Üks sajast lahtisest otsast

Jaak L?s

Esimeste kinoteatrite sünd Eestis 1908. aastal. Eesti esimeses kinoteatris, 360 istekohaga Illusionis müüdi 1908. aasta lõpuks 90 409 piletit. PILTPOSTKAART INDREK ILOMETSA KOGUST

Eesti kinodest on viimasel aastakümnel kirjutatud peamiselt kahte moodi: kostab õigustatud kurtmine, et kinoskäimise kohti on liiga vähe ja et need on peamiselt pealinnas, teiselt poolt tuuakse kuuldavale rõõmurõkatusi, kui mõni vastne ekraaniga maja lahti tehakse või mõnd uut kobarkino ehitama hakatakse. Paistab, et noored armastavad kino(de)s käia, ehkki tuleb sedastada, et Eestis on per capita kinoskäimise kordi märksa vähem kui keskmiselt Euroopas. See näitab küll kasvutendentsi, aga mullu saadi kokku siiski ainult 1,21 korda iga elava nina peale.

Eesti kino(maja)de ja filminäitamise ajaloost ei ole üleüldse kuigi palju kirjutatud, tähtsamate publitseeritud allikate üleslugemiseks piisab kahe käe sõrmedest. Õige põhjalikult on sel teemal kirjutanud kadunud Veste Paas oma raamatu „Olnud ajad” (1980) esimeses kolmandikus, kus käsitletud nii filminäitamise arengut, kinode tekkimist kui ka esitatud filmiprogrammide sisu sadakond aastat tagasi. Teine oluline autor on olnud arhitektuuriajaloolane ja -kriitik Karin Hallas, kes on avaldanud aastatel 1984–1987 ajakirjas Teater. Muusika. Kino sarja ilusaid artikleid Eesti, põhiliselt siiski Tallinna kinode ajaloo kohta.

Ivar Kosenkranius libiseb 1964. aasta raamatus „Eesti kino minevikuradadelt” kinode sünni teemast üle üsna kergekäeliselt, andes igaks juhuks paar kabjahoopi omaaegsete filmiprogrammide filmivaliku pihta. No mis sa last lööd?! – Ja ongi peaaegu kõik. Õnneks on praegu valmimas vähemalt üks ülikooli lõputöö Eesti kinode ajaloo teemal, nii et päris maha maetud teema veel ei ole. Lahtisi otsi on ka selles kinematograafia (etendusasutuste) valdkonnas sadu ja sadu nagu terves varsti saja-aastases eesti filminduses.

 

Esimene Eesti kinoteater Illusion Tartus

Möödunud nädalal oli üks pisuke tähtpäev. Kaua võib, hüüate, neid sünnipäevi tuleb juba iga päev!?  Eks ta ole, iga päev on pidupäev, kostaks tubli ristiinimene.

17. aprillil (vkj 4. aprillil) 1908. aastal avati Tartus ülejõel, endise Heinaturu platsil esimene kinoks ehitatud maja Eestis, kinoteater ehk „paikkino”, nagu poolõnnestunult määratleb nõukogudeaegne termin. Heinaturg asus praeguse Atlantise ööklubi ja Raatuse tänava vahel, sealsamas, kus praegugi hein ehk muru ning puud-põõsad kasvavad. Sinna püstitatigi moodsa kultuuri kants, ekraniseeritud laadapalagani seaduslik katusealune. „Elektri teater – Illusion. Heinaturul Bellevue hotelli vastu awatakse uue motori abil. 4. – 6. aprilli programm on järgmine: 1) Kapp, 2) meri kuupaistel, 3) kuradi reisikäik, 4) armukadedus ja nõdrameelsus, 5) nõid ja liblikad, 6) tulekahju. Esimene etendus algab päewa kell 4, millele teised iga 1 – 1 ½ tunni järele kordawalt järgnewad.” Niisugune oli uue etendusasutuse reklaam 1908. aasta 4. (17.) aprilli Tartu ajalehes Elu (kindralkuberneri otsusega suletud Postimees ilmus sellal teise nimega).

Osa programmis olnud palasid näib esmasel vaatlusel pärinevat prantsuse filmivõluri Georges Mélièsi repertuaarist. Programm vaheldus iga kolme päeva järel, kino lahtioleku 4. päeval tuli: „Huwitaw pilt: Keiser Nikolai II ja Wilhelm II jällenägemine, imeilus üleswõte loodusest, terwe Saksamaa sõjalaewastik”.

Tundub, et kino töös oli alguses tõrkeid, arvatavasti programmi hankimisega, sest regulaarselt lehes kava ei tutvustatud, mine tea. Veel paar näidet järgmistest etendustest: „Prantsusemaa sunnitöö drama”, 8 pildis” (17./30.) aprill), „silmamoondaja, ämm majas – maja pahupidi, wäikene kujude müüja, kaks õde, wäikene Jules Verne j.m.” (24. aprill/7. mai). 20. juuni Elu teatab, et elektri teater Illusion avab oma etendused uuesti, järelikult oli vahepeal paus. Suvel paistab filminäitamine muutuvat regulaarseks, linale tuleb muu hulgas „Ali Baba” ja ka „Lõwide jaht Afrikas”, viimast näitab peagi oma teises filmisarjas ka Tallinna Metropol.

Tähelepandav on Elu ajakirjanike jäine suhtumine uude etendusasutusse, peale makstud kuulutuste ei kajasta leht kinos näidatavat mitte ühegi reaga. (Täiesti teisiti suhtutakse Tallinna lehtedes kinosse Metropol.) Veste Paas on osutanud, Postimehe seltskond soosis Vanemuise teatrit ja kartis Illusionist rahvuslikule etendusasutusele kõva konkurenti. Oli, kuidas oli, Eesti esimene kinoteater, 360 istekohaga Illusion müüs 1908. aasta lõpuks 90 409 piletit. Samal perioodil tegutses maikuust Tartus veel ka Peterburi  rändkino The Royal Bio, kus müüdi 20 380 pääset (Veste Paas, „Olnud ajad”, lk 40).

 

Esimene kinoteater Metropol Tallinnas

„Tallinnas näidati 1908. aasta esimesel poolel filme vähemalt neljas kohas: jaama lähedal Näituseväljaku paviljonis tegutses rändkino „Grand Imperial Vio”, Harjumäel „The English Biograph Co. London” ning Promenadi ääres Rotermanni ja piirituse wabriku wastas teater „Modern”.” Rataskaevu tänavas näitas elavpilte Karl Stefani Elektro-Biograph. Seega filmiga meelahutamise kohti oli.

Oletatavasti Peterburi ärimeeste initsiatiivil hakati endise saksa teatri asemele Vene turul, praeguse Musumäe vastas 1908. aasta kevadel ehitama kinoteatrit (see nagu ka Tartu Illusion oli puumaja). Kümmekond päeva enne kino valmimist kuulutati asjast ette. 25. juuli (ukj 7. augusti) Päevalehe kuulutus oli õige inforikas: „Wiruvärava mäe wastas. „Metropol”. Awamine homme, 26. juulil 1908. a. kell 1/2 9 õhtul. Elawate ja laulwate piltide teater. Praegu kõige suurem sellesarnane asutus Tallinnas, kõige paremate apparatidega. Wärisemata pildid. Praegu leitud kronomegafon töötab nii laituseta, et arwata võib, nagu oleks apparadi asemel inimene lauljaks. Teiste tähtsate piltide hulgas on Keiserlikkude Majestetide tulek Tallinna sadamasse Inglise kuningat wastu wõtma. Juubeli pidustused Wiienis. Rebasejaht Inglisemaal. Kuradi poeg. Indianlaste kättemaksmine. Pärlipüüdja unenägu. Maailmakuulsate lauljate Caruso ja Scoti duett, üks kõige liigutawamatest etendustest Caruso poolt. Peale selle hulk teisa pilta, tõsiseid ja naljakaid, kolmes jaos, tore eeskawa. Et piltide walik suur, siis ei wõi neid piltisi teises serias enam korrata. Oma esimese klassi orkester kapellmeister hra P. Sommeri juhatusel. Oma puhvet.” Olgu täpsustuseks lisatud ainult niipalju, et „Keiserlikud Majestetid” olid Vene tsaar Nikolai II ja Briti kuningas Edward VII, kes Tallinna reidil seisvatel sõjalaevadel 27. – 29. mail 1908 (vkj) nõu pidasid.

Nii Päevaleht kui Revalsche Zeitung (RZ) kajastasid kino sündi. RZ andis aga 28. juuli lehes (10. august ukj) ligi 50realise „lühiarvustuse”, mis Tartu Elu ajakirjanike suhtumisega võrreldes oli erakordne tähelepanu elektriteatri vastu: „Avaetendus uues filmikunsti lõbustusasutuses Metropol toimus väljamüüdud saalile. Ka eilse etenduse külastatavus oli suur. Juba vestibüül ja garderoobid on esinduslikud ja soliidsed. Restoran on aga minu meelest väike. Saal on kõrge ja väga avar, suure rahvahulga korral ja suvel kindlasti üsna lämbe. Kuuldavasti paigaldatakse aga lähiajal elektriventilaatorid. Kapell on tasemel ja teenis populaarseid palu esitades korduvalt tugeva aplausi. Programmis oli kõigepealt põnev ja särtsakas pildiseeria „Tuletõrje Ameerikas”. Grandioosne rongkäik „Viini juubelipidustuste” auks oli võimas ja kaasakiskuv. Ka „Jaht kajakamunadele” äratas huvi. Suurepärase süžeega on „Rebasejaht Inglismaal”. Kulminatsiooniks oli aga meile eriti huvi pakkuv piltide esitus kohtumisest Revali reidil, kus tähelepanu ei tõmmanud mitte ainult kõrgeaulised härrased, vaid ka mõned siin tuntud mõjuvõimsad isikud. Ka fantaasiapiltide seeriad olid efektsed ja lõbusad. Muusikalistest numbritest olid minu meelest eriti õnnestunud joogilaul „Windsori lõbusatest naistest” ja duett „Saatuse jõust” („La forza del destino”). Nähtu ja kuuldu tehnilise täiuslikkuse kohta ma esialgu arvamust ei avaldaks, las üksikasjalikud hinnangud veel küpsevad. Kes filmikunstist vähegi huvitub, ei peaks uuest lõbustusasutusest eemale hoidma, kuna tegemist on tõesti stiilse ettevõtmisega, mis nõudnud kõvasti kulutusi ja vaeva.” (Tõlkinud Ülle Karik.)

Sama päeva Päevaleht märgib, et „Rahwast oli suur maja, milles 1200 isteplatsi, peaaegu wiimse platsini täis. Pildid, mis ette toodi, oliwad wäga selged ja ilusad.” Tegelikult oli kinos 952 kohta, neist 64 loožides.

See oli 1908. Kinode ehitamine Eestis sai sealtmaalt kiiresti hea hoo sisse. Jätame siinkohal mõnikümmend aastat vahele ja meenutame, et Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu natsionaliseeris oma otsusega 30. septembrist 1940 Eestis 47 kino. Tallinnas tegutses sellal 14 kino (Nõmme linnajaos, muide, oli siis kaks kino); võrdluseks: 1926. aastal oli Tallinnas 17 kino, Tartus 5, Narvas 3, Valgas, Pärnus, Rakveres ja Viljandis 2 (vt ENSV Teataja 1940, nr 16, lk 139-140). 2007. aastal tegutses Eesti Filmi Sihtasutuse andmetel Eestis 12 kino kokku 67 saaliga.

On seda palju või vähe? Saalide arvu järgi rohkem kui aastal 1940, kuid kontsentratsioon Tallinnasse, Narvasse ja Tartusse kallutab kinovõrgu laotuse tarbija seisukohalt kõvasti kreeni. Kate võiks olla ühtlasem. Kangesti meenutab praegune pilti 100 aastat tagasi, kus kino näidati ainult suuremates linnades, mujal käisid rändmehaanikud, nagu praegu käib Kinobuss.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht