hulgas lastele teada: on olemas jääkarud ja neil on mingi mure. Samas tahaks vägisi küsida, kas niinimetatud üldine maitse, mille järgi selliseid filme kujundatakse, on kuidagi objektiivselt kujunev suurus või on see hoopiski süstemaatilise turustrateegia tulemus. Olen ehk asjatundmatu, ent ei tahaks ikka päriselt uskuda, et kommertsiaalsusega suuri kompromisse tegemata pole suursuguste loodusvõtete tegemine võimalik. Pealegi on ka mõne lihtsama filmi vähesedki sotsiaalsed kommentaarid kriipinud märksa teravamalt kui „Arktika loo” näiliselt rikkalik ja muretsev paatos.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming