Kreeka olümpia ja Tallinna Kuukaare marss

KAAREL KRESSA

Rahva rõõmuks ning masside meeleheaks korraldati viimasel nädalavahetusel kaks avalikku üritust: reedel avati Ateenas olümpiamängud ja järgmise päeva hommikul nägi Tallinn oma ajaloo esimest homoparaadi. Eesti üritus jäi muidugi olümpiaparaadi sära varju, osales siin ju mitu korda vähem inimesi ja eriefektidega ei priisatud. Võib isegi karta, et Kreekas mänge avanud näitlejate ja sportlaste seas oli arvuliselt rohkem homoseksuaale kui neid Kuukaare Uhkusel marssis, ehkki suhtarvud peaksid küll tallinlaste olema. Jumal paraku ? isegi Vabariigi President eelistas koduvillasele marsile lõunamaiseid lõbustusi. Ning valitsusliikmed ? nemad jätkasid ka augusti vältel võitlust äraostetavuse vastu ja kasinate eluviiside eest, saates paraadile riiki esindama koertega politseinikud, kes muide oma ülesandega suurepäraselt hakkama said. Kuid miks peaks üks lihtne eesti inimene, olgugi et homo, vaevuma keset suve ?kapist? ? täpsemalt rannast, baarist või peenramaalt kuhugi vanalinna marssima tulla, kui isegi ministrid üritust ignoreerivad? Ka iseseisvuspäeva paraad kukuks haledalt läbi, kui Rüütel ning Kõuts leiaksid, et neil on parematki teha ja hoopis suusatamise MMile sõidaksid. Nii juhtuski, et homorongkäigust võttis osa vaid mõnisada entusiastlikult meelestatud noort ning mõnevõrra rohkem kiibitsejaid. Kumma grupi seas rohkem omasooiharaid oli, pole teada; igal juhul tunnistasid üritust seiranud skinhead?id Delfile, et neil hakanud küll homosid nähes käed sügelema. Mingi jää sai niisiis murtud, seega oleks ebaõiglane Kuukaare marssi läbikukkunuks lugeda.

Ometi on siinkohal hea võimalus seisatada, vaadata sügavalt endasse ja selgitada välja põhjused, miks Ateena olümpiarongkäik eestlastele ja kogu maailmale rohkem põnevust pakkus kui Tallinna gay-paraad. Osavõtjate hulgal olen juba peatunud, kuid kindlasti mängis olulist rolli ka ürituste kajastamine ajakirjanduses: ehkki trükitud väljaannetes käsitleti homoteemat ja olümpiat enam-vähem võrdses mahus, kandis Eesti Televisioon üle ainult teisena nimetatud üritust. See, et välismaa press peamiselt Ateenale keskendus, oli tegelikult täiesti ootuspärane ja seletatav üldise loidusega Eestis toimuva vastu.

Kivi tuleb siiski heita ka homoparaadi korraldajate kapsaaeda. Vanalinnas ei olnud marssimas näha isegi mitte ühtegi paljastatud ülakehaga naist, samas kui Ateena rongkäik pakkus suures koguses mehe- ja naiseilu igale maitsele. Tulevärki Tallinna üritusel ei olnud, seda asendasid harvad plaksud, mis tekkisid Tom of Finlandi moel rõivastunud nahkpeade ja õhupallide kohtumisel (targem annab alati järele, nii läks ka siin). Ürituse ühe PR-promootori Kristliku Rahvapartei poolt välja reklaamitud avalikku tahakeeramist ei paistnud kuskil. Ühesõnaga ? homorongkäik oli vaikne, igav ja korralik, suvalisel pensionäride meeleavaldusel saab rohkem märulit.

Olümpiarongkäigu peamine võlu on aga selle rahvusvahelisus. Spordikaugel, ent poliitikahuvilisel inimesel on põnev jälgida, kuidas Hiina delegatsioon oma parteijuhtidele austust avaldab ning millisel moel reageerib paljurahvuseline pealtvaatajate mass Afganistani lippu kandva naissportlase või Iisraeli olümpiakoondise ilmumisele. Spordihuviline näeb vähemalt sedagi, kui palju on maailmas erinevaid riike; ksenofoobile antakse võimalus märgata, et ka teistest rahvustest ja rassidest inimesed võivad väga ilusad välja näha. Avatseremoonia ülekannet ETVs ilmestasid kultuuriajakirjanik Lembitu Kuuse huvitavad kõrvalepõiked Kreeka ajaloo ja kultuuri manu: televaataja, kes ehk kordagi Valgast lõuna pool pole käinud ega talvegi koolipinki nühkinud, sai teada, mida arvas Thales vee kohta ja kes oli Kreeka võidujumalanna (Naik). Olümpiamängude suurim voorus gay-paraadi ees oligi sild, mida esimene neist rahvaste vahele ehitab või vähemalt rajada püüab. Samas on osalevaid riike nii palju, et kardetavasti vajus nii mõnigi telekavaataja enne paraadi lõppu unehõlma, nagu mu endaga juhtus. Õnneks aitas rutiini vältida tõik, et riikide esindused astusid staadionile kreeka tähestiku põhjal kehtestatud järjekorras. Eesti lippu kandis Erki Nool ja meie delegatsiooni vaadates ei saanud ka kõige suuremal skeptikul tekkida kahtlust, kas kõik marssijad ikka on sportlased või mitte.

Üks seik olümpiamängude avamiselt mõjus tagantjärele kuidagi veidrana: nimelt kahe trummimängija dialoog, kellest üks asus Ateenas pealtvaatajate silme all ja teine iidses Olümpias, kust tema etteastet videopildi vahendusel üle kanti. Väga kena, ent kui hellenid oma kultuuri ja ajalugu tõesti nii palju väärtustavad kui avamistseremoonia meile mõista andis, siis miks korraldati mängud pealinnas, aga mitte Olümpias eneses? Huvitav oleks teada, milline kaalutlus osutus siinkohal määravaks ? kas rahalugejate kaine arvestus või ateenlaste linnriiklik isekus, mille jäänused veel läbi aastatuhandete alles võivad olla?

Olümpia näitas taas, et traditsioonide üle tuntakse uhkust, traditsioonid müüvad. Ehk tasuks Eesti homoparaadi korraldajatel kaaluda ürituse üleviimist mõnele Kreeka saarekesele, näiteks Lesbosele. Sest kuigi muistse Kreeka väärtuslikum pärand meie kultuurile võivad olla olümpiamängud (nagu väidab Lembitu Kuuse), tasub meeles pidada, et küpresside maa on ka Euroopa homokultuuri häll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming