Üks sõda, mitu maailma

Mathura

Sõda oli poliitiline vahend, ka meelelahutus ja äri, aga ka pühadus.

Olen üles kasvanud nõukogude ajal. filmikunsti vastu tundsin huvi juba tollal ja seega on sõjafilm minu arusaamas ikka olnud enamat kinožanrist. “Enamat” on seejuures ilmselt väär sõna − pigem peaks ütlema, et nähtud sõjafilmid on tihti olnud “muu” kui kinokunst. Nõukogude sõjafilmid tõendasid ilmekalt, et sõjafilm on väga sageli otsene propagandavahend, millega ülistada ennast ja laimata vaenlast (vastast). Teisisõnu olid need filmid suunatud eelkõige sellele, et veenda rahvast riigijuhtide valitud ideoloogia õigsuses − teisiti ei saanud see ju olla, kui juhtide eeskujudeks olid sedavõrd õilsad kangelased, nagu filmides kujutatud. Vähetähtis oli seejuures, kas need kangelased ka tegelikult olemas olid ja milline oli nende tegelik elukäik.

Ilmselt pole ükski teine kinematograafia žanr moonutanud ajalugu rohkem kui sõjafilm, ehkki enamasti just ajaloole on toetutud. Põhjus lasub selles, et vähe on sõjafilme, mida ei jutustata ühe või teise osapoole silmade läbi või kus sellel, kelle sõjaväes peategelased teenivad, ei ole filmi sõnumi seisukohalt määravat kaalu.

Paar aastat tagasi oli mul hea võimalus nõukogude aega meelde tuletada, kui külastasin Filipiini Vabariiki. Kohaliku väikelinna kinos (selle sisemus meenutas muide oma puittoolide, võbeleva pildi ja kõige muuga vägagi kunagist Lembitu kino Balti jaama lähedal) linastus USA ja Filipiinide koostööfilm “Suur ründeretk” (“The Great Raid”). Ehkki linateose näitlejakoosseisu kuulusid muu hulgas üpris tuntud Joseph Fiennes ja Benjamin Bratt, oli tegu propagandistliku sõjafilmi igati eheda näitega. Filmis, mis kujutas filipiinlaste ja ameeriklaste ühist võitlust jaapanlaste vastu Teise maailmasõja päevil, puudusid sõduritel, kelle poolelt lugu jutustati, vähimadki negatiivsed isikuomadused. Nad olid üllad, ausad, ennastohverdavad ja vaprad. Nendes oli kõik, mida ühelt õilsalt inimeselt tahta võiks. Samas polnud vaenlastel vähimaidki positiivseid jooni. Nemad olid jäägitult õeluse ja lausa inimvaenulikkuse kehastused. Ebausutavus, mida selline ajaloolisusele pretendeeriv linateos ilmutas, lähenes koomilisele absurdile.

Seda laadi ebausutavus ja propagandistlikkus pole olnud omane ainult Nõukogude (ja antud juhul siis Filipiini) filmitoodangule. Sarnaste põhimõtete alusel on tihti üles ehitatud ka ameeriklaste sõjafilmid. Tõsi, tihti võideldakse nende filmides kas kujuteldava või pisut abstraheeritud vaenlasega, ent eelkirjeldatud hea-halb (õigemini küll ülim-halvim) mudelit järgivad ju lõpuks filmid “Iseseisvuspäevast” kõikvõimalike terrorismiheitlusteni välja. Tulemusena pole tänapäeva põnevusfilmidel vist etableerunumat tunnuslauset kui “kaalul on kogu maailma saatus”.

 

Üks lahing kahest vaatepunktist

Ameeriklane Clint Eastwood on oma kõige värskemate linateostega väidetavalt püüdnud kõike eelkirjeldatut vältida. Kaksikteos “Meie isade lipud” ja “Kirjad Iwo Jimalt” kujutab üht ja sama lahingut vastaspoole silmade läbi, püüdes seda teha võimalikult ajalootruult. (Tegu on Teise maailmasõja esimese lahinguga Jaapani pinnal väikesel Iwo Jima saarel − osalisteks seega ameeriklased ja jaapanlased.) Sellise lähenemise eesmärgiks on tegijate väitel olnud püüd mitte kuulutada ühte rahvust heaks ja teist halvaks, vaid jõuda välja kummagi sõjapoole inimlikkuse mõistmisele. See taotlus on iseenesest üsna tavatu ja kiiduväärne, et see eeldab linateostelt ka palju, esitab väljakutse idee ka välja kanda.

Minu esimene mõte Eastwoodi uutest filmidest kuuldes oli see, et kui ta ei kritiseeri kumbagi poolt, kritiseerib ta ilmselt sõda kui sellist. Üllatuslikult on aga Eastwoodi huvitanud sõja mõttekuse või mõttetuse temaatika vähe. Sellesisuline noot käib selgemalt läbi vaid filmist “Meie isade lipud”,  loomeprotsessi järjestuses diloogia esimese osa algusest. Film algab Ameerika sõjaveterani mõtisklusega. “See, mida näeme ja teeme sõjas… See julmus on uskumatu,” ütleb ta. “Siiski tahame näha selles mingit mõtet ja nii vajamegi võimalikult lihtsalt väljendatud lihtsat tõde.” Ja ehkki siit võiks oodata sõjatekitamise mehhanismide armutut paljastamist, seda ei järgne. Tõsi, Eastwood küll ei ülista sõda, ja viis, kuidas ta sõda kujutab, osutab tihti ka selle armetusele, ent  sõdur − eeskätt just sõdur, mitte lihtsalt inimene − on siiski Eastwoodi kangelane.

Ma ei ole seni kuulnud Eastwoodi põhjendusi taolisele rõhuasetusele. Oletan, et võib-olla tundus talle sõnum, et sõjas ei sõdita mitte riigi, vaid enda kõrval seisva kaassõduri ja sõbra nimel, värskemana kui veel üks deklamatsioon sõja mõttetusest. Ometigi on ta sellega oma filmide haaret paratamatult kitsendanud, sest peategelased peavad jääma kangelasteks ka siis, kui nad on inimestena armetud või tühised. See on eriti tajutav “Meie isade lippude” puhul, mis algab küll võimsalt (esimesed lahingustseenid on monumentaalsed!), ent laguneb loo edenedes koost (aja hüplikkus hakib tervikpildi!). Ja lõpeb kõik ikkagi paatosega. Eastwoodile on kangelane ka Rene (Jesse Bradford), kes annab end ilmselgelt oma tüdruksõbra edevuse käpa alla ning abiellub temaga vaid seepärast, et “ta ju ootas mind ära”. Vähemasti nii ta põhjendab seda oma sõbrale Docile (Ryan Philippe, üks terviklikumaid rollisooritusi), tehes seda seejuures justkui vabandades. Noorpaari kuulsuselõbu ei kesta aga kaua.

Filmi ümbrisel tuuakse ära tsitaat ajakirjast Rolling Stone, mis nimetas “Meie isade lippe” “jõuliseks ja väljakutsuvaks suursaavutuseks”. Võib-olla on inimesi, kelle jaoks film, mis sünnib Eastwoodi käe all, ei saagi olla midagi muud kui meistriteos, ent mulle tundub, et selle filmi staatus osutab pigem praeguse (Ameerika) filmikunsti suhtelisele vaesusele. Vanameister paljastab selles filmis julgelt vaid ühe tõe: meedia- ja poliitikaeliidile oli (ja jääb) sõda millekski muuks kui võitluseks õige asja eest. Sõda oli poliitiline vahend, ka meelelahutus ja äri, aga ka pühadus. Selle kõige eest võib “Meie isade lippe” tunnustada, aga midagi sedavõrd värsket nagu näiteks Spielbergi “Münchenis” (mis jäi Oscarita ilmselt just oma liigse väljakutsuvuse tõttu) või, varasemast ajast võttes, Malicki “Peenikeses punases joones” siin ometigi ei leidu.

 

Kaks kultuuri, kaks maailma

Ja ikkagi võib Eastwoodi ees kergelt kaabut kergitada. “Kirjad Iwo Jimalt” on midagi üsna teistlaadset kui “Meie isade lipud”. Film voogab hoopis teise tempoga, kannab teistsugust tempereeritust ja tundlikkust. Kõik − valgus, kiirus, heli jne − püüab edastada lisaks loole ka kujutatavale kultuurile omast tunnetust. Sedasi suudab Eastwood hästi vaatajani tuua asjaolu, et kahe erineva riigi ja kultuuri, antud juhul siis Jaapani ja Ameerika erinevused, võivad olla sedavõrd suured, et üks ei pruugigi olla teisele lõpuni mõistetav. Kohane oleks rääkida kahest erinevast maailmast, mitte kahest maast. Erinevus avaldub kõiges: elutunnetuses, käitumises, kõnemaneeris. Selles, kuidas suhtutakse surma, ning ka selles, kuidas suhtutakse oma maasse ja selle valitsejatesse. See ei tähenda, et jaapanlased ja nende valitsejad oleksid tingimata üllamad: tundub, et üsna kergekäeliselt jäetakse üksik väeüksus Iwo Jimale hukkuma ning isepäisust, lahkarvamusi, kadedust ja mida kõike muud leidub jaapanlaste leeris niisamuti nagu ameeriklaste hulgas. Ent näiteks jaapanlaste suhtumises selgesse surmaminekusse on teatud leplikkust oma saatusega, teatud arusaam avaramast reaalsusest. See sõttaminekut põhjendav “lihtne tõde”, millest “Meie isade lippude” alguses räägitakse ning mille ameeriklased pidid endale välja mõtlema, oli jaapanlastel juba olemas. See on veendumus, et Jaapani maa on püha − püha mitte sellepärast, et see on nende kodumaa, vaid ettemääratult püha, kõrgemalt poolt pühitsetud.

Ei tea, kas oli see nii kavandatud või mitte, aga Eastwoodi diloogia suurim väärtus ei seisne mitte suurtes sõnumites, vaid  just kahe kultuuri erilaadsuse õnnestunud edastamises. Pole sagedane, et võõramaine autor suudab luua teise kultuuri elutunnetusest eheda pildi. Mõistagi on siin oma osa selles, et stsenarist on olnud jaapanlanna (Iris Yamashita) ning kasutatud on jaapani näitlejaid. Peaosatäitja Ken Watanabe (kehastab väejuht Kuribayashit) mängib seejuures talle juba üsna tavapärase iseloomuga rolli − sõdalast (sõjaväelast), kes pole mitte ainult väärikas juht ja hea militaartaktik vaid ka peente vaimsete huvidega intellektuaal. Ning ehkki ta ei mõju seekord samavõrd jõuliselt ja mõttesügavalt kui samuraipealikuna Edward Zwicki palju kritiseeritud ja siiski suurepärases “Viimases samurais”, esitab ta oma rolli ka ses filmis veenvalt.

Sama võib öelda teiste tähtsamate näitlejatööde kohta, näiteks Tsuyoshi Ihara olümpiavõitjast parun Nishi rollis. Tervikpildi eest tuleb ilmselt vastutavaks pidada aga ikkagi lavastajat.

 

Ennast otsiv ja ennast tõestav USAKui Eastwoodi diloogia kokku võtta, võib öelda, et “Meie isade lipud” särab paremini “Kirjad Iwo Jimalt” peeglis. Nii nagu “Iwo Jima” püüab kajastada jaapanlase elutunnetust, püüab kõik “Lippudes” kehastada seda, mida olid Eastwoodi arvates XX sajandi Ameerika Ühendriigid − üksjagu hektiline fabritseeritud reaalsus, ennast otsiv ja juba enne seda ennast tõestav. Ka ülbe, kui mõelda indiaanlasest sõduri Ira (Adam Beach) jutustatud lugu. Ent Eastwood ütleb ka seda, et ühiskonnast ja sajandist olenemata on lihtsa inimese unistused ikka üpris lihtsad ja ühesugused. Ise küsimus, kuidas tema elu end lahti kerib.

“See, mida me näeme ja teeme sõjas, see julmus − see on uskumatu,” ütleb ameeriklasest sõjaveteran. Jaapanlasest reamees ütleb teisele: “Me pole piisavalt elanud, et üldse mõista, mis on see, mille me sõjas ohverdame.” Sõda on kummaline nähtus. See on midagi, mis jagab maailma omadeks ja võõrasteks, sõpradeks ja vaenlasteks, headeks ja halbadeks. Eastwood püüab oma uute filmidega väita, et inimesed ei pruugi tegelikult olla üldsegi need, kelleks nad sellise kahese maailmavaatega jagatakse − nad võivad olla ka lihtsalt inimesed. Kas ta antud teostuses kellegi maailmavaadet maailma jätkuva lõhenemise ajastul ka tegelikult kõigutada suudab, on siiski kaheldav.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming