Kremli rapsoodia. Hüpeldes lähiajaloos

Enn N?

 

Lilled vabaduse eest. kaader filmist

 

 “Eestlased Kremlis. Nõukogude Liidu lagunemise lugu”, stsenarist Juhan Aare, režissöör Toomas Lepp, peaoperaator Aare Varik. Produtsent Juhan Aare. Eesti Kultuurfilm, 62 min, 2006. Esilinastus kinos Sõprus 20. VIII, ETVs 30. VIII.

 

Tunniajaline film Eesti saadikute tegevusest NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 1989 – 1991 keerleb Moskvas võetud Juhan Aare unikaalsete videokaadrite ümber. Peamised ja kõige huvitavamad võtted on tehtud Mihhail Gorbatšovi ja Eesti delegatsiooni kohtumisel. Põnev on detailselt jälgida inimeste kehakeelt ja hääletooni, mis ütleb rohkem kui sõnad ise. Mingil määral on see film ehitatud just selle episoodi laiemas kontekstis esitamiseks. Miinuseks võiks lugeda Juhan Aare isiklikku kaadrisolemist ja ka iseenda tegevuse kommenteerimist, mis natuke vähendab objektiivsust.

 

 

Palju pilte lähiajaloost

Film on koostatud edasi-tagasi hüppeliselt Juhan Aare väidete tõestamiseks. Üks peateema on Eesti iseseisvuse taastamise ja Poola Solidaarsuse tegevuse võrdlus. Ma pole veendunud, et see seos nii tugev on. Nõukogude Liidu lagunemise peapõhjus oli ikkagi selle impeeriumi majanduslik enesehävitamine, sissevarisemine. Ülejäänu hargneb sellest. Väga oluline tegur oli kindlasti Ronald  Reagani otsus kesk- ja lühimaa rakettide asjus.

Lugu suunavad määravalt läbi kogu filmi Aare enda kommentaarid. Solidaaruse kõrval on teine oluline teema Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine NSVL rahvasaadikute kongressil. Vahele on pistetud tuttavaid lõike 1939. aasta 23. augusti sündmustest, Ribbentropist Nürnbergi kohtu ees, salapakti ülestunnistamisest ja tema poomisest, hoolimata Stalini lubadusest ta päästa, kui ta salapakti olemasolu eitab, mida ta aga ei teinud.

Rapsoodiliste kaadrite vahel lookleb Juhan Aare enda peafilm, kus võib ligemalt näha Indrek Toomet, Mihhail Gorbatšovi, Arnold Rüütlit, kes eelmist tutvustab, Tiit Käbinit, Siim Kallast, Jüri Krafti, Enn Tõugut, Karl Rebast, Vello Pohlat, Vladimir Jarovoid, Toivo Nugist, Ülo Vooglaidu, Tõnu Laaki, Ülo Nugist, Arvo Haugi, Edgar Savisaart, Ignar Fjukki, Ivar Raigi, Hardo Aasmäed, lilledega Marju Lauristini sõna võtmas, Vaino Väljast, Irina Rauda, Jevgeni Koganit karkudega jt. Kõigel sellel on tõsine ajalooline tähtsus kui allikmaterjalil, mida varem pole nähtud.

Järgnevad lõigud Rüütli ja Jeltsiniga, killud muinsuskaitseliikumisest, Solidaarsusest, intervjuu Lech Wałęsaga, pilte Johannes Paulus II. Vahele jutukild Vaino Väljasega, kogu filmi tungib veel mitmesuguseid 2005. aastal salvestatud intervjuusid. Jõuame tagasi Hirveparki ja Balti apelli juurde. Heiki Ahonen räägib ja jälle tuuakse Poola võrdlus, siis  kohtuvad Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov Reykjavíkis, tulevad võtted lauluväljakul, fosforiidisõda, Endel Lippmaa ja taas Juhan Aare ise mais 1988 ning lauluväljak juunis 1988. On juttu Väljase rollist ja KGB-mees Tšebrikov tuleb kummardama Pronkssõdurit. Just see tseremoonia novembris 1988 annab põhjust meelde tuletada, milleks seda monumenti tegelikult on kasutatud.

Filmi kokkulõikamisel ei ole jälgitud kronoloogilist järjepidevust, mida vähemalt mina oleksin hinnanud, vaid tegemist on autori hüpoteeside ja argumentide kinnitamiseks välja valitud filmilõikude edasi-tagasi esitamisega.

“Eestlased Kremlis” jõuab hüpeldes 1988. aasta 16. novembri ülemnõukogu suveräänsusdeklaratsioonini, mille kiire trükkimise vajadusest Vaino Väljas huvitavalt jutustab. Vürtsi pakub Mihhail Gorbatšovi India reisil antud kommentaar programmis Vremja. NSVL tunnistab deklaratsiooni kehtetuks ja inglise lehed kommenteerivad. Siis tulevad tuntud stseenid 16. novembril 1988 Linnahallis. Vahele on pandud intervjuu Igor Gräziniga, kaadrid Mihhail Bronsteini ja Mihhail Gorbatšovi vaidlusest, mis tõstavad põnevust. Siis oleme korraga Rahvarinde koosolekul Linnahallis ja Juhan Aare räägib hiire võitlusest dinosaurusega.

 

 

Riikliku järjepidevuse küsimus

Kremli eestlaste kolm peaeesmärki pakutakse välja: MRP salaprotokollide õigustühiseks tunnistamine, Eesti suveräänsus ja riikliku isemajandamise taotlemine. Kuskil vahel vehib käega Juhan Aare ise – ilmselt kõik kaadrid ikka  tema enda võetud ei ole. Gorbatšov hoiatab. Kommenteerivad Anatolis Gorbunovs ja Indrek Toome.

Ringiga naastakse MRP salalisade  juurde. Endel Lippmaa seletab, kuidas ta USAst koopia hankis. Eestlased Kremlis tegelevad vastava komisjoni moodustamisega. Gorbatšovi Thbilisi veresüü paljastamise ähvardusel lastakse vastav komisjon moodustada. Magustoiduks pannakse Balti kett ning jutt Balti riikide ja Ukraina koostööst. Jeltsin asub komisjoni etteotsa, Viktor Palm avab tagamaid. Aleksandr Jakovlev jutustab MRP salaprotokollide olemasolu tunnistamisest ja nende õigustühiseks kuulutamisest. Intervjuud täiendavad pilti, aga nende juures tuleb muidugi silmas pidada tagantjärele tarkuse valguse helki. Iseseisvuse taastamise tee oli avatud. Juhan Aare toonitab, et riikliku iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel on toimunud MRP salapakti tühistamise alusel.

Sellest juhindudes ei saa ju olla “esimest” ennesõjaaegset Eesti Vabariiki, nagu riigikogu esimees Toomas Varek pühapäeval ütles August Rei haua juures, ei ole ka teist ja kolmandat,  mida ikka mõnel pool korratakse, vaid on olemas üksainus ja seesama kestev Eesti Vabariik, mis vahepeal oli okupeeritud.

 

 

Viimase vaatuse dramaatika

Leedu kuulutab välja oma riikliku suveräänsuse 1990. aasta 11. märtsil ja Eesti 30. märtsil. Majandusblokaad ja tankid täiendavad dramaatilist arengut ja 12. juunil  tõstab Boriss Jeltsin üles Venemaa riikliku suveräänsuse küsimuse.

Film hüppab tagasi Jevgeni Kogani ja Interrinde aega, 15. mai 1990 Toompeal, järgneb Edgar Savisaare intervjuu 2005. aastast. Tormipilved kuhjuvad: Ševardnadze hoiatus detsembris 1990, verevalamine järgneb jaanuaris Vilniuses ja Riias. Film jõuab riigipöördekatseni NSVLis. Jüri Krafti intervjuu aastal 2005 ja Savisaare kõne putši ajal Vabaduse väljakul. Nõukogude tankid ja 1991. aasta 20. augusti ülemnõukogu otsus taastada Eesti riiklik iseseisvus. Mihhail Gorbatšovi ja Ülo Nugise intervjuud 2005. aastast. Jeltsin tuleb võimule Moskvas ja viies erakorraline NSVL rahvasaadikute kongress alustab filmi finaali.

Näeme huvitavat lähikaadrit Hardo Aasmäe, Aleksandr Jakovlevi ja Endel Lippmaaga septembrist 1991. Ja  jälle on Juhan Aare enda filmis ning Kremlis kohal. 24. augustil 1991. aastal annab Boriss Jeltsin Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust tunnustava allkirja ning septembris viibivad rahvasaadikud viimast korda Moskvas. Okupatsioon on lõppenud. NSVL on lõppenud.

Juhan Aare naaseb viimast korda Johannes Pauluse ja Lech Wałęsa juurde. Ainukest korda vilksatab Lennart Meri. Poola areng kui Eesti iseseisvuse taastamise peamine eeldus jääb ikkagi Juhan Aare enda spekulatsiooniks. Oma hüpoteesi tõestamiseks on filmi pandud  kaadrid Wałęsale Maarjamaa Risti andmisest 2006. aasta 23. veebruaril Kadriorus. Aleksandr Jakovlev toonitab veretu arengu tähtsust. Vladimir Putin astub viimaks lavale, öeldes: “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof.”

 

 

Unustatud Eesti Kongress

Seda filmi on põhjust vaadata, kuna näeb palju huvitavat ajaloolist materjali. Seevastu autorite järeldustega ei pruugi täiesti päri olla. Pean rõhutama: Eesti Vabariigi taastamise juures mängis rolli ka Eesti Kongress, mis siin on täiesti ära unustatud.

Kui arutasin August Rei ümbermatmise järel läinud pühapäeval president Arnold Rüütliga Jüri Uluotsa põrmu Eestisse toomise võimalust, toonitas president, et temale ei meeldinud, et Lennart Meri võttis 1992. aastal vastu Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis peaministri presidendi ülesannetes Heinrich Marga.

Et MRP salaprotokollid olid “Kremli eestlaste” jõupingutuste tulemusel õigustühiseks tunnistatud, siis oli sellega selgelt tõendatud ka nõukogude okupatsioon. Seega ainus õigusjärgne järjepidevust kandev valitsus eksisteeris üksnes paguluses. Samas toimus Eesti Vabariigi taastamine pragmaatiliselt ja veretult, ülemnõukogu ja Eesti Kongressi koostöös (nende liinide ühendamisel on põhjust meeles pidada Arnold Rüütli panust) töötati välja uus põhiseadus. Viimase jõustumine andis loogilise võimaluse paguluses järjepidevuse kandmise lõpetamiseks ning mõlema liini pragmaatiliseks ühendamiseks. Tuleb leppida, et Eesti iseseisvus, ainus ja algusest peale püsinud Eesti Vabariik taastati nii Kremli saadikute, Eesti ülemnõukogu saadikute, Eesti Kongressi saadikute kui ka pagulaspoliitikute poolt ühisel jõul.  Üksteise degradeerimine praegu ei tõsta kedagi kõrgemale.

Ajaloo õigem hinnang antakse vahest alles saja aasta pärast või  hiljem. Film “Eestlased Kremlis” täiendab kindlasti olemasolevat pilti. Kremli-eestlaste tegevust võiks võrrelda nii Maapäevaga enne iseseisvuse väljakuulutamist kui ka Eesti delegatsiooni (koosseisus Aleksander Kaelas, Bernhard Linde, Aleksei Nõu) osalemisega ülevenemaalisel kongressil Ufaas septembris 1918. Esimesest me räägime küllalt palju, teist aga väärtustame alla. Ometi oli mõlemal koht ja tähtsus omas ajas. Isegi siis,  kui saavutused ei olnud niisugused nagu loodeti või taheti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming