Külm ja külmem

Mathura

„Vuosaari” on film armastuse kõikehõlmavast puudumisest. Mängufilm „Vuosaari” (Soome 2012, 125 min), režissöör Aku Louhimies, stsenaristid Aku Louhimies, Mikko Kouki, Niina Repo, operaator Tuomo Hutri. Produtsendid Pauli Pentti ja Liisa Penttilä. Osades Amanda Pilke, Eemeli Louhimies, Lenna Kuurma, Jasper Pääkkonen, Sean Pertwee, Kristjan Sarv, Deogracias Masomi jpt. Linastub kinodes Sõprus ja Artis. Võib julgelt öelda, et Aku Louhimiehe uus film „Vuosaari” on ühe „tavalise” soome filmi kohta leidnud Eesti meedias väga palju tähelepanu. Eks „Vuosaari” ongi tugev film, ent meediahuvi põhjused on teadagi teised. Oma üle-eelmise filmi „Paljakskistud mees” osaliselt Eestis üles võtnud Louhimies on seekord näitlejaansamblisse valinud ka kaks eestlast: Lenna Kuurma ja Kristjan Sarve. Räägitud on Lenna alastistseenidest ja väidetavast suhtest filmi režissööriga ning afiššidel on teda tõstetud osatäitjate nimistu etteotsa. Ometigi oleks Lenna nagu ka Sarve rolli filmi tervikus eriliselt esile tõsta ekslik. „Vuosaari” on film, mille peategelaseks pole mitte tegelaskujud, vaid teema: see on film armastuse eri vormidest, täpsemini, armastuse kõikehõlmavast puudumisest. Juba avaepisoodis tuuakse vaatajani mõtisklus sellest, kuidas kõik janunevad armastuse järele, janunevad olla puudutatud, aga sellele järgneb filmis hoopis küsimus mõtiskleja seksuaalsetest eelistustest. „Kas valged või mustad? Blondid või brünetid? Või midagi muud?”.

Tuuliste sadamate maa

Ingliskeelses levis kannab Louhimiehe uus film pealkirja „Paljas sadam” („Naked Harbour”), mis on ilmselt viide loo aususele ja paljastavusele, aga kindlasti ka kujutatava maastiku tühjusele ja abitusele. Sellise ümbernimetamisega läheb paraku filmi algsest lakoonilisusest midagi kaotsi. Vuosaari on tavaline elamurajoon Helsingi äärealal. Teisisõnu, see on lihtsalt üks suvaline paik ning just selle suvalisus tundub mulle filmi taotluse seisukohalt olulisem kui tema „alastus”.

„Vuosaari” on üles ehitatud üksjagu sirgjoonelisele elunägemusele, mis erineb vähe Louhimiehe eelmistest filmidest nagu „Paha maa”, „Jäine linn” või juba nimetatud „Paljakskistud mees”. Kõigis neis on tegelaskujud seatud elama ja tegutsema psüühiliselt klaustrofoobilises maailmas. Filmi algusest peale võib tajuda läheneva krahhi pahaendelist aimdust. Vaid oskuslikult pillatud (must) huumor hoiab vaataja mõneks ajaks võimaliku õnneliku lahenduse pettekujutelmas, sama eesmärki näib täitvat ka talve puhas valge tühjus, mis mõjub kõrvutuses inimmaailma hingelise pimedusega rõhutatult vastandlikuna. Louhimiehe hoiakutes on ehk isegi omajagu „murphy-ismi”, suhtumist, et kõik see, mis on hästi, läheb varsti untsu ning kõik see, mis juba on halvasti läinud, läheb kindla peale veel hullemaks. Ei saa seejuures öelda, et filmi lugu oleks sellepärast väheusutav – ei, need on tavaliste inimeste tavalised lood, küll on aga selline vaatenurk filosoofiliselt üsna ühemõõtmeline.

Tõsi, „Vuosaari” ei ole nii sünge kui mõned Louhimiehe senised tööd. Pigem jätkab režissöör siin „Paljakskistud mehes” alustatud liini: kriipivalt valusast traagikast hoolimata on see sisimas kurosawalik üleskutse headusele. Just „Paljakskistud meest” võib selles kontekstis pidada pöördepunktiks Louhimiehe loomingulises biograafias, pärast seda linateost saavad ta filmid kui mitte õnneliku, siis vähemalt lootusrikka lõpu. Režissööris on tekkinud usk inimese muutumise ja headuse võimalikkusse, „Jäine linn” ja „Paha maa” välistasid aga igasuguse väljapääsu. Seal oli klaustrofoobia, saatuse suletus absoluutne, „Vuosaaris” jõuab lugu vähemalt teatud vabanemise või katarsiseni. Louhimiehe võimes pöörata traagilised lood lõpuks „pea peale” on kahtlemata üksjagu meisterlikkust. „Vuosaari” on film, kus saab nii naerda kui nutta kui olla šokeeritud.

Filmi esimese kümne minutiga võib jääda mulje, et tegu on suisa antinarratiivse teosega, tervikuga, mis koosneb läbinisti sõltumatutest fragmentidest, mida võib küll ühendada nende toimumispaik, ent mis omavahel ei põimu. Edasi vaadates saab selgeks, et selline ootus ei ole päriselt tõepärane.

Tuhat üht ja sama lugu

Filmil on siiski oma narratiiv või õigemini jutustatakse ta korraga mitut lugu, mis on olemuslikult üks ja sama lugu. Ema, kes oma mugavuse nimel tapab lapse lemmiklooma; tüdruk, kes oma edevuse nimel osaleb pornofilmis; poiss, keda koolis tema teistsuguse rahvuse pärast pekstakse; mees ja naine, kes ühes voodis magades on aastaid elanud justkui kahel pool kõrget müüri – kõik need ja filmi ülejäänud lood on näide inimese „kõvadusest”, hoolimatusest enese ja teiste vastu enda ümber. Eluga toimetulekuks on lihtsalt kivistutud. Ja ometigi võiks kas või kübe lahkust otsustada olukordade paremuse suunas lahenemise.

„Vuosaari” on film, mida saab vaadelda mitme nurga alt, eksistentsialismist äraspidise huumorini välja. Ent kõige väärtuslikum tundub see mulle sotsiaalsest perspektiivist. Võib lausa öelda, et tegu on heaoluühiskonna kirurgiliselt täpse lahkamisega, sest Louhimiehe filmi väitel on heaoluühiskonna sotsiaalne organism oma näiliselt ilusast ja põnevast pealispinnast hoolimata surnud. Sellal, kui „Vuosaari” külm maastik on puhas ja lunastatud, on selle inimühiskond oma külmuses hingetu ja roiskuv. Vähe on siin karaktereid, kellel oleks sügavamat aimu sellest, kes nad tegelikult on ja mida suudavad – mitte materiaalsete saavutuste, vaid inimliku kvaliteedi tähenduses. Küllap on siis sümboolne, et need, kellesse Louhimies rohkem näib uskuvat, on lapsed, kellest nende vanemad ei oska või ei tea või ei taha rohkem hoolida.

Kui mõelda Soomest kui skandinaavialikust heaoluühiskonna mudelist, mille suunas meiegi riigi ja ühiskonnana pürgime, siis peaks „Vuosaari” mõjuma selliste sihtide illusoorsuse kainestava meeldetuletusena. Sest heaolust hoolimata ei näe „Vuosaaris” praktiliselt kedagi, kes oleks tõepoolest õnnelik, ja kui keegi ka on, siis ei tulene tema õnn mitte materiaalsest heaolust, vaid tema tahtest sirutada käsi teise inimeseni. Kas pole siis „materiaalne heaoluühiskond” mitte järjekordne petlik reklaamloosung – ikka selleks, et käsikäes elu mugavuste suurendamisega ära osta jagu inimese vabadust.

On selge, et mehaanilisel moel pole võimalik ühiskonna sisulist heaolu tekitada, seda ei saa luua üksi ei raha ega mugavused. Selleks on vaja tugevamat selgroogu, sisemist väärikust ja kvaliteeti, seda nii indiviidi kui ühiskonna kui terviku tasandil. Selles peaks seisnema riigi juhtimise tuum, mitte niivõrd riigi kui majandusliku üksuse „äramajandamine”. Mulle tundub aga tõenäoline, et üsna peatselt seisame meiegi üha jõulisemalt silmitsi samade probleemide ja küsimustega, mida „Vuosaariski” kuuleme ja näeme. Nendeks on immigrandid, koolivägivald, uimastisõltuvus.

Louhimiehe filmi üks õnnestunumaid hetki on minu meelest stseen, kus oma rahvuse pärast taga kiusatud poisi Volodja kasuisa lühikeseks saetud jahipüssiga kooli saabub ja on valmis tema kallal norijad maha laskma. See stseen on väga mõjus, sest poisi nördimus on inimlikult mõistetav. Ning tõsi on seegi, et filmi vaat et kõige õrnema ja lahkema südamega inimene on siin väga lähedal loo suurimale vägivallale.

Kui öelda midagi kokkuvõtteks, võib ehk nentida, et „Vuosaari” sõnum armastusest ja lahkusest võib olla mõnevõrra lihtsustatud ja kulunud. Filmi mõned intriigid tunduvad veidi ponnistatult teravad ja traagilised, ent režissööri tuleb tunnustada selle eest, et ta ei vii teemat sellisele üldistatuse või abstraktsiooni tasandile, mida ta kunstiliselt valitseda ei suudaks. Ta näitab, et inimlik lahkus saab alata millestki lihtsast ja igapäevasest, ning sedagi, et mitte kõik ei leia õnnelikku lõppu, mõni asi aga siiski. Oma mineviku eest pole kellelgi pääsu, ent see, mida oma tulevikuga pihta hakata, on igaühe enda teha. Järgmine samm algab siitsamast ja nüüd.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming