Üks PÖFF, tuhat maailma

Mathura

 

 

Garin Nugroho “Opera Jawa” on kaasaegsesse Indoneesia külakeskkonda toodud lugu, mis mängib traditsioonilise Jaava muusikateatri konventsioonidega ent teeb seda äärmiselt peenelt ja vihjamisi. kaader filmist

 

Iga film on võimalus luua üks väike maailm. Linaloo kahte tundi võib mahutada terve elu, aga ka vaid ühe päeva või kaks tundi. See on võimalus kutsuda vaataja kaasa reisile, kus on vähe piire, vähe reegleid ja ettemääratust. Nähtamatu võib saada nähtavaks ja nähtav kanda endas enamat kui lihtsalt see, mis näh­tav silmale. Väljamõeldis võib saada tõeluseks ja tõelus väljamõeldiseks.

PÖFF on selleks korraks taas läbi. Aastal, mil festival ja festivaliga ilmselgelt mittesobiva nimetusega kinoasutus omavahel rahalisele kokkuleppele ei jõudnud, oli PÖFF paisatud üle Tallinna. Eks igaüks otsusta ise, kas see tuli festivali vaimule kahjuks või hoopiski kasuks. Usun, et nägemata sellepärast kellelgi midagi ei jäänud. Taas kord ulatus festival killuti ka kaugemale, suisa Hiiumaale välja.

Selge on igatahes see, et tänu PÖFFile oli eesti vaatajal taas võimalik saada korralik läbilõige viimasel aastal maailma peal valminud filmiloomest ja hinnata ise, kas pärjatud tööd on tunnustust väärt. Linastunud Korea filmis “Taifuun ja päike” (režissöör Jeong Jae-eun) küsib üks peategelasi filmi lõpul: “Kas siis, kui armastaksime tuhat korda, näeksime tuhandet erinevat maailma?” Sarnaselt võiksime PÖFFi kohta küsida, et kas siis, kui koostaksime endale festivalist tuhat erinevat kava, saaksime tuhat erinevat pilti maailma kinematograafiast, selle suundumustest ja väärtushinnangutest? Ilmselt võib see tõesti nii olla. Eks PÖFFi pidi on võimalik käia, vaadates tunnustatuid ja endale tuntuid, minna “kindla peale head” vaatama, samas kui saab ka katsetada ja leida endale mõni varjujääv üllatus. Nii või teisiti on ilmvõimatu läbi vaadata kõike ja seepärast ei anna festivalist teha ka mingit kõikehõlmavat võrdlevat analüüsi.

Mind isiklikult on enim köitnud filmid, milles autor (lavastaja) on teostanud oma visiooni, filmid, mis on lõpuni oma autori nägu. Nendega võib nõustuda või mitte, kuid neile on raske ette heita idee puudulikuks jäämist. Seetõttu mõjuvad nad inspireeriva elamuse ja mõttevahetusena isegi juhul, kui maailmavaade autoriga päriselt ei klapi. Seda laadi linalugude hulka kuulusid seekordsel festivalil näiteks Guillermo del Toro “Paani labürint” ja Pan Nalini “Lillede org”. Del Toro esitab üsna sünge ja kohati lausa gootiliku nägemuse headusest ja imedest. Taevas on rõhutatult rõhuv ja hall, maailm pime, ruumid värvivaesed. See on omamoodi paradoksaalne kombinatsioon – kiita läbi jubeduse ilu, läbi pimeduse valgust. Del Toro sõnum näib olevat akuutne, maailm on lakanud uskumast imesid ja teistsuguseid olendeid teistsugustest maailmadest me kõrval. Filmis jääb neid sümboliseerima üksik õis kuivanud puul. Neile, kes suudavad seda märgata.

On omamoodi sümboolne, et filmi “Lillede org” sissejuhatusel keelitas Linnart Mäll vaatajaid mitte uskuma filmis nähtava müütilise maailma reaalsesse olemasolusse. Nalini uus linateos pärast paljukiidetud “Samsaarat” pöördub tõesti müütilisusse, olendite juurde, kes pole päriselt inimesed ja nähtuste juurde, mis pole intellektuaalselt päriselt selgitatavad. Seejuures ei püüagi Nalin neid kõiki selgitada. Film ei paku selgeid küsimusi ja vastuseid, pigem ärgitab vaatajat leidma oma küsimusi selle kohta, mis on igavik ja mis on saatus, mis jumalik ja mis deemonlik, kus lasuvad reaalsuse piirid?

Mõnevõrra äraspidine sissevaade mütoloogiasse oli ka indoneeslaste “Opera Jawa” (režissöör Gavin Nugroho), melaneeslaste vaste Lõuna-Aafrika ooperifilmile “U-Carmen”, mis möödunud aastal PÖFFil linastus. Film kasutab üsna rohkelt viiteid hindude eeposele “Ramayana”, mis on paremini mõistetav kindlasti neile, kes eeposega tuttavad. “Opera Jawa” kannab eepose üle tavalistele inimestele tänases päevas ning ehk on süžee meelevaldses kohandamises ja muutmises ka omamoodi sõnum aegade muutumisest.

Napilt, kuid kõrgetasemeliselt oli festivalil esindatud Aafrika film. Võõrkeelse Oscari pälvinud “Tsotsi” (režissöör Gavin Hood) tõendas oma väärtust ka eesti vaatajale. See on tõsine, kurb ja samas ka lunastav lugu ühe noore inimese sisemisest muutumisest, mis on paljuski välja mängitud sõnatult. “Tsotsi” rakendab üht minu meelest keskset põhimõtet mängufilmi loomes – näitlejad kannavad ja elavad läbi mitte ainult süžeed, vaid ka tegelaskujude hingelisi seisundeid. Sedasi suudab Gavin Hoodi linateos puudutada ka palju laiemat teemat kui elu probleemsus Lõuna-Aafrika suurlinna getos. Nimelt inimese sisemist vabadust, mis saab olla sõltumatu ka välisest vangistatusest.

Sellesarnast lähenemist kasutas ka teine linastunud aafrika film, tšaadlasest kinematografisti Mahamat-Saleh Harouni “Põuaperiood”. Üllataval kombel ei ole “Põuaperiood” sama muljetavaldav kui Harouni eelmine töö, “Meie isa”, mida võis näha kevadel Tartus “MaailmaFilmil”. “Põuaperiood” on otsesemalt poliitiline, tõsisem ja kurblikult iroonilisem. Üleriigilisele kodusõja kurjategijate amnestia väljakuulutamisele järgneb otsekohe tulistamine. Edasi viib autor vaataja rännule andestuse küsimuses, kes seda väärib ja miks.

Tänavusel PÖFFil võis näha ka head eesti filmi: Elmo Nüganeni lavastatud “Meeletu” tegi leedu variandile metsaminekust (“Sina olen mina”, režissöör Kristijonas Vidžiunas) ülekaalukalt ära, olles oluliselt küpsem, veenvam, tihedam ja nüansirikkam. Usun, et ka mõistetavam vaatajaile maailma eri paigust.

Festivali üheks suuremaks pärliks jäi mulle aga Aki Louhimiehe “Lahtikistud mees”. Soomlaste jämedakoeline huumor naeris ka iseenda üle ning puistas sekka peenemaid ja filosoofilisemaid küsimusi.

PÖFFi põhjal on kinematograafia endiselt otsingute kunst. Selles kajastub ajastu värve ja väsimust, ent alati leidub ka universaalseid visioone, milles autor uurib ja avardab muu hulgas iseennast. Siin on veel palju avastamata maid, nii geograafilises kui ka vaimses mõttes, mistõttu seni, kuni küündimatud linnajuhid esinevad veel mõne pöörase projektiga, jääb oodata järgmist detsembrit ja järgmist festivali. Edu kõigile!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming