Kriitikakunst: vaene vanemateta laps

Tristan Priimägi

Film on Eesti Vabariigis nagu kolhoosi orb. Õigeid vanemaid tal pole ja igaüks võib kommuunis vaese lapse peal oma pedagoogilisi meetodeid rakendada. Üks jutlustab karmimat distsipliini, teine omakorda vabakasvatust. Ühe arvates peaks laps ilusti käituma ja püüdma kõigiga hästi läbi saada, teine jälle üritab kultiveerida isikupära ja originaalsust enne muid omadusi. Kõigil on õigus õpetada ja igaühel on oma arvamus. Aga kuhu siis vanemad jäid? Ja kus on õppinud pedagoogid?
Pedagooge pole, sest filmikriitikuid Eestis peaaegu ei koolitata. Selles Metsiku Lääne tüüpi üleüldises huupi kõmmutamises, mis filmikriitikas praegu tundub valitsevat, ei ole mõnes mõttes süüdi need kõmmutajad ise. Keegi peab ju sõjasule kätte võtma, kui professionaalseid sõdureid jääb vajaka. Professionaale aga Eestis juurde ei tule: enam-vähem kõik filmist kirjutajad on kas isehakanud või pärit teistest moodsatest valdkondadest nagu semiootika või filosoofia.
Ainus koht, mis tundub koolitavat Eestis filmikriitikuid, on Balti filmi- ja meediakool: seal saab nii bakalaureuse- kui magistriõppes õppida filmist kirjutama, aga programm on bakalaureuste puhul üldjoontes sama nii stsenaristidele kui filmiteoreetikutele. Noortel literaatidel on võimalus ise lõpus valida, kummas vallas nad oma lõputöö tahavad teha, ja tundub, et kaalukauss kaldub pigem käsikirjade poole. Fiktsioon võidab reaalsuse. Eelmisel aastal lõpetas BFMi  bakalaureuseõppe filmiteooria erialal kaks inimest.
Võib-olla on tekkinud ühiskonnas arusaam, et mis sellest filmikriitikast ikka õppida, kui meedias saab seda niigi praktiseerida. Tõsi: juurdepääs on lihtne ja huvi seejuures suhteliselt leige. Lugeja madalad ootused ja kirjutajate kõikuv tase sobivad teineteisega selles allapoole suunatud spiraalses nõiaringis ideaalselt.
Kui hakata küsimusi esitama, siis tundub see niigi habras filmist kirjutajate pilt sootuks koost lagunevat. Väljalangejaid ja neid, kellel kool lihtsalt lõpetamata, on palju. Need, kes justkui peaksid selles vallas diplomi saama või on juba saanud, on mõne erandiga Eesti filmimeediast kahtlaselt puudu. Kui nad on „filmist kirjutajad”, siis miks nad ei kirjuta? Kus te olete?
Hoolikamal vaatlusel tekivad ka täiesti õigustatud kahtlused, kas mitme eri valdkonna professionaalide koolitamine ühe ja sama õppekava järgi pole mitte liig, mis tapab asja tegeliku eesmärgi. Stsenaristika ja filmiteooria teemade ring on ju täiesti erinev, samuti kasutatav keel. Filmide valikus on ju samuti funktsionaalsed erinevused: stsenaristil on ehk rohkem õppida „Surmarelvast” ja selle stsenaarsest struktuurist, teoreetik aga peaks lisaks sellele vahet tegema näiteks „Draculal” ja „Nosferatul” ja teadma, kuidas need kaks omavahel suhestuvad.
Selge see, et otse keskkoolist tulnud noorele on ehk režissööri amet glamuursem kui teoreetiku oma. Kui noorte filmitegijate aadressil tehtaks rohkem adekvaatset kriitikat kui praegu, õpiksid ehk ka nemad end rohkem kokku võtma. Praegu võetakse filmikriitikat kellegi subjektiivse arvamusena ja reaktsioon on pigem tõrjuv: kes oled sina, et tuled mulle ütlema? Ometi peaks kriitikast saama filmide kohta uusi ideid – informatsiooni ja inspiratsiooni. Kõigi huvides oleks tugevama akadeemilise filmikriitika traditsioon, aga selle tekkimisele peame me kõik mingil moel kaasa aitama. Vabakasvatus on küll moodsalt eklektiline meetod, aga tundub, et kooliharidust on ka vaja. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming