Kriitik ja kunstnik

Rainer Sarnet

  Merle Karusoo kunagine “Tabamata ime” lavastus Linnateatris tundus mulle feministlik. Kunstnik Leo Saalep valis, milline naine on tema kunstitegemisele kasulikum. Keegi aga ei tahtnud olla ainult muusa ja naised lõid Leod kõige valusamasse kohta: nad eitasid teda kui kunstnikku.

Vilde intriigiasetus on geniaalne, sest annab õigustuse kõikidele osalistele võrdselt, mis lubab luua lõputul hulga interpretatsioone. Pealegi on Leo kontsert viidud lava taha ja hinnangud tema geniaalsusele on samuti interpretatsioonid.

Andres Maimik on oma filmilõigus keskendunud kunsti ja kriitika suhetele, tuues mängu terve galerii kriitikuid, nende motivatsioonid ja sõnavara. Seal on kriitik, kes võidukalt triumfeerib, et ei saanud “munnigi aru”. Seal on provintslik-patriootilist demagoogiat, mis ülistab Leod, kes  on suutnud jääda iseendaks ja hoidunud euroopalikust oma naba imetlemisest. Seal on trikimehe-kriitiku iroonilist sõnamängu, mis distantseerub teosest ja keskendub seltskonnale. Seal on halearmsaid õlalepatsutusi, soovluulusid  ja jõhkrat lahmimist: kes ihaleb spermat ja elulähedust, kes ilu. Leo vaevleb hirmsas hambavalus ja proovib arvamuste virvarris pilti kokku panna, kuni on lõpuks valmis alla neelama tableti, mis eluks ajaks kunstitegemise isu ära võtab.  

Ka Maimik ei näita meile Leo, kes sedapuhku on filmirežissöör, teost. Kuid me saame aimu, et Leo on teinud midagi nii jubedat, mis ta viib endagi roopast välja.

Maimik on näinud Leo filmis kõike seda, mida ta ka ise kriitikuna on Eesti filmide juures tauninud. Lisaks ka rida käibetõdesid eesti filmi kohta. Leo on teinud kriitikute sõnul mingit tarkovskilikku veetilkumist, raskemeelset sotsiaalse alltekstita vormimängu. Kohati näib, et nii kunsti kui ka kriitikat on kujutatud liiga klišeelikult, mis välistab vastastikuse respekti ja dialoogi ning see suubub jõuetusse. Kuid eks need klišeed ole ka kasutusel. Ja Maimik osutab just kõige haigemale kohale: eesti kultuur kui suletud kõverpeeglitega ruum, kus puudub väline mõõde; kui paranoiline ja klaustrofoobiline verepilastus, kus keegi ei võta kedagi objektiivselt; igal kiitusel ja laitusel oleks justkui isiklik tagamaa.

Masohhistliku mõnuga on mängitud ka kõik tegelaskujud. “Päikesenaine” Eva (Mari Abel), kelle elurõõmu võõritab tema pealiskaudsus. Lilli (Liina Vahtrik), kes kiivalt kaitseb Leod tigeda maailma eest ja hoiab teda endale. Ennasttäis 3-d friik, kes tahab kogu kunstikrempli õhku lasta (Erki Laur). Segikamminud ja akontaktne seltskonna tola (Juhan Ulfsak). Esoteeriline ja ebakindel filmirežissöör Leo (Taavi Eelmaa), kes vastiku maailma enda ümbert minema joob.

Kuigi Maimiku masohhistlik käsitlus ei näe filmis võimalust kunstniku ja kriitikute dialoogiks, ei lõpe film ainult drastilise provintsi tõdemusega. Režissöörina tegeleb Maimik kriitika kriitikaga. Mõõdutundetu kiitmine või laitmine tekitab olukorda, kus kriitikat pole võimalik tõsiselt võtta. Tekib küsimus, milline on kriitika funktsioon. Kriitikust režissöör Maimik näib aga uskuvat, et vahel on kasulik, kui kunstnik kriitikut usaldaks. Nagu üks kriitik on väitnud, saeb Maimik oksa, millel ise istub. Aga eks kasuta Maimik ka oma lühifilmis taktikat, mis tal hästi välja tuleb, provotseerimist. Ja eks needki kirjatükid siin on pigem osa filmiprojektist. Aga nagu Maimiku enda filmiski, oli Leo kõige karmim kriitik tema ise. Või nagu Vildel – naine.

 

 

12. veebruaril esilinastus Von Krahli kinos film “Tabamata ime”, mille tootja on Von Krahli teater ja režissöörid viis eesti päritolu noort meestja üks kahekümneviiene eesti naine. Nad on kirjutanud kaamerapliiatsiga valgele lõuendile kuus Eduard Vilde klassikalise draama “Tabamata ime” versiooni. Kinokonksu otsa jäi see oma igihalja moralitee ja värvikate karakterite tõttu. Vaataja ette astuvad kuus Leo Saalepi nime kandvat kunstimessiat – kuus Kannatajat Kolgata teel.

Arbo Tammiksaar, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Andres Maimik, Marko Raat ja Marianne Kõrver otsustasid filosoofilis-visuaalselt sukelduda eesti näitekirjanduse tumedasse tiiki. Ainsaks tingimuseks režissööridele oli kinnipidamine loo moraalist. Näitlejatena võib näha Von Krahli teatri imeilusaid naisi ja kolme kirvenäoga ahvi, lisaks elukapteneid ja salongilõvisid. Filmide kunstnikud on Reet Aus, Jaana Jüris, Liina Keevallik, Liisi Eesmaa, Ain Nurmela, operaatorid Mart Taniel, Ergo Kuld, Urmas Sepp, Sven Kütt. Osades Mari Abel, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur, episoodides Tiina Tauraite, Katrin Essenson, Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Jaak Allik, Ilmar Raag, Madis Kolk, Merle Palmiste, Mait Malmsten, Terje Pennie, Toomas Hussar jt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht