Kui ainus varandus on kana või jalgratas

Sigrid Saarep

Dokumentaalfilm „Charikari tüdrukud” (Ikoon, 2011, 26 min), režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea, monteerija Urmas Sepp, muusika Liisa Hirsch, vahetekste esitavad Lembit Peterson ja  Liina Vahtrik. Esilinastus 26. IX Telliskivi loomelinnakus.        Sõda kuulub ilmselgelt kultuurivaldkonda. Räägitakse-kirjutatakse ju relvakunstist, sõjaromaanidest või sõjafilmidest. Sõjapidamisest on saanud rahuvalve. Eriagendid Kloss ja Stirlitz külvasid nõukogude noorsoosse patriotismi ja istutasid „punast” ideoloogiat filmikunsti parimate reeglite järgi. Ameeriklased on tootnud  üheselt mõistetava moraalse suunitlusega linateoseid natsikuritegudest, viimasel aastakümnel on aga keskendutud pigem islamiterrorismile.  

     

Filmitööstus on leidnud ainest ka Vietnami sõjast ja Afganistani veteranide hulgast. Dokumentaalfilmide linastuste hulgas skoorivad sõjakriitiliste filmide vastu NATO riikide sõjalist sekkumist Lähis-Idas pooldavad  või neutraalse kirjeldusega probleemfilmid. Afganistan ei asu ühestki eestimaalasest kuigi kaugel. Nii nagu Vahur Laiapea kartis 1979. aastal alanud sõja tõttu kutset ilmuda sõjakomissariaati (Vahur Laiapea, Eesti Päevaleht 12. XI 2010), kartsid armeeteenistuskohustust kõik need perekonnad, kus kasvasid noormehed, kelle sünniaasta jäi aastatesse 1958–1970. Sõda on oma vägivaldsuses sügavalt ebainimlik. Mida head on kodutuses, pidevas  põgenemises, lausvaesuses, harimatuses ja näljas? Ometi on kannatusest saanud kultuuriline toode. See ei ole öeldud etteheitena, vaid konstateeringuna.       

Pärast Renzo Martensi Kongos tehtud filmi „Nautige vaesust” („Enjoy Poverty”, Holland 2008) nägemist on neutraalne suhtumine abiorganisatsioonidesse ja viletsuse jäädvustajatesse keerulisemaks tehtud, vähemalt minule.  Martens soovitab oma filmis kongolastel müüa oma vaesust ise ja mitte lubada lääne fotograafidel, filmimeestel ja abiorganisatsioonidel „ainsa, tõelise, neile endile kuuluva ressursi” pealt profiiti lõigata. Vahur Laiapea filmograafiasse kuuluvad mitmed teosed, mille aineseks on marginaalsed vähemused, nõrgemad, teistsugused ja/ või kiiksuga õnnistatud inimesed (näiteks „Hing on sees”, 2004; „Tummfilm kurdist tüdrukust”,  2005; „Teisel pool pidalitõbe”, 2006; „Saime kokku Solenzaras”, 2010). Laiapea viimases dokumentaalfilmis „Charikari tüdrukud” on juttu Afganistani Parwani provintsi Charikari linna tütarlastekoolist, kus saavad võimaluse õppida eri vanuses, äärmiselt vaesed, alghariduseta tüdrukud. Ülesvõtted koolist, tüdrukutest ja nende perest on valminud kahe nädalaga, 2010. aasta oktoobris. Niivõrd üürikese aja jooksul ei ole mõeldav elada sisse  võõrasse kultuuri või võita kohalike, pideva hirmu all elavate inimeste, sealhulgas laste usaldust. Seetõttu on autor kasutanud ainuvõimalikku lahendust ning palganud tõlgiks ja usaldusisikuks Kabulis töötava hästi inglise keelt valdava naise Sima. Asjakohane on mainida, et Laiapea soovis 2004. aastal teha filmi Afganistanist naasvatest Eesti kaitseväelastest.   

Filmi sisuks oleks olnud sõdurite jutustused ja nende lugude baasil olukordade taasesitamine psühhodraama meetodiga. Autor tegi vastava koostööpakkumise kaitseväele, aga sai ametkonnast vastuse: „Eesti kaitseväelased mingit teraapiat ei vaja, nad on hea vaimse tervise juures ka pärast Afganistanist naasmist” (Vahur Laiapea, Eesti Päevaleht 12. XI 2010). Seega ei saa öelda, et filmi autor on Afganistani  teemani jõudnud kuidagi juhuslikult. Aga tagasi Charikari tüdrukute juurde, kes jutustavad filmis omi lugusid, keskendudes filmi autori palvel ilusamatele ja raskematele asjadele oma elus. Koolitundide näitamisega vaheldumisi jooksvatest persoonilugudest saame teada, et laste elus midagi head ei olegi peale kooli, kus nad laulavad kodumaast, palvetavad, õpivad õmblemist, juuksuritööd ja meikimist, kirjutamist, arvutamist ja teadust. Nad on nagu tüdrukud ikka: naeravad, vaatavad koketeerivalt ja uudishimulikult kaamerasse, joonistavad lilli, mägesid ja linde ning armastavad keksu ja äraarvamismängu nagu ka eesti lapsed. Vähemalt on neil loota paremat tulevikku, kui vaenamine ja sõjaolukord riigis lõppema peaks. Tõeliselt troostitud on aga pereliikmete, enamalt jaolt emade lood. Ühiskonnas, kus peret peavad üleval mehed, on üksikuks ja kodutuks jäänud lastega naine, kel ainukeseks  varanatukeseks kana (Farida lugu) või jalgratas (Savia lugu), enamasti väljapääsmatus olukorras. Nad on heidikud Allahi tahtel, hüljatud ja igasuguse toeta.       

Filmi viimasesse veerandisse on sisse toodud mõned meeste jutustatud lood, kuid need oleks võinud islami ühiskonna iseloomu  arvestades ka välja jätta ja keskenduda ainult naiste-tüdrukute maailmale. Mehed ei räägi filmis palju, nad varjavad oma emotsioone ja häbenevad ebaedu (soost ja kultuurist tingituna) nii nagu ka eesti mehed palju rohkem kui naised-lapsed.       

Film ei jäta ükskõikseks, kuid ääretult empaatilise vaatleja Laiapea seni parimad teosed on ikkagi valminud maailma mastaabis marginaalses Eestis. Siinne täiskasvanud ja  keskmisest haritum vaataja mingit uut või erilist teavet Afganistani ja sealse elu kohta „Charikari tüdrukutest” ilmselt ei saa, küll tasub filmi levitada kooliharidusvõrgus. Terrorism ja moonipõllud on üks raske lugu, aga üks hea lugu on see, et Eesti toetab Charikari tütarlastekooli ja teisigi koole õppevahendite ja tehnikaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming