Kretiini kiri Reaganile

Vaapo Vaher

Nõukogude filmikoomikute hulgas oli terve kari laadatolasid, kelle lõusta linaleilmumine pani saali paugupealt hüsteeriliselt hirnuma. Kõige juhmim larhv kuulus ülekaalukalt Saveli Kramarovile. Isegi Nikulini blaseerunud jotanägu tundus Kramarovi avameelse kretiinimorda kõrval intelligentsena. Kramarovil oli kaks naerutavat miimilist stampi: esimene hämmastunud kõõrdsilmsed silmarattad ja avali töllakil rippuv suu, teine päikseliselt idiootne, süüdimatult sädelev suu-kõrvuni-naeratus.

Kõige uskumatum tundus mehe füsiognoomia puhul aga tõsiasi, et rahvuselt oli Kramarov juut. Ta ehtsalt venelik kartulinina ja Ivan-tobukese mask nii linal kui elus vihjasid muudele juurtele. Ühel oma karjääri hilisperioodi estraadikontserdil, kus ta ka oma tõust pajatas, sõnas ta publikule: ?Kui te poleks mind vaatama tulnud, oleksite kokku hoidnud piletiraha, ent poleks iial teada saanud, et Saveli Kramarov on juut.?

Nõukogude salaluurel oli ta päritolu muidugi arvel, nagu seegi, et Saveli advokaadist isa kolmekümnendate lõpul laagrisse kupatati, pärast sõda korraks vabadusse lasti, siis aga taas vagunisse topiti. Teistkordset vangistust ei elanud vana jurist üle ja pani barakis endale nööri kaela.

Saveli lapsepõli möödus näljas, koolis oli ta huligaan, kahemees ja kakleja. Poisi üks silmalaug oli defektiga, see lõi mulje kõõrdsilmsusest, mida kaasjõmpsikad tükkisid pilkama, siis lasi Saveli käiku rusikad. Lemmikpaik, kus ta hing rahu leidis, oli kino. Ülikooli rahvavaenlase poega ei võetud, astus siis metsatehnikumi. Hiljem jõudis näitlejakooli ja juhuse tahtel ka varakult kinolinale. Esimest talvist filmirolli tegema sõites polnud tal palitutki, Oskar Volin laenas oma.

Populaarsus tuli otsemaid, liialt hõlpsalt sai ta käppa naerutamise ?abloonid ja üks debiiliroll järgnes teisele. Kramarovi osaks said naljakad jobud, koomilised varganäod, topakad degenerandid. Seda kõike kogunes lõpuks sedavõrd ohtralt, et võimumehed adusid ohtu. Kramarovi pealiskaudsed, ent sugestiivsed tohmanid kippusid moodustama kunstilist üldistust, mingit tüüpilist nõukogulikku optimistlikku juhmaklust. Ta filmimisi hakati pidurdama.

Pealegi, Kramarov erines järsult sovetlikust keskmisest näitlejast. Kõigepealt ? ta ei joonud. Tähtpäeval nilpsas vaid tilga veidrat liköörikest. Heitis magama päevaplaani järgi, hoolitses maniakaalselt oma tervise eest, näljutas end dieetiliselt, jooksis ja ujus. Haiglaselt kartis surma, iseäranis vähktõbe. Tasapisi hakati ka meest ennast lollikese pähe võtma. Ta muretses endale kellegi diplomaadi pruugitud valge Volkswageni, peatus sellega moekaupluse Leipzig ukse ees ja keerutas näpu otsas paljutähendavalt autovõtmeid ? et ehk mõni poest väljuv kaunitar palub end sõidutada. Naissuhteid oli tal ohtralt, pidevaid ja ajutisi. Siis pööras Saveli aga äkitselt usuteele. Tast sai ortodoksne judaist. Külastas karmi korrapäraga sünagoogi, keeldus järsult igasugustest tööotsadest ja filmimistest laupäeviti, mil juutidel hingamispäev, sabat.

Kuid filmidesse kutsuti teda niigi üha harvemini, kolme aasta jooksul oli tal 12 võttepäeva. Televisioonis pääses võimule ?huumorimaffia?, Juri Aleksandrov hoiatas andeka ?vanetski kuritegelikkuse eest ja kuulutas, et peagi algab televisioonis Jossif Kobzoni ajastu ja et need mehed maksavad eetri kinni.

Kramarov tundis hüljatust, ta lihtsas hinges elas juba aastaid lapsemeelne unistus isiklikust basseinist. Ta hakkas taotlema lahkumist Iisraeli, et jõuda USAsse. Luba ta ei saanud ja Saveli kirjutas kirja Ronald Reaganile kui ?näitleja näitlejale?. Kirus olukorda NSVLis ja enda muserdatud seisu. Kiri loeti kolm korda ette Ameerika Hääles. Nördinud nõukogude võim otsustas Savelist vabaneda ja tal lasti minna.

Kramarov maandus Viinis, kahe pooltühja kohvriga, peas sonilodu, seesama, millega oli mänginud oma lemmikfilmis ?Minu sõber Kolka?. See vormitu peakate oli ta talisman. Savelil oligi õnne: USAs sai ta ruttu jalad alla, osales reklaamiklippides, episooditi mängis Hollywoodis, karikeeris KGB-last jne. Tähte tast ei saanud, sest andenivoo ei olnud tal kõrge ja venelikku töntsilt naljakat vargalõusta Ameerikas keegi ei vajanud. Ent mitmed unistused täitusid, 53aastaselt sai ta tütre isaks, ostis vaiksesse kohta maja ja lasi kaevata ? basseini. Käis metsas jooksmas ja aina ujus ning kartis endise paanilisusega vähktõbe. Kuni ühel päeval tuvastas arst tal pärakukasvaja. Viimased kuud oli ta pime, kurt ja halvatud. Lõpuks vabanes ta maise elu tobukese-rollist.