Krusensterni lugu kui suurema loo sissejuhatus

Aarne Ruben

Palju tööd on tehtud arhiividokumentidega, mille krüptilised kirjaread jooksevad vaataja ees poolviltu ning äreva muusika saatel. Dokumentaalfilm „Spe fretus – lootusele tuginedes”. Käsikiri Erik Boltovski, Erki Tammiksaar, Heini Drui, Kaido Leesme, Jüri Karemäe. Režii Kaido Leesme, jutustaja Raivo Järvi, toimetaja Raivo Salmar, produtsent Jüri Karemäe. OÜ Maurum ja Krusensterni MTÜ , 70 min, esilinastus 22. XI Kiltsi lossis. Valminud on film Eestimaa suurmehest Adam Johann von Krusensternist (1770–1846). Võime Krusensterni täiesti enda omaks pidada, sest siin ta Hagudi mõisas sündis ja siin ta ka suri – Kiltsi mõisas. Ta on loonud okeanograafiateaduse, andnud Vaikse ookeani sügavuste täpse kaardistuse ja teinud palju Vene keiserliku mereväeakadeemia kadetikorpuse heaks. Ta avastas Vaikses ookeanis 18 väina ja saart ning tegi kõik, et suunata venemaalaste kaubandust Kantonisse ja Nagasakisse.

Filmi tegijad on käinud Eesti nimetatud mõisates, sõitnud korra Alaska rannavees ja vaadanud Peterburi keiserlikku mereväeakadeemiat.  Näha on ka ühte Londoni-pilti. Harilikult tuleb Raivo Järvi hea muusika saatel ja ütleb, milline epohh just Adam Johanni elule kõige suurema tähendusega oli. Esinevad teadusajaloolane Erki Tammiksaar, meresõiduajaloolane Urmas Dresen, Venemaa-ajaloolane David Vseviov ja linnaajaloolane Jüri Kuuskemaa. Palju tööd on tehtud arhiividokumentidega, mille krüptilised kirjaread jooksevad vaataja ees poolviltu ning äreva muusika saatel. Ei puudu ka kaadrid parklaevalt Krusenstern.

Kuuldavasti on filmi kallal aastaid vaeva nähtud ja tulemus  on igati hea. A. J. von Krusenstern oli baltisakslasena Venemaal omalaadses sisepagenduses, pisikese, atomaarse kultuuri esindaja. See oli kultuur, millest Vene avarustes teati vähe, kuid Vene komandöridena olid baltisakslased end näidanud kõige tublimast küljest.

 

Kõva sakslane Peterburis

Kuid nagu linateosestki näha, ei jäänud Krusenstern vene publiku jaoks võõraks sakslaseks. Ta oli kõva sõnaga ja Peterburi mereväeakadeemia jääkülmade koridoride elukooli läbi teinud kapten. Tema 7. augustil 1803. aastal Kroonlinnast alanud  ümbermaailmareisi tegi kaasa Nikolai Rezanov, keisri kammerhärra, kelle keiser lähetas Jaapanisse diplomaatilisele missioonile, andes talle ühtlasi ekspeditsiooni juhi õigused. Enne 1804. aasta talvitumist Kamtšatkal tekkisid keigarliku kammerhärra ja karmi kapteni vahel tõsised lahkhelid, millest ka „Spe fretus’es” juttu. Kui oled juba kapteni käsu all, siis pead ka tunnistama, et kapten on laevas – nagu Jumal taevas.

Raivo Järvi on 20. novembri Linnalehes kirjutanud: „Mõelge ise, olla George Washingtoni poolt kutsutud üles ehitama USA laevastikku, pidada ümbermaailmareisil pidevat võitlust liidripositsiooni  pärast ja saada päästetud tsaari poolt – kas see pole erutav ja mängufilmi vääriv?”.

Mängufilmi väärt on juba Nevale ja Nadeždale kogunenud seltskond, kellest annaks punuda värvilisi filmi-intriige. Kolmandik Nadežda ohvitsere oli baltisaksa juurtega, Nadeždal purjetas kaasa Peterburi TA adjunkt Wilhelm Gottlieb Tilesius, kes oli teaduste akadeemia raamatukogust haaranud kaasa portsu raamatuid, ikka Vaikse ookeani peajalgsete ja lülijalgsete paremaks äratundmiseks (laeva Paganel). Lipulaeval sõitis kaasa kaks kuulsat saksa astronoomi, Neva arst oli naine (Maria Lieband, laeva leedi Helena) ja Nadežda velsker muhameedlane. Rezanovi üheks adjutandiks oli puupäine porutšik krahv Tolstoi (laeva major MacNabbs), kogu seltskonda ilmestas aga joonistamisgeenius Sergei Kurljantsev, kelle pilte ekspeditsioonist kohtab väga sageli ka „Spe fretus’es”. Kurljantsevi pildid on siiamaani tähtsaks allikaks ammu kadunud või teisenenud rahvaste kohta.

Rezanovi ja Krusensterni vägikaikaveos jäi ühena õnnetutest hammasrataste vahele geenius Kurljantsev. Keset Vaikset ookeani võis Rezanov, kellest paraku kujunes Nadežda Ayrton  (kui võtta võrdluseks Jules Verne’i tegelased), lõugu laiutada laeva lasti asjus, sest ta tundis isiklikult Venemaa justiits- ja mereministrit. Rezanovi kaebekirjast Petropavlovski komandandile juulis 1804 võime meiegi välja lugeda, kuidas üks Eestimaa mees Irkutski mehe haigeks tegi: „25. aprillil 1804 jäime ankrusse Mendosina saarte juures [Samoa] ja kaptenleitnant Krusenstern otsustas saata maale metslaste juurde vaid leitnant Rombergi ja doktor Ekenbergi. Nemad pidid tooma laevale provianti, mida meil ei olnud. Sellest pidanuks kapten kõigepealt informeerima mind kui ekspeditsiooni juhti, kuid  on liigne öelda, et mulle lausutud sest ainsatki sõna, kuivõrd ma olin harjunud nende poolt juba ammu jõhkruste ja ebaviisakustega. Ma olin vahetuse juures ette näinud ka harulduste ostmist pärismaalastelt, sest ma seisin hea imperaatorliku harulduste kabineti eest, sellepärast tahtsin ma nende eest ära anda rauast vaaditihendeid. Kapten ütles: „Hea küll,” kuid ta ei täitnud oma lubadust. „Nugade” vahetamine

Ma läksin kapteniga nõu pidama ahtrisse, kus ta kõneles, et teras on laevale oluline, vahetagu ma nugasid. Hakkasingi  vahetama neid, kuid siitsaadik ei saanud mina ise midagi – see ei olnud ju mulle, see oli kunstkaamera jaoks – isegi minu käsud rebiti jõhkralt ära nende käest, kellele need olid antud. Saatsin kortermeister Šemelini oma kaubaga maale, aga see võeti kapteni korraldusel ära. Sain sellest jultumusest teada ja läksin järgmisel hommikul kvartertekile, kus kohe kohtasin ka kaptenit ja küsisin temalt: „Kas teil pole häbi teha siin oma lapsetempe ja segada meid, valitsuse esindajaid, oma kohuse täitmisel?”

Äkki hakkas ta karjuma: „Kuidas te julgete ütelda, et ma lapsikusi teen?” 

„Aga vaat just julgen, mu härra,” vastasin mina. „Sest mina olen teie ülemus.”

„Teie pole siin mingi ülemus, sest te ei tea veel, mis ma teiega nüüd teen!” karjus Krusenstern.

„Ei,” vastasin mina. „Teie mõtlete, et võite ka mind paagil hoida nagu Kurljantsevit! Madrused ei kuula teid, sest teie pole siin mitte keegi, ja kui te mind ainult puutuda söandate, siis lähete kohtu alla.” Selle peale läksin mina oma kajutisse, kuhu varsti jooksis järele kapten, hingeldades nagu marutõbine ja ütles: 

„Mis ajast teie kaptenisillal käske jagate ja kuidas te saate öelda, et mina teen lapsikusi? Ma teile veel näitan!” /—/

Varsti pärast seda sõitis kapten Nevale ja kui tagasi oli, siis hüüdis: „Nüüd ma teda alles õpetan!” Veidi aja pärast tulid Nevalt kaptenleitnant Lisjanski ja mitšman Berg, ekipaaž rivistati üles ja teatati, et ma olen isehakanu, paljud karjusid solvavaid märkusi. Äkki määrati, et ma pean tulema tekile kohtu ette. Krahv Tolstoi tahtis tulla mulle seda ütlema, aga teda ei lastud. Minu kajutisse tuli leitnant Romberg ja ütles: „Suvatsege tulla üles, mõlema laeva ohvitserid ootavad teid. Lugege oma volitused  nende ees üles.”

Ma vastasin, et olen haige ja ei saa tulla. „Ahaa,” sõnas Romberg. „Kui on vaja lolli mängida, siis on tervist küll, aga kui on vaja midagi asjalikku teha, siis haige!””

Niisugused ajaloolised lõigud vajavad juba Hermann Sergo õilsat sulge. Sestap on õigus jutustajal Raivo Järvil selles osas, et dokumentaalfilm Krusensternist on vaid eelmäng suurele mängufilmile, kus kahe Vene uurimislaeva kirevas seltskonnas purjetab Samoa saarte juurde ka mõni „peaaegu-eestlane”, kelle Kiltsi-Hagudi tulevane admiral on igati üles poputanud. Algus doki näol on piisavalt hea.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming